3-1-1-75-98 · Riigikohus

3-1-1-75-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. juunil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

V. M. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge

Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. M. kohtu alla süüdistatuna kokku 35 salajase varguse ja

mootorsõiduki ärandamise episoodi toimepanemises 1993. aastal.

Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1998. a otsusega mõisteti V. M. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning

KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Mõlema kuriteo eest karistati teda üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40

alusel liideti mõistetud karistused täielikult ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kaks

aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest

tingimisi kolmeaastase katseajaga. Sama otsusega mõisteti süüdi K. K., R. L., E. J. ja V. K.

V. M. tingimisi karistusest vabastamist põhistas linnakohus sellega, et kohtualune on varem kriminaalkorras

karistamata, tal puuduvad mõlemad vanemad, kuriteod pani toime alaealisena. Kohtuotsuse tegemise ajaks

oli V. M. asunud tööle ning lubas hüvitada kuritegudega tekitatud kahju.

Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Alar

Häidberg.

Apellant palus Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1998. a otsuse osaliselt tühistamist ning muuhulgas ka V. M.

karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et võttes arvesse toimepandud

kuritegude suurt hulka ning süüdlase ükskõikset suhtumist toimepandusse, pole tema karistusest tingimisi

vabastamine põhjendatud.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsusega Tartu Linnakohtu eeltoodud otsus

tühistati muuhulgas ka V. M. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osa. Talle KrK § 40 alusel mõistetud lõplik

karistus, s. o 2 aastat vabadusekaotust määrati ärakandmisele poolkinnises vanglas. Reaalse

vabadusekaotusliku karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse toimepandud kuriteoepisoodide suurt hulka

ning kohtualuse isikut. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas kohus V. M. alaealisust kuritegude

toimepanemise ajal ning tema puhtsüdamlikku kahetsust. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsuse peale esitas süüdimõistetu V. M.

kassatsioonkaebuse, milles palub jõusse jätta linnakohtu poolt mõistetud tingimusliku karistuse.

Kassaator leiab, et karistuse karmistamine ringkonnakohtu poolt on põhjendamatu esiteks põhjusel, et ta oli

kuritegude toimepanemise ajal alaealine ning teiseks, pole ta nende kuritegude toimepanemise ajast kuni

käesoleva hetkeni, s. o 4,5 aastat, ühtegi õigusrikkumist toime pannud. Veel kinnitab kassaator, et on oma

kuritegelikust käitumisest täielikult aru saanud ning palub anda talle võimaluse õiguskuulekaks eluks ning

tööks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles

kassatsioonkaebuse rahuldamist, ning prokuröri, kes taotles Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes V. M. inkrimineeritud kuritegude kvalifikatsiooni ja

tõendatusega, leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsus tuleb tühistada

kohtu poolt mõistetud lõpliku karistuse osas.

Iga konkurentsi kuuluva kuriteo eest mõistab kohus algul eraldi karistuse. Seejärel mõistab ta lõpliku

karistuse kuritegude kogumi eest, kas sel teel, et loeb lõplikuks üksikute kuritegude eest mõistetud

põhikaristustest raskeima (absorptsiooniprintsiip), või liidab konkurentsi kuuluvate üksikute kuritegude eest

põhikaristused täies ulatuses või osaliselt (kumulatsiooniprintsiip). Tartu Linnakohus on rakendanud viimast

printsiipi, liites mõistetud põhikaristused täies ulatuses ja KrK § 47 alusel vabastanud V. M. karistusest

tingimisi katseajaga. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on lõpliku karistuse mõistmisel nõustunud

linnakohtu poolt rakendatud karistuste liitmise printsiibiga, kuid tühistanud linnakohtu otsuse V. M. suhtes

karistusest tingimisi vabastamise osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu poolt

reaalse vabadusekaotuse mõistmisega, kuid arvestades tehiolusid ja V. M. isikut, leiab, et lõpliku karistuse

mõistmisel tuleb kohaldada absorptsiooniprintsiipi.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsus ja Tartu Linnakohtu

10. veebruari 1998. a otsus V. M. KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista V. M. KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üks aasta vabadusekaotust

poolkinnises vanglas.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. V. M. kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja tagastada talle tasutud kassatsioonkautsjon.

Kohtuotsus jõustub 9. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher