3-2-1-67-98 · Riigikohus

3-2-1-67-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja Evi

Mohri ja tõlk Malle Rebase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. mail 1998. a

Evi Mohri kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari

1998. a otsuse Evi Mohri hagis Aime Rozbaumi, Elviine Kulmani, Mari Silivälja, Noimi Rootsi,

Galina Markova, Saima Jaaguste, Vladimir Fjodorovi ja Leonid Lõssenko vastu eluruumist

väljatõstmiseks.

Evi Mohr esitas Pärnu Linnakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada põhjendatuks üürileandja

keeldumine pikendada kostjatega sõlmitud üürilepinguid ja kostjad välja tõsta nende kasutuses

olevatest eluruumidest ORAS § 121 lg 4 p 2 alusel, kuna hageja soovib alustada elamus kapitaalseid

ümberehitustöid eesmärgiga asuda elamusse elama koos perekonnaga.

Linnakohus rahuldas hagi ORAS § 121 lg 4 p 2 alusel. Elamu omanik E. Mohr elab Saksamaal ning

tal puudub alaline elukoht Pärnu linnas ja üldse Eestis. Hageja soovib kinnistul alustada kapitaalseid

ümberehitustöid ja asuda elama koos perekonnaga Eestisse. Kuna nii omanik kui ka tema lapsed on

Eesti Vabariigi kodanikud, on nende soov tagastatud elamusse elama asumiseks igati põhjendatud.

Vastavalt ORAS § 121 lg 5 peab kohalik omavalitsus üürnike väljatõstmise korral andma neile vastu

samaväärselt heakorrastatud ning sotsiaalsetele normidele vastava eluruumi.

Pärnu Linnavalitsus esitas kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada linnakohtu

otsuse põhjusel, et ei ole tõendatud, et terve elamu oleks vajalik üürileandjale ja tema

perekonnaliikmetele. Vaidlusaluses elamus on üürileping lõpetatud kahe üürnikuga ja seega on

elamus vaba elamispinda.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja jättis E. Mohri hagi kostjate vastu üürilepingu

pikendamisest keeldumise ja eluruumidest Kuninga 11 Pärnus väljatõstmiseks rahuldamata. ORAS

§ 121 lg 4 p 2 kohaselt võib üürileandja vaidlustada üürilepingu pikenemist üksnes juhul, kui üüritud

eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmetele tingimusel, et nende

kasutuses ei ole kohaliku omavalitsuse territooriumil samaväärset eluruumi. Vastavalt TsKS § 88 lg 1

lasub tõendamise koormus pooltel. E. Mohr ei ole tõendanud, et temale kuuluv elamu Pärnus

Kuninga 11 on elamiseks vajalik temale endale või tema perekonnaliikmetele. Asjas puuduvad

tõendid E. Mohri perekonna, tema laste olemasolu ja nende perekondade osas ja nende soovi kohta

asuda elama Pärnusse. Hageja esindaja kinnitusel pärast kostjate väljakolimist maja lammutatakse,

mistõttu hageja eesmärgiks ei ole elama asumine vaidlusalusesse elamusse.

Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse. E. Mohri kasutuses ei ole Eesti

Vabariigis ega kohaliku omavalituse territooriumil ühtegi eluruumi. Ta soovib alustada elamus

kapitaalsete remonditöödega, et vältida elamu täielikku hävimist ja asuda elama oma majja, mitte

seda lammutada.

Vastustaja Pärnu Linnavalitsus leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja seaduslik.

Vastuses kassatsioonkaebusele kostjate esindaja vandeadvokaat K. Viira leidis, et kassatsioonkaebuse

põhjendused puudutavad tõendite hindamist, mis aga ei saa olla kassatsiooni korras kohtuotsuse

tühistamisele aluseks.

Kolleegiumi istungil jäi hageja kassatsioonkaebuses esitatu juurde. Hageja kinnitas hagiavalduses

väljendatud tahteavaldust, et soovib elama asuda Eestisse ja enne vana maja põhjalikku remonti ei ole

see võimalik.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Asja lahendamisel kohaldas kohus omandireformi aluste seaduse § 121 lg 4 p-i 2, mille kohaselt

üürileandja võib üürilepingu pikenemist vaidlustada üksnes juhul, kui üüritud eluruum on elamiseks

vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmele tingimusel, et üürileandja või tema perekonnaliikme

kasutuses ei ole antud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil samaväärset eluruumi või nad ei ole

seda võõrandanud pärast elamu tagastamist või nad ei ole vahetanud enne elamu tagastamist

üürnikuga eluruumi kasutamise õigust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hagejal ei ole Pärnus ega

mujal Eestis eluruumi. Seega tuli hagejal tõendada, et eluruum on vajalik elamiseks talle endale või

tema perekonnaliikmete. Apellatsioonikohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et temale kuuluv

elamu Pärnus Kuninga 11 on elamiseks vajalik temale endale või tema perekonnaliikmetele.

Tõendiks TsKS § 87 kohaselt võib olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus,

dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, eksperdi arvamus. Hagiavalduses toodud väidete

kinnituseks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Asjas puudub ka hageja seletus. Alles

kassatsioonkaebusele lisas hageja enda legaliseeritud tahteavalduse. Tsiviilkohtupidamise

üldpõhimõtte järgi peavad pooled esitama tõendid esimese astme kohtus. Kui kassatsioonkaebuses on

viide tõendile, mida varem ei esitatud, siis TsKS § 325 lg 2 kohaselt tuleb põhjendada, miks tõendit

varem ei esitatud. Kassatsioonkaebusele lisatud hageja legaliseeritud tahteavaldus on dateeritud

pärast apellatsioonikohtu otsust, so 2. märtsil 1998. a. Asjast ei nähtu, et hageja oleks püüdnud

esitada oma seletust kohtule varem - hagiavalduses ega alama astme kohtuistungil pole taotletud

seletuse andmist. Apellatsioonikohus on asja lahendamisel järginud protsessiõiguse norme.

Juhindudes TsKS § 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa