3-1-1-78-98 · Riigikohus

3-1-1-78-98

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus 9. juunil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi Riigiprokuratuuri eriprotesti

U. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi

ja

O. A. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

U. L. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, samuti § 141 lg 2 p 1 järgi ning O. A.

süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p 1 järgi.

Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsusega tunnistati U. L. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning

teda karistati selle kuriteo eest vabadusekaotusega üheks aastaks. U. L. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud

kuritegu aga kvalifitseeriti ümber KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase

vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti U. L. kaks

aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega kvalifitseeriti ka O. A. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud kuritegu ümber KrK § 195

lg 2 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas.

Maakohtu otsuses põhjendatakse ümberkvalifitseerimist sellega, et kohtualuste röövimistahtlus tõendamist ei

leidnud ning seetõttu - tulenevalt tegevuse motiividest, eesmärgist, tahtluse sisust ning kuriteo tehioludest

tuleb U. L. ja O. A. tegevus kvalifitseerida avaliku korra jämeda rikkumisena.

Esitatud apellatsioonkaebuses taotles U. L. kaitsja Tanel Pürn oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses

KrK § 195 lg 2 järgi põhjendusega, et kõnealune ümberkvalifitseerimine on kohtuotsuses motiveerimata.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt 18. mail 1998. a eelmenetluse käigus tehtud määrusega

tühistati Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsus U. L. ja O. A. süüditunnistamises KrK § 195 lg 2 järgi.

Kriminaalasi saadeti selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kvalifitseerides röövimise ümber huligaansuseks, rikkus

maakohus KrMK § 215 lg-te 1 ja 2 sätteid, sest uus kvalifikatsioon erineb oma sisult oluliselt teo endisest

kvalifikatsioonist. Veel leidis ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud KrMK § 351 lg 2 sätteid, sest teo

ümberkvalifitseerimise tulemina ei tagatud kohtualusele õigust teada, milles teda süüdistatakse ning seega

välistati võimalus end kaitsta.

Riigiprokuratuuri prokurör Inna Tegova esitas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a

määruse peale eriprotesti, milles ta väidab, et kriminaalasja eelmenetluse käigus tagastamine esimese astme

kohtule pole põhjendatud. Prokurör leiab, et maakohus, kvalifitseerides röövimise episoodi ümber

huligaansuseks, ei muutnud oluliselt kohtualuste süüdistust. Tuginedes tuvastatud tehioludele ja arvestades

kohtualuste tahtlust, kvalifitseeris kohus varavastase kuriteo ümber avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku

vastu suunatud kuriteoks, millega kohtualuste olukorda sisuliselt ei raskendatud. Tulenevalt sellest, et

süüdistuse muutmine tõi endaga kaasa kohtualuse olukorra kergenemise, ei pea prokurör asjakohaseks

ringkonnakohtu järeldusi KrMK § 351 lg 2 sätete rikkumisest maakohtus. Prokurör on samuti seisukohal, et

kuna ringkonnakohtu poolt osutatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised ei kuulu AKKS § 39 lg-s 3

loetletud oluliste rikkumiste loetellu, siis ei olnud ringkonnakohus pädev tagastama kriminaalasja uueks

arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

l e i d i s :

Lähtudes AKKS §-st 33 saab ringkonnakohus saata kriminaalasja tagasi maa-või linnakohtule uueks

arutamiseks vaid kriminaalmenetluse seaduse sellise olulise rikkumise tuvastamisel, mis toob vältimatult

kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu

20. detsembri 1994. a otsuses T. J. süüdistusasjas, 11. aprilli 1995. a otsuses T. P. süüdistusasjas, 6. juuni

1995. a otsuses I. T. süüdistusasjas, samuti 16. jaanuari 1996. a otsuses A. R. süüdistusasjas esitatud

seisukohta, et ringkonnakohtul on AKKS §-le 33 tuginedes võimalik kriminaalasja uueks arutamiseks

saata vaid AKKS § 39 lg-s 3 ammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste

sedastamisel.

Seadusandja tahe apellatsioonimenetluse reguleerimisel on suunatud sellele, et ringkonnakohus peab

juhtudel, mil pole tegemist AKKS §-s 39 lg 3 sätestatud eranditega, ise lahendama kõik menetluse käigus

tõusetuvad küsimused, kahtlused ja muud probleemid, järgides seejuures õigusemõistmise põhiprintsiipe,

sealhulgas ka põhimõtet, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks. Seega on

juhtumid, mil ringkonnakohus saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks AKKS § 39

lg-s 3 sätestamata alusel, käsitletavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4

mõttes.

Kuna Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määruses puudub viide AKKS § 39 lg-

le 3, sisuliselt on aga selle määrusega saadetud kriminaalasi uueks arutamiseks seoses KrMK §-s 215

sätestatu väidetava rikkumisega - see on AKKS § 39 lg-s 3 osundamata rikkumisega - tuleb see määrus

tühistada.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-le 2, § 64 p-le 2 ja § 72 lg-le 2 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määrus ja saata kriminaalasi U. L.

süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi ja O. A. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi

apellatsioonikorras arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Eriprotest rahuldada.

Kohtumäärus jõustub 9. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg