3-2-1-77-98 · Riigikohus

3-2-1-77-98

M Ä Ä R U S

Tartus 11. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 8. juunil 1998. a

Meelis Tomsoni erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a

määruse Aino Illaru hagis Meelis Tomsoni vastu lepingute tühisuse tunnustamiseks.

Harju Maakohus tunnistas Aino Illaru ja Meelis Tomsoni vahel Harjumaal Keilas Tähe 8b asuvate

ehitiste kinkelepingu ja varjatud tehinguna sõlmitud samade ehitiste ostu-müügilepingu tühisust.

Sama otsusega mõisteti Meelis Tomsonilt riigituludesse riigilõivu 40 krooni.

M. Tomson esitas apellatsioonkaebuse, mille pealt tasus 100 krooni riigilõivu. Maakohus jättis

kaebuse käiguta ja andis apellandile kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega. Määruse motiivide

kohaselt on tühise tehingu tagasitäitmine seaduse kohaselt kohustuslik, sellest tulenevalt on tegemist

hinnaga hagiga ja apellatsioonkaebuselt tuleb tasuda vastavalt sellele riigilõivu. M. Tomsoni

kohustati tasuma riigilõivu 24 700 krooni, kuna kohus leidis, et elamu maksumus on 800 000 krooni.

Apellant leidis, et maakohtu määrus ei ole õige ja palus selle tühistada. Riigilõivu tasutakse

apellatsioonkaebuselt samas ulatuses kui avalduse esitamisel esimese astme kohtule, maakohus

mõistis otsusega välja riigilõivu 40 krooni. TsKS § 237 lg 1 kohaselt ei saa otsuse teinud kohus pärast

otsuse avalikku teatavakstegemist seda tühistada või muuta. Maakohus on agaoma otsust muutnud.

Samuti ei ole tegemist hinnaga hagiga, sest nõuet vara väljamõistmiseks ei ole esitatud, nõuti üksnes

varalise tehingu kehtetuks tunnistamist. Ka leidis M. Tomson, et maja tegelik väärtus ei ole 800 000

krooni.

Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Määruse põhjenduste kohaselt on hagi esitanud

vaidlusaluse tehingu pool, kellel pärast tehingu kehtetuks tunnistamist on õigus vara restitutsiooniga

tagasi saada. Tegemist on hagiga, mille sisuks on varaline õigus ning riigilõivu tuleb maksta varaliste

nõuetele riigilõivuseaduses ettenähtud määrade järgi. Seadus ei sea riigilõivu suurust sõltuvusse

sellest, kui palju hageja hagi esitamisel esimese astme kohtule lõivu tasus, vaid sellest, kui suures

ulatuses tuleks apellatsioonkaebuse esitamise ajal tasuda nõudelt riigilõivu juhul, kui see nõue

esitataks esimese astme kohtusse. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuselt tuleb tasuda

riigilõivu kooskõlas seadusega ka sel juhul, kui sellele eelnenud menetluses on nõudelt eksikombel

võetud riigilõivu vähem kui seaduse kohaselt oleks tulnud võtta.

Erikaebuses palub M. Tomson ringkonnakohtu määruse tühistada.

M. Tomson on seisukohal, et maakohus on oma otsust muutnud ning võtnud riigilõivu suuruse osas

vastu uue otsuse, millega on rikkunud TsKS § 237 nõudeid. Ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta.

Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja nõude selle kohta, et kohus eksis maja väärtuse

määramisel ning kohus ei põhjendanud, miks ta nimetatud vastuväited tagasi lükkab. Maakohus

lähtus riigilõivu arvutamisel õigesti asjaolust, et tegemist on mittevaralise hagiga, kuna hageja ei

nõudnud tehingu järgi saadu tagastamist või kompenseerimist. Kassaator leiab, et kuna vaidluse

sisuks on varalise tehingu kehtetuks tunnistamine, mitte varaline nõue, siis ei ole õige hagiavaldust

lõivustada lähtudes tehingu objektiks olnud vara väärtusest.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määrus tuleb tühistada.

Aino Illaru nõudis kinkelepingu tühisuse tunnustamist ja sellega varjatud ostu-müügitehingu

kehtetuks tunnistamist. Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi on hindamisele mittekuuluv ning

riigilõivu tuleb riigilõivuseaduse § 37 lg 3 järgi tasuda kui mittevaralise hagi eest. Sama seisukohta

on Riigikohus avaldanud 10. aprilli 1997. a määruses nr 3-2-1-43-97. Õige ei ole ringkonnakohtu

määruses väljendatud seisukoht, mille kohaselt tegemist on hagiga, mille sisuks on varaline õigus

ning riigilõivu tuleb maksta varaliste nõuetele riigilõivuseaduses ettenähtud määrade järgi.

Riigikohus asus 30. aprilli 1998. a otsuses nr 3-2-1-29-98 seisukohale, et TsK §-st 51, mille kohaselt

pooled on kehtetu tehingu korral kohustatud tagastama teisele poolele kogu tehingu järgi saadu,

natuuras tagastamise võimatuse korral aga hüvitama selle väärtuse rahas, kui seadusega ei ole

sätestatud muid tehingu kehtetuse tagajärgi, ei tulene tehingu kehtetuks tunnistamise korral kohtule

kohustust restitutsiooni kohaldada poolte nõudeta. Sama põhimõte tühise tehingu tagajärgede kohta

kehtib ka TsÜS § 66 lg 5 kohaselt, mis sätestab, et tühise tehingu järgi saadu peavad pooled

tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Niisama ei tulene sellestki sättest

tehingu kehtetuks tunnistamise korral kohtule kohustust restitutsiooni kohaldada poolte nõudeta.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium

m ä ä r a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a määrus ja lugeda

riigilõiv Meelis Tomsoni apellatsioonkaebuselt tasutuks.

M. Tomsoni erikaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Jaak Oja 1. aprillil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa