3-2-1-70-98 · Riigikohus

3-2-1-70-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, AS-i KAR

esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja AS-i ERA Pank esindaja vandeadvokaat K. Bachmanni

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 25. mail 1998. a

AS-i KAR kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a

otsuse AS-i KAR hagis AS-i ERA Pank vastu pandilepingu kehtetuks tunnistamise ja

tagasivõitmise nõudes.

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsuse kohaselt esitas RE Liviko 22. aprillil 1994. a

kohtusse pankrotiavalduse AS KAR vastu. Viimane sõlmis 29. aprillil 1994. a AS-ga ERA Pank

laenulepingu summas 5 220 000 krooni. Nimetatud summa kanti AS KAR arvelduskontole ERA

Pangas. Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid pooled 9. mail 1994. a AS-i ABT aktsiatele pandi

seadmise lepingu. AS-i ABT aktsiad anti AS-i KAR poolt pandipidajale üle alles 31. mail 1994. a.

Seega tekkis AÕS § 316 lg 2 kohaselt pandiõigus alles 31. mail 1994. a. AS-i KAR pankrot kuulutati

välja 21. juunil 1994. a. 17. märtsil 1997. a esitatud hagis taotlesid AS KAR pankrotihaldurid PankrS

§ 48 p 1 alusel pandilepingu kehtetuks tunnistamist, kuna pant seati pärast 10 päeva möödumist võla

tekkimisest ning ajavahemikus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni.

Tartu Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vabastatud

14. jaanuari 1997. a kohtumäärusega pankrotihaldureid nende kohustustest ja seega on neil volitused

hagi esitamiseks. Väär on väide, et laenulepingu sõlmimise moment ei ole tõendatud. Kostja võttis

omaks, et maksis 29. aprillil 1994. a AS KAR arvelduskontole 5 220 000 krooni ja arvestas sellest

kuupäevast ka intresse. PankrS § 48 kohaldamine eeldab aga võlausaldajate huvide kahjustamist,

mida hagejad ei tõendanud.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas linnakohtu otsuse

osas, millega jäeti rahuldamata AS KAR pankrotihaldurite hagi AS ERA Pank vastu pandilepingu

kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise nõudes. Kuna pant seati pärast 10 päeva möödumist võla

tekkimisest, kuid ajavahemikus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis

on hagi sisuliselt põhjendatud. Pandilepingu kehtetuks tunnistamisel PankrS § 48 p 1 alusel ei pea

tõendama võlausaldajate huvide kahjustamist. Ühe võlausaldaja eesõigustatud nõue on igal juhul

teiste võlausaldajate huve kahjustav. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu.

Kohtukulude osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt taotles

kostja apellatsioonkaebuse vastuses hagi aegumise kohaldamist. Vaidlusaluse pandi seadmise ajal

kehtinud PankrS § 42 lg 3 järgi võis pankrotihaldur esitada tagasivõitmise hagi ühe aasta jooksul

alates pankroti väljakuulutamisest. Seega lõppes hagi aegumistähtaeg 21. juunil 1995. a. Hagi esitati

17. märtsil 1997. a. Kuigi PankrS § 50 lg 2 1. veebruaril 1997. a. jõustunud redaktsioon sätestas

tagasivõitmise hagi aegumistähtajaks kolm aastat pankroti väljakuulutamisest, ei ole uus

aegumistähtaeg kohaldatav, kuna varasem aegumistähtaeg oli möödunud. Alates 1. veebruarist

1997. a. pikenes aegumistähtaeg kolme aastani asjades, milles üheaastane aegumistähtaeg polnud

veel möödunud. Kui hagi on aegunud, ei saa aegumistähtaeg hiljem uuesti alata.

Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsus muuta: mitte kohaldada hagi aegumist ja

hagi rahuldada. Apellatsioonikohus on vääralt järeldanud, et tagasivõitmise hagi oli varasema seaduse

kohaselt juba aegunud. Pankrotiseaduse muutmise seaduse alusel kohaldatakse PankrS §-e 42 kuni 54

tagasiulatuvalt.

Pankrotiseaduse § 48 1. veebruaril 1997. a jõustunud redaktsioon sätestab varem kehtinust erinevad

alused pandilepingu tühistamiseks. Hageja õiguste rikkumine ilmneski pankrotiseaduse muudatuste

jõustumisest ja ta ei saanud hagi esitada varem, sest pant seati oluliselt varem kui jõustus hagile

materiaalõigusliku aluse loonud õigusnorm. Seadusandja ei ole juhuslikult andnud pankrotiseaduse §-

le 50 tagasiulatuvat jõudu. Sellega on seadusandja tauninud tehinguid, mis on tehtud enne

pankrotiseaduse muudatuste jõustumist kuid mille tagajärjel on vähenenud pankrotivõlgniku vara,

mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse muutmise seaduse

§ 135 sätestab erinevalt TsÜS §-s 178 sätestatust üheselt ja ilma mööndusteta, et kolme aastast hagi

aegumise tähtaega kohaldatakse tagasiulatuvalt.

Vastustaja leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb rahuldamata jätta. Kuni

1. veebruarini 1997. a kehtinud PankrS § 48 redaktsioon oli vaidlusalusele pandilepingule kohaldatav

alates pankroti väljakuulutamisest ja alates 1. veebruarist 1997. a jõustunud redaktsioon ei lisanud

uusi aluseid selle kehtetuks tunnistamisele. PankrS § 135 ei sätesta juba aegunud hagi aegumistähtaja

uut kulgemahakkamist. Pankrotiseaduse §-le 50 lg 2 tagasiulatuva jõu andmine PankrS §-s 135 oleks

vastuolus põhiseaduse §-dega 3 lg 2 ja 10. Vastavalt põhiseaduse §-le 152 jätab kohus kohtuasja

lahendamisel kohaldamata seaduse, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja esitas

kohtukulude nimekirja, mille kohaselt kostja advokaadikulu Riigikohtus on 25 000 krooni.

Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub.

Ekslik on kassaatori väide, et 1. veebruaril 1997. a jõustunud PankrS § 48 p 1 redaktsioon kehtestas

vaidlusaluse pandilepinguga seonduvalt erinevad lepingu kehtetuse alused võrreldes sama normi

varemkehtinud redaktsiooniga. Varemkehtinud PankrS § 48 p 1 redaktsiooni kohaselt oli

pandilepingu kehtetuks tunnistamise aluseks see, kui seda ei sõlmitud kohe pärast võla tekkimist ja

pant anti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust või pankrotimenetluse algusest kuni

pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 48 p 1 varasema redaktsiooni mõte oli kõigi võlausaldajate

huvide võrdne kaitsmine ja selle pandipidaja eeliste välistamine, kelle kasuks ei seatud panti kohe

pärast võla tekkimist. Seejuures polnud oluline, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve

või mitte. Samad pandilepingu kehtetuse alused vaidlusaluse lepinguga seonduvalt säilisid ka

1. veebruaril 1997. a jõustunud PankrS §-s 48 p 1 redaktsioonis. Uues redaktsioonis täpsustati

tähtaega, mille möödumisel ei ole pandilepingut sõlmitud kohe pärast võla tekkimist ja tähtajaks

sätestati 10 päeva. Uues pankrotiseaduse redaktsioonis sätestati selgelt see, mis varasemas

redaktsioonis tulenes PankrS § 48 p 1 mõttest - kehtetuse aluseks pole mitte ainult pandilepingu

sõlmimata jätmine kohe pärast võla tekkimist kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust, vaid

ka pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Seega olid seaduslikud alused

pandilepingu vaidlustamiseks samad nii varasema kui ka alates 1. veebruarist 1997. a. kehtiva PankrS

§ 48 p 1 redaktsiooni järgi. Hagejal oli võimalus pandilepingut vaidlustada ühe aasta jooksul alates

pankroti väljakuulutamisest. Selle tähtaja möödumisel hagi aegus ja TsÜS -I § 114 lg 2 järgi pidi

kohus huvitatud poole nõudel hagi rahuldamata jätma.

Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse tagasiulatuvalt ka PankrS § 50, mille

teise lõike järgi on tagasivõitmise hagi aegumise tähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest.

Osundatud normidega ei kehtestatud hagi aegumise pikemat tähtaega nendele nõuetele, mis olid

aegunud 1. veebruariks 1997. a. Tagasiulatuva jõu andmine PankrS §-le 50 tähendab seda, et nende

tagasivõitmise hagide aegumistähtaeg, mis polnud möödunud 1. veebruariks 1997. a, pikenes kolmele

aastale. Samuti on kehtestatud aegumistähtaeg kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest nendele

tagasivõitmise hagidele, mille jaoks pankrotiseaduse 1. veebruaril 1997. a jõustunud redaktsioon

kehtestas varasemast erinevad alused.

Jättes kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsKS § 58 lg 1 alusel kassaatori pankrotivarast sisse

nõuda AS-i ERA Pank kasuks kohtu poolt vajalikuks peetav advokaadikulu 5000 krooni.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Sisse nõuda AS-lt KAR (pankrotis) AS ERA Pank kasuks 5000 (viis tuhat) krooni

advokaadikulu katteks Riigikohtus.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik