3-3-1-19-98 · Riigikohus

3-3-1-19-98

MÄÄRUS

Tartus, 19. juunil 1998. a.

R.-E. Läätse kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 7 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

18. juunil 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Riho-Edgar Läätse kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 1998. a. määrusele haldusasjas nr. II-3/115/98.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Riho-Edgar Lääts. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu

Varend.

23. detsembril 1997. a. esitas Riho-Edgar Lääts Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tunnistada täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993. a. otsuse

nr. 1189 Tallinnas, Sakala tn. 11 asuva hoone ja krundi omandireformi objektiks ning Anne Ahlmani

ja Maimu Ahlmani omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamise kohta; Tallinna

Linnavalitsuse 4. mai 1994. a. korralduse nr. 790-k Sakala tn. 11 asuvate hoonete tagastamise kohta;

Tallinna Linnavalitsuse 14. märtsi 1997. a. korralduse nr. 723-k õigusvastaselt võõrandatud maa

osalise tagastamise kohta; ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. augusti 1997. a. protokollilise otsuse

punkti 3.6 informatsiooni edastamise kohta komisjoni liikmetele ning ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. protokollilise otsuse punkti 3.8, millega jäeti muutmata sama

komisjoni 25. oktoobri 1993. a. otsus nr. 1189.

Kaebuses leiti, et vaidlustatud haldusaktid rikuvad kaebuse esitaja õigusi korteri erastamiseks.

Tallinnas, Sakala tn. 11 asuvate hoonete ja krundi omandireformi objektiks tunnistamine ning Anne

Ahlmani ja Maimu Ahlmani omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamine ning nendele

hoonete ja maa tagastamine on seadusevastane seetõttu, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud

varaga. Endine kinnistu nr. 1103 asukohaga Sakala 11 kuulus Arthur Ahlmanile, kes lahkus

riikidevahelise lepingu alusel 1941. aastal ümberasumise korras Saksamaale. Kõnealuse vara omanik

andis vara üle vabatahtlikult vastavalt riikidevahelisele kokkuleppele. ORAS § 7 sätestab, et

riikidevaheliste lepingute alusel Eestist ümberasumise korras lahkunud isikute omandis olnud vara

tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. ORAS

rakendamise otsuse § 5 ja Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määruse nr. 36 p. 12 kohaselt

ümberasujate varalised pretensioonid omandireformi valdkonda ei kuulu. Kaebuse esitaja taotles, et

kaebuse esitamise tähtaja kulgemise alguseks loetaks 16. detsember 1997. a., mil kaebuse esitaja sai

teada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. otsusest 25. oktoobri 1993. a. otsuse

nr. 1189 tühistamata jätmise kohta.

Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 1998. a. määrusega jäeti R.-E. Läätse kaebus käiguta ja anti

kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega 28. jaanuarini 1998. a. Määruse kohaselt tuli kaebuses

täpsustada, millal kaebaja sai teada oma õiguste rikkumisest vaidlustatud õigusaktidega, kas kaebaja

taotleb kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ja põhjused, miks kaebuse esitamise tähtaeg on mööda

lastud. Samuti leidis halduskohtunik, et kaebuses polnud märgitud, miks kaebuse esitaja loeb oma

õigusi või vabadusi rikkuvaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. augusti 1997. a. protokollilise

otsuse p. 3.6.

27. jaanuaril 1998. a. esitas R.-E. Lääts kaebuse lisa, milles palus ORAS § 19 lg 3 sätestatut

arvestades ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kuna Sakala tn. 11 elanik Svetlana Kudrina oli

esitanud Tallinna Omandireformi Ametile kaebuse vaidlustamaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

25. oktoobri 1993. a. otsust nr. 1189 ning Sakala tn. 11 üürnike poolt oli esitatud kaebus ka ÕVVTK

keskkomisjonile, siis kaebuse esitaja arvates oli ORAS § 19 lg 3 kohaselt võimalik esitada kaebus

halduskohtule alles pärast seda, kui sai teatavaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus. ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni protokolliline otsus sama komisjoni 25. oktoobri 1993. a. otsuse nr. 1189

muutmata jätmise kohta tehti 15. detsembril 1997. a. Kaebuse esitaja arvates oli kaebus kohtule

esitatud tähtaegselt.

Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1998. a. määrusega jäeti kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata ja

kaebus tagastati läbivaatamatult HKS § 10 lg 2 alusel. Kohtumääruses leidis halduskohtunik, et

kaebuse esitaja ei kõrvaldanud kaebuses esinevaid puudusi kohtu poolt määratud tähtajaks. Kaebuse

puuduste tõttu ei ole võimalik seda läbi vaadata. Kaebaja ei ole märkinud, miks ta loeb oma õigusi

või vabadusi rikkuvaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. augusti 1997. a. protokollilise otsuse

p. 3.6. Samuti leidis kohtunik, et kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993. a.

otsuse nr. 1189, Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994. a. korralduse nr. 790 ning Tallinna

Linnavalitsuse 14. märtsi 1997. a. korralduse nr. 723 peale on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja sai

teada Sakala tn. 11 õigusvastaselt võõrandatud vara ja kinnistu tagastamisest 1997. aasta augustis,

kaebuse halduskohtule esitas aga 23. detsembril 1997. a. Kohtuniku arvates ei saa HKS §-s 7 lg 1

sätestatud kaebuse esitamise tähtaega siduda päevaga, millal kaebuse esitaja sai teada asjaoludest,

mis kinnitavad kaevatava õigusakti seadusevastasust ning seetõttu ei ole võimalik lugeda kaebuse

esitamise tähtaja alguseks vastavalt kaebuse esitaja taotlusele 16. detsembrit 1997. a., s.o. päeva, mil

kaebuse esitaja sai teada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. otsusest

25. oktoobri 1993. a. otsuse nr. 1189 muutmata jätmise kohta.

Sellele Tallinna Halduskohtu määrusele esitas R.-E. Lääts erikaebuse, milles taotles määruse

tühistamist ja kaebuse halduskohtule sisuliseks läbivaatamiseks saatmist. Apellant leidis, et HKS § 7

lg 1 kohaselt esitatakse kaebus halduskohtule seaduses sätestatud tähtajal, kui aga seaduses sellist

tähtaega sätestatud ei ole, siis ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teda saama

oma õiguste või vabaduste rikkumisest. Seega ei tule erikaebuse esitaja arvates kaebuse esitamise

tähtaja alguse määramisel mitte alati lähtuda õiguste või vabaduste rikkumisest teadasaamisest.

Kaebuse esitamise tähtaeg võib olla sätestatud ka seaduses. Apellant lähtus kaebuse esitamisel ORAS

§-s 19 lg 6 sätestatud tähtajast. ORAS § 19 lg 6 sätestab, et edasikaebe õigus on ühe kuu jooksul

pärast edasikaevatava otsuse ärakirja kättesaamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. detsembri

1997. a. otsuse sai erikaebuse esitaja kätte 16. detsembril 1997. a. Apellandi arvates on

halduskohtunik alusetult seostanud ÕVVTK Tallinnalinnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. otsuse

teiste kaevatud otsustega ning asja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise staadiumis asunud

hindama kaevatavat haldusakti. Sellega on halduskohtunik erikaebuse väidete kohaselt rikkunud HKS

§ 9 nõudeid. Samuti leidis erikaebuse esitaja, et tema oli tähtaegselt kõrvaldanud kõik

halduskohtuniku 16. jaanuari 1998. a. määruses osundatud puudused ning kaebuse läbi vaatama

jätmine ei olnud põhjendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 1998. a. määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 10. veebruari

1998. a. määrus muutmata ning R.-E. Läätse erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et

Sakala 11 elamu üürniku S. Kudrina poolt kohaliku komisjoni otsuse vaidlustamine samas komisjonis

ei ole vaadeldav halduskohtule kaebuse esitanud Riho-Edgar Läätse poolt ORAS § 19 lõigetes 3 kuni

6 sätestatud kohtueelse korra järgimisena. Põhjendatud ei ole erikaebuse väide, et kohtusse on

pöördutud ORAS §-s 19 lg 6 sätestatud tähtaja jooksul, sest kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et

R.-E. Lääts oleks elamu tagastamist maakonnakomisjonis vaidlustanud. ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. otsus oma varasema otsuse tühistamata jätmise kohta ei ole

maakonnakomisjoni otsus ORAS § 19 lg 2 tähenduses. Õige on halduskohtuniku järeldus, et kaebuse

esitajal tulnuks kaebus esitada halduskohtule ühe kuu jooksul, mil ta sai teada oma õiguste

rikkumisest. Kaebus on esitatud rikkudes HKS §-s 7 sätestatud tähtaega ning mõjuvaid põhjusi

tähtaja möödalaskmiseks ei ole kohtule esitatud. Alusetu on erikaebuse väide, et halduskohtunik

rikkus HKS § 9, kuna kohtunik ei ole asja kohtuliku ettevalmistamise käigus hinnanud kaevatavat

akti.

Tallinna Ringkonnakohtu määrusele esitas R.-E. Lääts kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuses

taotletakse ringkonnakohtu määruse tühistamist materiaalõiguse väära kohaldamise ning

kohtumenetluse normide rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebuse esitaja leiab, et vastavalt ORAS §-le 19

lg 2 pöördus ta kaebusega nende organite poole, kes on pädevad arutama selle valdkonna vaidlusi

kohtueelses korras. Kaebuse lahendamine kohtueelses korras lõpetati 15. detsembril 1997. a. ja

vastavalt HKS §-le 7 lg 2 tekkis kassaatoril alles sellest hetkest alus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

15. detsembri 1997. a. otsuse peale kaebuse esitamiseks. Kaebuse esitas kassaator 23. detsembril

1997. a., s.t. ORAS §-s 19 lg 6 sätestatud tähtaja piires. Halduskohus ja ringkonnakohus lähtusid

vääralt HKS §-s 7 lg 1 sätestatud tähtajast. Tallinna Ringkonnakohtu motiivid, miks ORAS §-st 19

lähtudes pole võimalik lugeda kaebust tähtaegselt esitatuks, ei oma antud asjas tähtsust, sest

kassaatori väitel vaidlustab ta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. otsust ja sellele

otsusele esitas ta kaebuse tähtaegselt. Õiguse kaebuse esitamiseks sellele otsusele annab kassaatori

arvates ORAS § 19 lg 1. Samuti väidab kassaator, et ringkonnakohus, jättes muutmata halduskohtu

otsuse, aktsepteeris HKS § 9 lg 1 rikkumise. Halduskohus rikkus eelnimetatud sätet sellega, et andis

asja arutamata sisulise hinnangu vaidlustatud haldusaktile.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Ebaõige on kassaatori väide, et halduskohus ja ringkonnakohus oleksid pidanud kaebuse esitamise

tähtaja määramisel lähtuma mitte HKS § 7 esimesest, vaid teisest lõikest. Kohtud on õigesti lähtunud

HKS §-st 7 lg.1.

R.-E. Läätse väitel sai ta oma õiguste rikkumisest teada 1997. aasta augustis, halduskohtusse pöördus

aga alles 23. detsembril 1997. a. Seega on põhjendatud halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et

R.-E. Läätse kaebus on halduskohtule esitatud HKS §-s 7 lg 1 sätestatud tähtaja rikkumisega.

HKS § 7 lg 3 kohaselt võib halduskohus kohtusse pöördumise tähtaja ennistada, kui ta loeb selle

möödalastuks mõjuval põhjusel. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et tähtaeg on mööda lastud

mõjuvate põhjusteta.

Asja materjalidest nähtub, et ÕVVTK keskkomisjon võttis Sakala tn. 11 üürnike S. Kudrina, R.-

E. Läätse, N. Kikase ja N. Davõdova kaebuse menetlusse ning tegi selle kaebuse alusel 6. novembril

1997. a. otsuse. Keskkomisjoni otsusega jäeti üürnike kaebus küll rahuldamata, kuid samas otsuses

tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettepanek tühistada linnakomisjoni 25. oktoobri 1993. a.

otsus nr. 1189, kuna see on vastuolus ORAS §-ga 7 lg 3. Sellise sisuga otsus võimaldas R.-E. Läätsel

teha eksliku järelduse, et tal ei ole õigust pöörduda halduskohtusse enne, kui ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon on teinud asjas otsuse. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon arutas asja ja tegi otsuse

15.detsembril 1997. a. Seejärel pöördus R.-E. Lääts viivitamata halduskohtusse.

Sellel põhjusel kuuluvad Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1998. a. määrus ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 1998. a. määrus tühistamisele ning Riho-Edgar Läätse

kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg ennistamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

m ä ä r a b :

Rahuldada Riho-Edgar Läätse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 1998. a. määrus haldusasjas

nr. II-3/115/98.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1998. a. määrus haldusasjas nr. 3-188/98.

Saata Riho-Edgar Läätse kaebus läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtusse.

Tagastada Riho-Edgar Läätsele kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 29. juunil 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann