3-1-1-71-98 · Riigikohus

3-1-1-71-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. mail 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. R., R. U. ja R. U. süüdistuses KrK § 113 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. R. ja tema kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ning R. U.

Pärnu Maakohtu 2. veebruari 1998. a otsusega tunnistati nimetatud kohtualused süüdi KrK § 113 järgi jar

igaüht karistati rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s. o 5600 krooni.

Kohus luges tuvastatuks, et 16. augusti 1997. a õhtul tekkis konflikt abikaasade A. R. ja A. R. vahel nende

elukohas X maakonnas X vallas X külas. Abikaasade vahekord oli pingeline kavandatava eelseisva

abielulahutuse tõttu. 16. augusti 1997. a õhtupoolikul olid A. R. külla tulnud tema õde K. U. oma abikaasa R.

U. ja viimase isa R. U., samuti A. R. tuttavad perekond L., P. L., P. P. ja I. K. Elamu õuel söödi ja tarvitati ka

alkohoolseid jooke. A. R. selles seltskonnas ei viibinud, vaid oli toas, kus tal tekkis esmane konflikt abikaasa

A. R. Hiljem A. R. väljus ja, avanud võtmega õuel oleva auto ukse, istus autosse. Oma väitel tahtis ta võtta

oma rõivaid, mis olid autos kilekotis. A. R., kes väidab, et arvas A. R. soovivat autoga ära sõita, läks auto

juurde ja üritas kätte saada auto võtmeid ning nõudis A. R. väljumist autost. Kui viimane ei kuuletunud,

kutsus A. R. appi R. U. ja R. U. Autos tekkis rüselus, mille lõpul tõmbasid R. U. ja R. U. A. R. autost välja

maapinnale.

Kohtuotsusega on A. R. süüdi tunnistatud selles, et ta A. R. autost välja tirides tekitas talle ninaverejooksu

põhjustanud vigastuse. Süüdi on tunnistatud R. U. selles, et ta vahetult pärast A. R. väljatõmbamist lõi teda

põlvega selga, R. U. aga selles, et ta samal ajal lõi A. R. kubeme piirkonda.

Pärnu Maakohus mõistis K. U. KrK § 113 järgi õigeks ja seda seisukohta apellatsioonikorras ei vaidlustatud.

Apellatsioonkaebused esitasid süüdimõistetute A. R. ja R. U. kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ning

süüdimõistetu R. U.

Apellandid ei nõustunud süüdimõistva kohtuotsusega otsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse

tõttu faktilistele asjaoludele. Süüdimõistetud sattusid lahendama A. ja A. R. vahelist varem puhkenud

abielutüli olukorras, kus A. R. väljendid ja teod olid väljunud kõigi ülejäänute suhtes avaldunud viha tõttu ta

kontrolli alt. Süüdimõistetutel puudus tahtlus A. R. füüsilist valu või vigastusi tekitada - nad püüdsid

kujunenud olukorras ära hoida võimalikku kahju tekkimist A. R. enesele, teistele lähikonnas viibinutele,

autole ja muule varale. Apellantide arvates käsitles kohus tuvastatud tehiolusid valikuliselt ja ei mõtestanud

neid õigesti. Väidetult käsitles kohus kannatanule sündmuste käigus tekkinud võimalikke vägivallajälgi

tuletatult kannatanu liialdustest ja ei osutanud tähelepanu vigastuste ja jälgede tuvastamise viisile, mille

usaldusväärsus sisaldab kõrvaldamatuid kahtlusi. Kohus ei arvestanud sündmustest kainena osa võtnud R. U.

ja tunnistajatena üle kuulatud P. L., J. L. ja I. K. selgitusi toimunu kohta, seevastu rajas versioone tunnistaja

V. T. ütlustele, keda keegi sündmuskohal ei näinud, kuid kes varjatud vaatluskohast nägi kõike, kuid ei

sekkunud. Suhete ja olukorra sisukohase hindamiseta kohtuotsusest ei selgunud, milles seisnes

süüdimõistetute tahtlus KrK § 113 koosseisutunnusena.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 1998. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu

2. veebruari 1998. a otsus muutmata, apellatsioonkaebused rahuldamata. Apellatsioonikohus kasutas AKKS

§ 29 lg 5 sätestatud võimalust kohtuotsuse põhjenduste lihtsustatud käsitlemiseks. Apellatsioonikohus

välistas KrK § 14 mõttele vastava hädaseisundi olemasolu selgitusega, et kriminaalasjas ei ole andmeid, mis

isegi viitaks hädaseisundi olemasolule. Apellatsioonikohus leidis, et selliseks viiteks ei saa lugeda A. R.

istumist autosse, mida nad on ka varem koos abikaasaga kasutanud. Pealegi ei tekitanud ta abikaasa autole

mingeid purustusi, kuigi ei ole välistatud, et autos toimunud rabelemise ajal võis ta puutuda vastu käigukangi

või jalaga sattuda auto armatuurlauale. Kolleegium kordab meditsiinilises dokumentatsioonis loetletud

vägivallajälgi, rõhutab selle loetelu ja tunnistaja V. T. ütluste usaldusväärsust võrreldes muude tõenditega.

Otsuse järeldustest oluliselt lahknevale seisukohale on oma eriarvamuses asunud üks apellatsioonikohtu

liikmetest, kes peab meditsiinilise dokumentatsiooni usaldusväärsust ebapiisavaks ja kummutamata kahtlusi

sisaldavaks. Ta asus seisukohale, et tõendite kogumist tuletatav kohtualuste tahtlus ei olnud suunatud A. R.

valu, löökide või kehavigastuste tekitamisele, vaid A. R. sõidukist eemaldamisele, ennetamaks autoga sõitma

minekut ja sellega kaasneva võimaliku kahju tekitamist. Eriarvamusele jäänud kohtunik jõudis järeldusele, et

süüdimõistetute käitumises KrK § 113 sätestatud kuriteokoosseis puudub.

Kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 1998. a otsuse

vaidlustamiseks on esitanud süüdimõistetu A. R. kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ning süüdimõistetud R.

U. ja R. U. Kassaatorid konkretiseerivad apellatsioonikohtule esitatud väiteid, taotlevad otsuse tühistamist ja

asja saatmist sisuliseks taasläbivaatamiseks.

Kassaatorid rõhutavad:

1. Ei ole sisuliselt pööratud tähelepanu inkrimineeritud teo subjektiivsele küljele, tahtluse puudumisele

tekitada A. R. kehavigastusi. Selles osas puuduvad põhistatud motiivid.

2. Kohus leidis põhjenduseta, et polnud tegemist hädaseisundiga, milline välistanuks KrK § 113 ettenähtud

kuriteokoosseisu olemasolu.

3. Pärnu Haigla tõendit 18. augusti 1997. a kuupäevaga ja kohtuarstliku ekspertiisi akti on kohus

põhjendamatult lugenud usaldusväärseks tõendiks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära ilmunud

menetlusosaliste seletused, kes selgitasid kassatsioonkaebustes käsitletud seisukohti,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 1998. a otsusega on küllaldase selgituseta

aktsepteeritud kõiki neid vastuolulisi järeldusi, mis sisalduvad Pärnu Maakohtu 2. veebruari 1998. a otsuses

ja apellantide väited inkrimineeritud kuriteokoosseisu subjektiivse külje puudumise suhtes on jäänud

kummutamata.

Tehiolud, et A. ja A. R. vaheline abielulahutuse eelne tüli oli vaidlusaluse sündmuse päeval alanud nende

toas ning et A. R. käitumislaadi iseloomustanud pinge kandus tema suhtumisse mehe külalistesse, on

maakohtu otsuses tunnistajate ütlustega tõendatuks loetud (otsuse lk 4). Tähelepanu ja mõtestamiseta on

jäänud rida kannatanu rõhutatult emotsionaalseid tegusid, mida tunnistajad on pidanud hüsteeriliseks

käitumiseks (sõim ebatsensuursete väljenditega, toiming, mida kannatanu nimetas abielutunnistuse

purustamiseks, umbmääraste ähvarduste järel enda lukustamine autosse ja rüselemine abikaasaga

autovõtmete pärast, kui see autoukse teise võtmega lahti sai).

Sellise käitumise puhul, kui see veelkordsel kontrollimisel tõendatuks osutub, ei saa järeldada, et andmed,

mis viitaks hädaseisundi olemasolule, asjas puuduvad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kohtud võivad rajada otsuse ainult sellistele

tõenditele, mis on kogutud ja fikseeritud seaduse nõudeid rangelt järgides.

Kuigi kannatanu A. R. ei saanud väidetult pöörduda konflikti tagajärgede fikseerimiseks arsti poole enne

18. augustit 1997. a, sest ei olnud hotelli administraatorina asendatav, on ta 5. septembril 1997. a teostatud

kohtumeditsiini ekspertiisil pärast kõigi vigastuste redutseerumist avaldanud eelandmete hulgas, et tal tuli

ninast verd ligi päeva jooksul pärast kehavigastuste saamist (tl 7). Kohtuarstliku ekspertiisi akt on koostatud

lisaks vaid tuginedes Pärnu Haigla teatisele 18. augustist 1997. a (tl 3), mille väljaandmise kohta

eeskirjadekohane sissekanne haigla vastuvõtu"urnaalis puutub (tl 109), kuna patsient lahkus haiglast

isikuandmeid esitamata (haigekassakaart, isikut tõendav dokument).

Nende toimikus fikseeritud asjaolude puhul ei ole kassatsioonikohtul võimalust kõrvaldada kassaatorite poolt

rõhutatud kahtlust kannatanule tekkinud kehavigastuste olemasolu ja nende võimaliku tekkimisviisi suhtes.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 19 lg 1 sätestab, et kohus on kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses

ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja

selgitama nii kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. AKKS § 40 lg 3 ja § 65 lg 4 kohaselt ei kuulu

faktiliste asjaolude tuvastamine Riigikohtu pädevusse.

Kummutamata kahtluste säilumise tõttu on vajalik täiendavate tõendite kogumine ja nende sisukohane

hindamine esimese astme kohtu poolt. Rõhutamisväärne on, et erasüüdistusasjas lasub tõendamiskoormis

kannatanul. Kui kahtluste kõrvaldamine täiendavate tõendite abil ei õnnestu, tuleb kohtul lähtuda süütuse

presumptsioonist.

Eeltoodule tuginedes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1, 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 2. veebruari 1998. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

25. märtsi 1998. a otsus A. R., R. U. ja R. U. süüdistuses KrK § 113 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt ja kassatsioonkautsjonid tagastada.

Otsus jõustub 26. mail 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher