3-2-1-81-98 · Riigikohus

3-2-1-81-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 15. juunil 1998. a

Linda Kivitiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi

1998. a otsuse Linda Kivitiku hagis Gilleke Kopamehe vastu Maria Rauni ja Gilleke Kopamehe

vahelise ostu-müügilepingu ja tagastatava maa nõudeõiguse loovutamise kokkuleppe kehtetuks

tunnistamiseks.

Saare Maakohtu 20. märtsi 1995. a otsusega tunnistati Linda Kivitiku avalduse alusel teovõimetuks

tema ema Maria Raun ja sama kohtu 21. veebruari 1997. a otsusega määrati Linda Kivitik Maria

Rauni eestkostjaks.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a otsuse kohaselt nõuti 10. mail 1995. a

esitatud hagis Maria Rauni ja Gilleke Kopamehe vahel 21. mail 1991. a sõlmitud elamu ostu-

müügilepingu ja 30. juulil 1993. a sõlmitud maareformi käigus tagastamisele kuuluva maa

nõudeõiguse Gilleke Kopamehele loovutamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist TsÜS §-de 61 lg 1

ja 2, 66 lg 1, 2 ja 4 ja 72 lg 1 alustel. 1997. a aprillis muudeti hagi alust ja paluti nimetatud tehingud

kehtetuks tunnistada TsÜS § 79 alusel, kuna Maria Raun sõlmis need otsusevõimetuna.

Saare Maakohtu 31. oktoobri 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tõendeid hinnates leidis

kohus, et pole tõendatud M. Rauni otsusevõimetus vaidlustatud tehingute tegemise ajal. Samas leidis

kohus, et hagi pole aegunud. TsÜS § 79 lg 1 kohaselt tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehtud

tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul

tehingu tegemisest. Kohus leidis, et tegemist on hagi aegumise lühendatud tähtajaga, mitte aga kostja

väidetud seaduse tingimusega, mille kohaselt kohus peab peale kolme aasta möödumist esitatud hagi

otsusevõimetu isiku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata jätma. Hagi M. Rauni

tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks esitas L. Kivitik 1995. a. 1. detsembrist 1993. a jõustunud

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-de 3 lg 1 ja 4 lg 1 alusel pikenes vaidlusaluse nõude

aegumistähtaeg 10 aastani, kuna 1. detsembriks 1993. a ei olnud möödunud TsK §-s 81 sätestatud

hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega 1. septembril

1994. a pikenes nõude aegumise lõpptähtaeg sama seaduse § 178 lg 1 ja 3 alusel kuni 1. septembrini

1997. a. Lisaks eeltoodule peatus TsÜS § 120 lg 2 p 1 alusel vaidlusalune aegumistähtaeg ajaks, mil

teovõimetul M. Raunil ei olnud seaduslikku esindajat. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et

L. Kivitiku esitatud nõue tehingute kehtetuks tunnistamiseks ei ole aegunud ja hagi ei kuulu

rahuldamata jätmisele aegumise tõttu.

Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja

apellatsioonkaebuses leiti, et kohtu järeldused ei vasta uuritud tõenditele ja kohus on rikkunud

protsessiõiguse norme.

Kostja palus vastuapellatsioonkaebuses muuta Saare Maakohtu otsuse põhjendavat osa TsÜS-i § 79

lg 1 tõlgenduse osas, leides, et osundatud normis ei kehtestata hagi aegumistähtaega.

Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Hagi jäeti rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel. Nende kohaselt esitas

L. Kivitik 1995. a mais hagi M. Rauni ja G. Kopamehe vahel sõlmitud tehingute suhtes enda nimel ja

enda õiguste kaitseks, kuigi ta polnud tehingu pool ja veel mitte ka M. Rauni esindaja. L. Kivitik

määrati M. Rauni eestkostjaks Saare Maakohtu 21. veebruari 1997. a otsusega. Ka 22. aprilli 1997. a

hagi aluse muutmise avalduse esitas L. Kivitik enda nimel, märkides küll, et ta on M. Rauni seaduslik

esindaja. Lisaks tehingute kehtetuks tunnistamise nõudele palus L. Kivitik enda kasuks välja mõista

kohtukulud. Kuna M. Raun on õigusvõimeline, siis pidi ta ise olema hageja ja L. Kivitik sai olla

ainult tema esindaja. Seega on ka 22. aprilli 1997. a nõude esitanud isik, kelle õigusi vaidlustatud

tehingutega ei rikutud. Samuti leidis ringkonnakohus, et TsÜS §-s 79 lg 1 sätestatud kolmeaastane

tähtaeg ei ole mitte hagi aegumistähtaeg vaid seaduse tingimus, mille järgi pärast kolme aasta

möödumist tehingu tegemisest ei saa seda kehtetuks tunnistada. Kuna hagi jääb rahuldamata

eeltoodud põhjustel, siis ei oma kohtu poolt tõenditele antud hinnang hagi rahuldamata jätmise

seisukohast tähtsust.

Kassatsioonkaebuses paluti ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et TsÜS §-s 79 lg 1 pole sätestatud mitte

hagi aegumistähtaeg, vaid seaduse tingimus. Osundatud normi tõlgendamisel oli õige maakohtu

seisukoht. Kui käsitleda TsÜS § 79 lg 1 kolme-aastast tähtaega seaduse tingimusena, siis peaks

sarnaste hagide puhul kehtima üldine hagi aegumise tähtaeg 10 aastat, mis oleks aga mõttetu, kuna

pärast kolme aasta möödumist ei saaks tehingut ikka kehtetuks tunnistada. Leides, et hagi on esitanud

selleks õigustamata isik, väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste ja nende vastuväidete piirest,

rikkudes sellega TsKS §-s 301 lg 1 sätestatut. Kohtuotsuse põhjendus on ka sisuliselt väär -

nimetades hagejaks Linda Kivitiku Maria Rauni seadusliku esindajana, pole oluliselt rikutud TsKS §-

s 80 lg 2 sätestatut. Linda Kivitik on asjas kandnud advokaadikulud. Ringkonnakohus rikkus TsKS §-

i 64, kuna hageja esindaja põhjendatud taotlus ringkonnakohtu istungi edasilükkamiseks jäeti

rahuldamata ning ta ei saanud esitada kaalutlusi ringkonnakohtu otsuses märgitud asjaolude kohta.

Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja kassatsioonkaebus ei anna alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub põhjenduste osas muutmisele.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS §-s 79 lg 1 kehtestatud kolmeaastane tähtaeg pole hagi

aegumistähtaeg. Eeltoodud põhjenduse osas kuulub ringkonnakohtu otsus muutmisele.

Vaieldavate tehingute kehtetuks tunnistamisele olid hagi aegumistähtajad kehtestatud

tsiviilkoodeksis. Enne 1. detsembrit 1993. a kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste

kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. See aegumistähtaeg kehtis ka hagidele tehingu kehtetuks

tunnistamiseks TsK § 58 lg 1 alusel. TsK § 81 tunnistati kehtetuks asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse §-s 25 lg 1 ja sama seaduse §-s 3 lg 1 sätestati hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks

tähtajaks kümme aastat. Kui tsiviilkoodeksis sätestatud hagi aegumistähtaeg ei olnud 1993. a

1. detsembriks möödunud ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduses sätestatakse pikem tähtaeg,

kohaldatakse AÕS RakS § 4 lg 1 kohaselt pikemat tähtaega. 1. detsembriks 1993. a polnud

möödunud tsiviilkoodeksis kehtestatud kolmeaastane tähtaeg õiguste kaitsmiseks vaidlusalustes

tehingutes ja seega pikenes hagi aegumistähtaeg kümnele aastale. Asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse §-d 3 ja 4 tunnistati kehtetuks 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS §-s 180 lg 2. TsÜS § 3

kohaselt tuleb seaduse sätet tõlgendada eelkõige koos seaduse teiste sätetega lähtudes seaduse

mõttest. Erinevalt tsiviilkoodeksi üldisest hagi aegumise tähtaja laienemisest vaieldavatele

tehingutele, kehtestati tsiviilseadustiku üldosa seaduses hagi aegumistähtajad vaieldavatele

tehingutele erineva pikkusega olenevalt vaieldavuse alustest. Tsiviilseadustiku üldosa seadusest ja

selle rakendussätetest ei tulene, et erinevalt tsiviilkoodeksis ja seejärel asjaõiguse seaduse

rakendamise seaduses kehtestatust ei ole TsÜS §-s 79 lg 1 sätestatud mitte aegumistähtaeg vaid mingi

muu tähtaeg. See, et isiku otsusevõimetust ei lahendataks väga pika aja möödudes tehingu tegemisest,

ongi saavutatud TsÜS-is lühendatud hagi aegumistähtaja kehtestamisega, mis on sama pikk kui

varem tsiviilkoodeksis kehtinud hagi aegumistähtaeg - kolm aastat. Kui tsiviilseadustiku üldosa

seaduses on kehtestatud varasemast aegumistähtajast lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse TsÜS

§ 178 lg 3 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega, arvutades selle

algust seaduse jõustumisest. Seega on TsÜS §-s 79 lg 1 kehtestatud hagi aegumistähtaeg ja see

polnud möödunud. Õige on ka maakohtu seisukoht hagi aegumistähtaja peatumisest ajaks, mil

teovõimetul isikul ei ole seaduslikku esindajat.

Tsiviilõigussuhte subjekti rikutud või vaidlustatud õiguste kaitse toimub kohtu korras. Hagi

rahuldamise eelduseks on seega hagejale kuuluva subjektiivse tsiviilõiguse rikkumine. TsÜS § 79 lg 1

järgi tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehtud tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudel

kehtetuks. Tulenevalt TsKS §-st 80 lg 2 teeb seaduslik esindaja protsessitoiminguid esindatava nimel.

Väidetavalt otsusevõimetuna tehingu teinud isik Maria Raun hagi esitanud pole. 28. aprilli 1995. a

kuupäevaga dateeritud hagiavalduse on esitanud hagejana Linda Kivitik. 22. aprilli 1997. a

kuupäevaga dateeritud hagi aluse muutmise avalduse on esitanud hageja - Linda Kivitiku nimel tema

esindaja vandeadvokaat Vilma Kippak. Linda Kivitiku kohta on märgitud, et ta on ka Maria Rauni

seaduslik esindaja eestkostjana. Hageja asendamist asjas pole toimunud ja seda pole ka taotletud.

Seega on õige hagi rahuldamatajätmine põhjusel, et hageja on Linda Kivitik, kelle õigusi vaidlustatud

tehingutega ei rikutud. Vaatamata sellele, et hageja Linda Kivitiku nõudeõiguse puudumist ei

käsitletud apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses, oli ringkonnakohtul õigus eeltoodud põhjusel

hagi rahuldamata jätta TsKS § 318 lg 2 ja 3 alusel. Apellatsioonikohtul on õigus protsessiosaliste

nõudmistest olenemata kontrollida ja mitte ainult tühistada vaid ka muuta esimese astme kohtu otsust

teiste protsessiõiguse normide rikkumise tõttu, kui need võisid viia või viisid asja ebaõigele

otsustamisele. Sama seaduse paragrahv 4 lg 1 kohaselt on isikul õigus pöörduda kohtusse oma

rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks. Kohtu seisukohavõtt selles, kas vaieldavate tehingutega

rikuti hageja õigusi või mitte, on TsKS §-s 4 lg 1 sätestatu kontrollimine, milleks ringkonnakohtul oli

õigus sama seaduse § 318 lg 2 ja 3 alusel.

Ekslik on kassaatori väide ringkonnakohtu poolt TsKS §-s 64 sätestatu rikkumisest sellega, et

vaatamata hageja esindaja põhjendatud taotlusele asja arutamise edasilükkamiseks arutati asja hageja

esindaja osavõtuta. Hageja ja tema esindaja on kätte saanud kohtukutsed ja asjast ei nähtu, et hagejal

oli takistusi kohtuistungilt puudumiseks ja ka hageja esindajal oli valikuvõimalus, kas osaleda

ringkonnakohtu istungil või mitte.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1997. a otsus muuta põhjenduste osas.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Vilma Kippakile 26. märtsil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa