3-1-1-72-98 · Riigikohus

3-1-1-72-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. juunil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ja liikmed Jüri Ilvest ning Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

V. K. süüdistuses KrK § 100; § 141 lg 2 p 3 ja § 195 lg 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. K. kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p 2 järgi selles, et ta

7. novembril 1996. a kella 20.00 paiku, olles alkoholijoobes, E. V. elukohas aadressiga X linn X tee N-N, lõi

huligaansel ajendil ja tahtlikult E. V. noaga ja matkakirvega kaela paremale poole ning tekitas kannatanule

üliraske kehavigastuse. E. V. suri saadud vigastustesse sündmuskohal.

Süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi anti V. K. kohtu alla süüdistatuna selles, et ta eeltoodud ajal ja kohas,

ähvardades P. M. suhtes kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, röövis temalt 100 krooni.

Veel anti V. K. kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 3 järgi.

Lääne-Viru Maakohtu 21. jaanuari 1998. a otsusega mõisteti V. K. süüdi ja karistati KrK § 141 lg 2 p 3 järgi

kolmeaastase vabadusekaotusega KrK § 39 sätete kohaldamisega ja KrK § 195 lg 3 järgi üheaastase

vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 101 p 2 järgi mõisteti V. K. kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.

Kergem karistus loeti raskemaga kaetuks ning vastavalt KrK § 40 lg 1 mõisteti lõplikuks karistuseks kolm

aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Hinnates kõiki kogutud tõendeid kogumis, tuli maakohus järeldusele, et puuduvad objektiivsed tõendid, mis

kinnitaks V. K. süüd KrK § 101 p 2 järgi. Maakohus leidis, et üksi tunnistaja ei kinnita , et just V. K. tappis

E. V. Samuti ei tuvastanud kohus tapmismotiivi. Tõlgendades kõik kahtlused kohtualuse kasuks, mõistis

maakohus V. K. süüdistuses KrK § 101 p 2 järgi õigeks. Samas leidis maakohus, et V. K. süü KrK § 141 lg 2

p 3 ja § 195 lg 3 järgi kvalifitseeritud kuritegudes on täielikult tõendatud. Kohtualusele KrK § 141 lg 2 p 3

järgi karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse selle kuriteo tehiolusid, subjektiivset ja objektiivset külge,

toimepanemise viisi ning pidas seejuures võimalikuks kohaldada KrK § 39 sätteid.

Esitatud apellatsioonprotestis leidis Lääne-Viru aseprokurör S. Pass, et V. K. õigeksmõistmine KrK § 101 p 2

järgi ning röövimise eest karistuse mõistmisel KrK § 39 sätete kohaldamine on ebaseaduslik. Apellant palus

V. K. E. V. tapmises süüdi mõista ning talle röövimise eest mõistetud karistust karmistada.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 1998. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu

21. jaanuari 1998. a otsus osaliselt. V. K. mõisteti süüdi ja karistati KrK § 100 järgi kaheksa-aastase

vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p 3 järgi kuueaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel

mõisteti lõplikuks karistuseks kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti maakohtu

otsus muutmata, apellatsioonprotest rahuldati.

Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, järeldas kriminaalkolleegium vastupidiselt

maakohtule, et V. K. tappis tahtlikult E. V. Ringkonnakohus leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid

süüdlase tegutsemist huligaansel ajendil ning sellest tulenevalt kvalifitseeris selle kuriteo ümber KrK § 100

järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendavate asjaolude puudumist ning raskendavate asjaoludena

kustumata karistatust ja alkoholijoovet kuriteo toimepanemise ajal.

Lisaks eeltoodule leidis ringkonnakohus, et KrK § 141 lg 2 p 3 järgi mõisteti karistus põhjendamatult alla

alammäära, sest maakohtu otsuses toodud sellesisulised tehiolud ei ole KrK § 39 sätete kohaldamise aluseks.

Kasutades piiramatut kassatsiooniõigust, esitas süüdimõistetu V. K. kassatsioonikaebuse, milles vaidlustab

enda süüdimõistmise ja karistamise KrK § 100 ning KrK § 141 lg 2 p 3 järgi.

Kassaator leiab, et ringkonnakohtu järeldused tema poolt tapmise toimepanemises ei vasta faktilistele

asjaoludele ning süüdimõistmine on rajatud tõenditele, mis on vastuolus tunnistajate poolt antud ütlustega.

Lisaks eeltoodule leiab kassaator, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid tema süüd P. M. röövimises. V. K.

eitab tahtlust kannatanu vara röövida ning seoses sellega palub end selles süüdistuses õigeks mõista või

kuritegu ümber kvalifitseerida.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles kaitsja kassatsioonkaebuse rahuldamist, ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks; prokurör taotles lugeda

karistuse kandmise alguseks 8. november 1996. a, muus osas aga kohtuotsuse muutmata jätmist. Riigikohtu

kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s :

E. V. tapmise faktis on nii esimese kui ka teise astme kohus käsitlenud ühtesid ja samu tõendeid, kuid tulnud

nende hindamisel vastupidistele järeldustele sündmuse tehiolude kohta. AKKS § 29 lg 6 sätestab, et kui

ringkonnakohus teeb uue sisulise otsuse, peavad selle motiveeriv ning resolutiivosa vastama esimese astme

kohtu otsusele esitatavatele menetlusnõuetele. KrMK § 274 p 3 kohaselt näidatakse kohtuotsuses motiivid,

miks kohus rajab oma otsuse just nimelt nendele tõenditele ning loeb mitteusaldusväärseks muud

kriminaalasjas leiduvad tõendid. Apellatsioonimenetluses tähendab eeltoodu seda, et jõudes tõendite

hindamisel esimese astme kohtu hinnangust diametraalselt vastupidisele tulemusele, peab ringkonnakohus

teiste seaduses loetletud asjaolude kõrval motiveerima ka seda, miks esimese astme kohtu hinnang tõenditele

on ebaõige. Sellist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud korduvalt, sh näiteks ka

S. S.süüdistusasjas KrK § 1611 järgi. Käesolevas kriminaalasjas ei ole neid nõudeid järgitud.

Ringkonnakohtu otsusega ei ole veenvalt ümber lükatud Lääne-Viru Maakohtu 21. jaanuari 1998. a

kohtuotsuses toodud vastuolusid tõendite vahel ning selle alusel tehtud järeldust, et puuduvad objektiivsed

tõendid selle kohta, et V. K. oleks E. V. tapnud.

Tuleb silmas pidada, et V. K. pole end ei eeluurimise ega ka kohtuliku arutamise ajal selles kuriteos süüdi

tunnistanud. Samuti pole vähetähtis see asjaolu, et esialgselt on samas kuriteos süüdistus esitatud N. F., kes

on end E. V. tapmises süüdi tunnistanud, kuid hiljem oma ütlustest loobunud, asudes süüstama V. K., kes

tema arvates oligi tapja. Lahendades V. K. süü küsimust üksnes kaudsete tõendite pinnalt on

ringkonnakohus sattunud vastuollu iseenese poolt tuvastatuks loetud asjaoludega. Nii märgitakse

kohtuotsuses: "Ülaltooduga loeb kriminaalkolleegium tõendatuks, et pärast V. S. ja A. T. F. korterist

lahkumist jätkus tüli, mille käigus V. tahtis K. korterist välja ajada. Välja ajamisel lõi K. 2 korda kaasas

olnud noaga V. kaela piirkonda." Samas märgitakse, et väljaajamise tehiolusid ja seda, millest tüli tekkis, ei

ole võimalik välja selgitada. Seega on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkoleegium samas kohas samal ajal

toimunud sündmuste hindamisel kord väitnud, et asjaolusid ei ole võimalik välja selgitada, ning teine kord,

et on siiski tõendatud teatud asjaolud /K. poolt 2 korda noaga löömine/.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et selliste vastuoluliste kohtulahendite puhul, millistest ühes

esineb oletuslikke järeldusi, ei ole võimalik langetada süüdimõistvat kohtuotsust. Kuna kõik olemasolevad

tõendid on kohtute poolt kontrollitud, kuid pole võimalik olnud vastuolusid kõrvaldada, siis, lähtudes süütuse

presumptsiooni põhimõttest, tuleb V. K. selles süüdistuses õigeks mõista.

P. M. suhtes toimepandud kuriteo on kohtud õigesti kvalifitseerinud KrK § 141 lg 2 p. 3 järgi ning selles osas

tuleb Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17.03.1998. a kohtuotsus jätta muutmata.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3,§ 64 p-st 1,2 ja 3, § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 1998. a kohtuotsus V. K. süüdimõistmises

ja karistamises KrK § 100 järgi, samuti talle KrK § 40 lg 1 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas.

Mõista V. K. KrK § 100 järgi õigeks.

KrK § 40 lg 1 järgi mõista V. K. lõplikuks karistuses 6 /kuus/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

KrK § 45 alusel lugeda karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 8. novembrist 1996. a kuni 17. märts

1998. a, s.o. 1 aasta 4 kuud ja 20 päeva.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kohtuotsus jõustub 2. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Eerik Kergandberg

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep