3-2-2-6-98 · Riigikohus

3-2-2-6-98

M Ä Ä R U S

Tartus 2. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 25. mail 1998. a

Maria Rinne teistmisavalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari

1996. a otsusele Klarissa-Singara Reikteri hagis Maria Rinne vastu kinkelepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja pärandvara saamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kinkis Albertine Kärpuk Maria Rinnele 19. septembril

1991. a Tallinnas Vaate 4 asuva majavalduse. A. Kärpuk suri 21. juulil 1992. a. A. Kärpuki õde

Klarissa-Singara Reikter esitas Tallinna Linnakohtusse hagi Maria Rinne vastu, milles palus tühistada

kinkelepingu ja tunnistada tema omandiõigust vaidlusalusele majavaldusele.

Linnakohus rahuldas hagi TsÜS § 15 ja § 79, TsK § 536 lg 2 ja § 551 alusel. Otsuse kohaselt tegi

A. Kärpuk vaidlusaluse tehingu otsusevõimetuna. Hageja elas õe surma momendil vaidlusaluses

elamus, seega võttis ta pärandvara vastu seaduses ettenähtud 6-kuulise tähtaja jooksul.

Apellatsioonkaebuses leidis apellant, et linnakohtu otsus ei ole õige. TsÜS § 79 alusel saab

otsusevõimetuna tehtud tehingu kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes see isik ise või tehingu teine

pool. Apellandi arvates ei olnud tõendatud A. Kärpuki otsusevõimetus kuni tema surmani.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus märkis otsuses, et selle väitega,

et A. Kärpuk vaidlusaluse tehingu otsusevõimelisena hiljem heaks kiitis, on apellant õigeks võtnud,

et nimetatu selle tehingu otsusevõimetuna tegi. Samas ei ole apellant oma väidet kinkija poolt tehingu

heakskiitmise kohta põhjendanud ega tõendanud, vastupidi, kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis

esitatud arvamuse kohaselt ei suutnud A. Kärpuk tehingu tegemise ajal oma tegudest aru saada ega

neid juhtida, pärast tehingu tegemist süvenesid tema psüühikahäired veelgi. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et A. Kärpuk oma psüühikahäirete tõttu ei olnud võimeline adekvaatselt mõtlema.

Asjaolu, et mitmed tunnistajad esitasid näiteid A. Kärpuki mõtestatud tegevusest, ei lükka ümber

teiste tunnistajate tähelepanekuid veidruste kohta tema käitumises ning ekspertide arvamust tema

psüühilise seisundi kohta.

Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis muutmata Tallinna Ringkonnakohtu otsuse. Kassatsioonkaebuses

viitas M. Rinne protsessiõigusnormide rikkumisele. Riigikohtu tsiviilkolleegium oli seisukohal, et

ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõigusnorme.

Teistmisavalduses on TsKS § 350 lg 2 p 1 kohaselt teistmise aluseks oleva uue asjaoluna ära märgitud

psühhiaater Ilmar Laasi 20. jaanuaril 1998. a kirjas avaldatud arvamus A. Kärpuki vaimse seisundi ja

10. veebruari 1995. a ekspertiisiakti kohta. 10. veebruaril 1995. a tehtud ekspertiisakti aluseks oli 6

haiguslugu, akti sissejuhatavas osast aga nähtub, et arvamuse andmisel on viidatud üksnes kolmele

haigusloole. Kõigisse eelmärgitud haiguslugudesse oli tehtud juurdekirjutusi patsiendi psüühilise

tervise kohta. Psühhiaater I. Laas leiab, et veidrused A. Kärpuki käitumises võisid tuleneda

ateroskleroosist, kuid need ei seganud tal kinkelepingu tegemise ajal oma tegudest aru saada ja neid

juhtida.

Avaldaja on seisukohal, et tuleb teostada täiendav kohtupsühhiaatriline ekspertiis A. Kärpuki vaimse

seisundi tuvastamiseks.

Teistmisavalduse ärakirja saatis Riigikohus Klarissa-Singara Reikteri aadressil, kuna avaldaja ei

teatanud, et Klarissa-Singara Reikter on surnud. Ennast tema pärijaks nimetav Hilja Volter volitas

vandeadvokaat A. Alvinit koostama vastuse teistmisavaldusele. Vastusest ja sellele lisatud

surmatunnistusest selgubki, et Klarissa-Singara Reikter suri 11. juulil 1996. a.

Kolleegium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 1996. a otsuse

teistmiseks puudub alus.

TsKS § 350 lg 2 p 1 kohaselt on kohtuotsuse teistmise aluseks uued olulised asjaolud, mis ei olnud

ega võinud olla avaldajale teada. Teistmisavalduses seatakse kahtluse alla kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akt ja väidetavalt ainuüksi selle alusel tuvastatud A. Kärpuki otsusevõimetus tehingu

tegemise ajal ning taotletakse uut ekspertiisi. Kuna avalduses taotletakse uue tõendi saamist, ei ole

tegemist uue olulise asjaolu esitamisega TsKS § 350 lg 2 p 1 tähenduses. Kõik avalduse väited ja

põhjendused tulenevad I. Laasi kirjast. Need väited olid esitatud juba apellatsioonkaebuses ning on

seotud tõendite hindamisega. Uusi asjaolusid teistmisavaldus ei sisalda.

Juhindudes TsKS §-dest 350 lg 1 ja 354 lg 3, kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta Maria Rinne avaldus Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 1996. a

otsuse teistmiseks rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

H. Jõks, L. Laarmaa