3-1-1-80-98 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedTallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega mõisteti A. V. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi
Legislator headnote
AI generated3-1-1-80-98 · Riigikohus: jaoks mingeid järeldusi teinud ning pärast viimase karistatuse kustumist jätkas endist kuritegelikku eluviisi.
Full text
3-1-1-80-98
K O H T U O T S U S
Eesti Vabariigi nimel
Tartus 16. juunil 1998. a.
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Eerik
Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja
A. V. süüdistuses
KrK § 139 lg 3 p 1 järgi.
Kohtuistungist võtsid osa A. V. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.
Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega mõisteti A. V. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistati
vabadusekaotusega neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi
katseajaga kolmeks aastaks. Kohtualust kohustati katseaja jooksul hüvitama kannatanule tekitatud kahju,
teatama elu- ja töökoha muutmisest elukohajärgsesse politseiasutusse ning igakuuliselt end politseis
registreerima. Sama otsusega mõisteti süüdi J. S.
A. V. mõisteti süüdi selles, et ta 30. mail 1997. a ajavahemikus kella 21.00 kuni 21.45 tungis vara asukohta
pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamise teel AS T ruumi Tallinnas X tn N. Kaaskohtualuselt J. S. saadud
võtmega avas ta toa nr N, mille järel lõhkus toa nr N ühe luku ning saagis läbi teise luku. Lõhkudes selles
toas asuva raudkapi ukseluku, varastasta salaja metallkarbi AS T kuulunud 144 500 krooniga ja A. I.
kuulunud 575 500 krooniga. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastutust kergendava asjaoluna A. V.
puhtsüdamlikku kahetsust ning osa varastatud raha vabatahtlikku väljaandmist. Vastutust raskendavaid
asjaolusid kohus ei tuvastanud.
Kannatanu A. I. poolt esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustati linnakohtu otsus kohtualustele mõistetud
karistuste leebuse motiivil. Arvestades varastatu suurt summat, palus kannatanu kohtualuste karistamist
reaalse vabadusekaotusliku karistusega.
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
19. detsembri 1997. a otsus osaliselt ning A. V. mõistetud vabadusekaotus määrati ärakandmisele kinnises
vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata, kannatanu apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.
Kriminaalkolleegium leidis, et A. V. suhtes pole põhjendatud KrK § 47 sätete kohaldamine, sest et ta oli
suures ulatuses toimepandud varguse täideviija. Arvestades kohtualuse varasemat karistatust, pole ta enda
jaoks mingeid järeldusi teinud ning pärast viimase karistatuse kustumist jätkas endist kuritegelikku eluviisi.
Ringkonnakohus tuli järeldusele, et A. V. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamine ei täida karistuse eesmärki
KrK § 20 mõttes.
Süüdimõistetu A. V. taotleb kassatsioonkaebuses eeltoodud ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning
linnakohtu otsusega mõistetud tingimusliku karistuse jõusse jätmist. Kassaator leiab, et mõistetud karistus on
liiga karm ning see ei vasta toime pandud kuriteo raskusele. A. V. palub võimalust asuda
kriminaalhooldusasutuste abil õiguskuulekale elule.
Riigikohtu kriminalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära A. V., kes palus
kassatsioonkaebus rahuldada ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist,
l e i d i s :
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel juhindunud KrK IV peatüki sätetest
ning õigesti arvestanud eelkõige toimepandud kuriteo raskust ja laadi. A. V. tegevus - mitme ukseluku ning
seejärel ka raudkapi luku lõhkumine ning raha hõivamine - on kaheldamatult suure ohtlikkusega tegevus.
Varastatud summa suuruse järgi on seadusandja sellise tegevuse lugenud KrK § 139 eriti kvalifitseeritud
koosseisuks ning rõhutanud juba nimetatud paragrahvi 3. lõike sanktsiooni alammäära - kolm aastat
vabadusekaotust - kehtestamisega, et tegemist on enemikust varavastastest kuritegudest tunduvalt raskemat
laadi tegevusega. Seetõttu võib mõistetud karistusest vabastamine KrK § 47 alusel kõne alla tulla vaid
äärmiselt erandlike süüdlase isikut iseloomustavate andmete olemasolul. Käesolevas kriminaalasjas ei ole
selliseid asjaolusid tuvastatud.
Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium
o t s u s t a s :
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 1998. a kohtuotsus A. V. suhtes jätta muutmata,
kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtuotsus jõustub 16. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.
Eesistuja: Lea Kalm
Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg