3-2-1-76-98 · Riigikohus

3-2-1-76-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 1. juunil 1998. a

AS Loigo kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari

1998. a otsuse Jüri Mureli hagis AS Loigo vastu palga, hüvitiste ja viiviste saamiseks.

Hageja töötas kostja juures mäned"erina alates 29. septembrist 1994. a kuni töölepingu lõpetamiseni

28. veebruaril 1997. a TLS § 82 alusel hageja algatusel töölepingu tingimuste kostja poolse muutmise

tõttu. Töölepingus sätestatud palgatingimuste kohaselt oli hageja põhipalk 3000 krooni ja palgapäev

iga kuu 15-ndal kuupäeval. Alates 1996. a augustikuust kuni 1997. a jaanuarikuuni maksti hagejale

igakuiselt 9000 krooni. Palgamuutust töölepingus ei vormistatud ja kokkulepet lisatasu maksmiseks

ei olnud. Hageja leidis, et tema palka tõsteti. 28. jaanuaril 1997. a tutvustas kostja hagejale käskkirja,

millega kehtestati uus palgasüsteem, mille kohaselt põhipalk ja lisatasu kinnitatakse direktori

käskkirjaga ning makstakse välja üheaegselt; nähti ette, et põhipalk ei või olla väiksem

miinimumpalgast ning lisatasu maksmise aluseks on töötaja töötulemused ning firma majanduslikud

võimalused. Seejärel oli hageja 1997. a jaanuarikuu palk 6362 krooni.

28. veebruaril 1997. a vabastati hageja töölt, talle anti kätte tööraamat ja lõpparve, mis koosnes

veebruarikuu palgast 3000 krooni, lisapalgast 3000 krooni, kasutamata puhkuse kompensatsioonist

14 kalendripäeva eest 3469 krooni, kahe kuu keskmisest palgast TLS § 82 lg 2 alusel 15362 krooni

arvutatuna 1996. a detsembrikuu ja 1997. a jaanuarikuu palgast - kokku 24831 krooni.

Esitatud hagis leidis hageja, et palga vähendamine alates 1997. a jaanuarikuust oli ebaseaduslik ja

sellest tulenevalt arvutati ka lõpparve valesti. Hageja palus kostjalt välja mõista saamatajäänud palga

1997. a jaanuarikuu eest 2961 krooni 40 senti, veebruarikuu eest 3000 krooni, viivise PaS § 35 alusel

palga maksmisega viivitamise eest, vähemmakstud hüvitise TLS § 82 alusel 2638 krooni ja

puhkusehüvitise saamatajäänud osa 595 krooni 60 senti, ühe kuu keskmise palga TLS § 119 lg 2

alusel lõpparve kinnipidamise eest 9000 krooni ja viivise puhkepäevadel töötamise tasu

väljamaksmisega viivitamise eest 779 krooni 70 senti.

Tallinna Linnakohtu 11. novembri 1997. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja viivis puhkepäevadel töötamise tasu väljamaksmisega viivitamise eest 779 krooni 70

senti. Muus osas jäeti hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli hageja põhipalk 3000 krooni kuus. Lisatasude maksmise

tingimuste ja suuruse kohta pooltel töölepingus kokkulepet ei olnud. Kostja ei muutnud hageja

põhipalka. Põhipalka ületav summa maksti tulemuspreemiana, mis vastas kostja majanduslikule

edukusele. Kogu aktsiaseltsi hõlmavat palgasüsteemi ei olnud. Suurema palga maksmine ei olnud

põhipalga muutmine. Kostja tahtis palgasüsteemi muuta 28. jaanuaril 1997. a ja kui hageja sellega ei

nõustunud, siis oli tal õigus soovida töölepingu lõpetamist. Lõpparve on õigesti arvutatud, v.a.

puhkepäevadel töötamise tasu. Ei ole tõendatud, et kostja oleks lõpparve väljamaksmisega viivitanud.

Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 1998. a otsusega linnakohtu otsus tühistati osaliselt. Kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja palga saamatajäänud osa 1997. a jaanuari- ja veebruarikuu eest 5961

krooni 40 senti, töölepingu lõpetamise hüvitise saamatajäänud osa 2638 krooni ja puhkusehüvitise

saamatajäänud osa 595 krooni 60 senti. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta linnakohtu otsus kohtuotsusele TsKS §-de 228 lg 2 ning 232

lg 4 järgi esitatavatele nõuetele. Kohus võib rajada otsuse vaid kohtuistungil uuritud tõenditele.

Kohtule ei esitatud tõendeid lisatasude maksmise kohta enne 1997.a. jaanuarikuud. Palgasüsteemi

muutmist kinnitavad 28. jaanuari 1997. a käskkiri nr 7 ja hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 82

lg 1 alusel. Palgaseaduse ( PaS) § 3 lg 1 mõttes laienevad palgatingimused ka lisatasudele. PaS § 4

sätestab palgatingimuste muutmisest teatamise kohustuse. Tööandja 28. jaanuari 1997. a käskkirjaga

lisatasude määramise osas palgasüsteemi muutmine tähendas, et enne oli palgasüsteem teistsugune.

Lisatasu maksmise seadusliku aluse puudumisel on töötajale makstud töötasu võimalik käsitleda vaid

põhipalgana. Seetõttu on põhjendatud saamata palga ja hüvitise nõue. Tõendatud ei ole palga

maksmisega viivitamine ja lõpparve kinnipidamine.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada apellatsioonikohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise tõttu. TLS § 28 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Palgasüsteemi muutmisest

teatas kostja 28. jaanuari 1997. a käskkirjaga nr 7. Töölepingus ei olnud enne seda põhipalka

muudetud. Uue süsteemi kehtestamisega ei ole tõendatud varasem palgakorraldus. Vastavalt PaS § 2

lg-tele 1 ja 3 makstakse töötajale põhipalka ning lisatasu võidakse töötajale maksta tulemusliku töö

või täiendavate tööülesannete eest. Pooled leppisid töölepingu sõlmimisel kokku töötaja põhipalga

suuruse. Asjaolu, et palga väljamaksmisel on 1995. a septembrikuust detsembrikuuni käskkirjades

näidatud palk ilma lisatasu suurust näitamata, ei anna alust arvata, et tööandja oleks muutnud

ühepoolselt põhipalga suurust. PaS § 3 lg 2 ja TLS § 70 kohaselt andmed palga kohta peavad

sisalduma töölepingus. PaS §-de 2 lg 4 ja 3 lg 1 mõistes toimus lisatasu maksmine suulise

kokkuleppe alusel, arvestades äriühingu majanduslikke tulemusi. See ei ole vastuolus PaS § 5

sätetega. Äriühing võis maksta tasu, mis ei olnud töölepingus otseselt ette nähtud ja millel olid PaS §-

s 4 sätestatud lisatasu tunnused. Töötasustamistingimuste muutmine 28. jaanuarist 1997. a tähendas

senise suulise lisatasu maksmise kokkuleppe asendamist kirjaliku dokumendiga ja see võis

formaalselt olla aluseks töötajale töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu.

Apellatsioonikohtu seisukoht, et lisatasu maksmise lepingulise aluse puudumisel tuleb töötajale

makstud palgalisa käsitleda põhipalgana, ei tulene seadusest.

Palga mõiste on sätestatud PaS §-s 2. Selle paragrahvi 2. lõike kohaselt on põhipalk töölepingus

kindlaksmääratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Kohtud on

tuvastanud, et töölepingu järgi oli hageja palgamäär 3000 krooni kuus. PaS § 2 lg 3 kohaselt võib

tööandja maksta töötajale seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel peale

põhipalga lisatasu või juurdemakseid. Töölepingus puudus poolte kokkulepe lisatasu maksmiseks.

Palgatingimustenakäsitletakse PaS § 3 lg-s 1 palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja

juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise korda. Nii töötaja palgatingimused kui ka nende

muudatused määratakse kindlaks töölepingus. Kostja ei muutnud töölepingu tingimusi. Kui

töölepingus puudub kokkulepe lisatasu maksmise kohta, siis ei tähenda see seda, et tööandja ei võiks

töötajale tehtud töö eest võimaluse korral lisaks põhipalgale täiendavat tasu maksta. Palgaseadus seda

ei keela. Põhipalgale lisaks makstav täiendav tasu ei muutu aga põhipalga osaks, sest põhipalk on

määratud töölepingus.

Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 1998. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Loigo 12. märtsil 1998. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik