3-1-1-69-98 · Riigikohus

3-1-1-69-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. mail 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Hele-Kai Remmel ning liikmed Harri Salmann ja

Triinu Vernik vaatas 19.- 20. mail 1998. a avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Andi Kapi süüdistuses

KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 128 järgi;

Vahur Haava ja Rainer Sardise süüdistuses

KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning

P. J. ja M. K. süüdistuses

KrK § 1151 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena süüdimõistetu P. J., süüdimõistetu M. K. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Vallo Sillat, süüdimõistetu Vahur Haava ja tema kaitsja vandeadvokaat Raul Markus,

süüdimõistetu Andi Kapi kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsusega tunnistati süüdi:

Andi Kapp KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati kuueaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel

vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ning KrK § 128 järgi 700 kroonise

rahatrahviga;

Vahur Haava KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati nelja-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 47

alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest;

Rainer Sardis KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati viieaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47

alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest;

P. J. KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati

kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest;

M. K. KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistati kolme aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47

alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest.

A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis mõisteti süüdi selles, et nad 12. septembril 1992. a öösel Tallinnas X tee N

asuvas kämpingus, eelneval kokkuleppel ja kasutades füüsilist vägivalda, koos vägistasid teadvalt alaealise

E. A.

A. Kapp mõisteti süüdi ka E. A tapmisega ähvardamises ja nimelt selles, et ta pärast E. A suhtes

toimepandud kuritegusid ähvardas kannatanut tapmisega juhul, kui viimane teatab nendest tegudest

politseisse.

P. J. ja M. K. mõisteti süüdi selles, et nad pärast seda, kui A. Kapi, V. Haava ning R. Sardise poolt oli maha

surutud E. A vastupanu ja nende poolt E. A vägistatud, rahuldasid mõlemad oma sugulist kirge

ebaloomulikul viisil.

Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a kohtuotsust kassatsiooni korras ei vaidlustatud.

Selle kohtuotsuse peale esitas järelvalveprotesti Riigikohtu esimees seoses süüdimõistetutele ilmselt leebete

karistuste kohaldamisega. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a määrusega

jäeti protest rahuldamata. Riigikohtu esimehe poolt korratud järelvalveprotest rahuldati EV Ülemkohtu

presiidiumi 25. augusti 1993. a määrusega. Presiidium leidis, et kohtualustele mõistetud tingimuslik karistus

oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu

23. märtsi 1993. a otsuse ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a määruse

kohtualustele mõistetud karistuste osas ja saatis kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäeti Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsus

muutmata.

Mitmesuguste menetlustoimingute ja kaasnenud viivituste tõttu arutati kriminaalasja uuesti 1995. a

novembris ning Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a otsusega mõisteti kohtualused uuesti süüdi -

seejuures P. J. ja M. K. puhul ekslikult KrK § 1151 järgi lõiget nimetamata. Kõiki kohtualuseid karistati

analoogiliselt linnakohtu 23. märtsi 1993. a kohtuotsuses märgitud karistustega.

Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri

asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist kõigile kohtualustele mõistetud karistuste osas nende

mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdlaste isikule. P. J. ja M. K. osas palus ta õigusliku hinnangu

täpsustamist ning kõigile süüdimõistetuile reaalse vabadusekaotuse mõistmist KrK § 47 sätteid rakendamata.

A. Kapi kaitsja vandeadvokaat M. Leedu taotles apellatsioonkaebuses uue otsuse tegemist ja vägistamise

kvalifitseerimist KrK § 115 lg 1 järgi, A. Kapi õigeksmõistmist KrK § 128 järgining tema karistamist KrK

§ 47 sätete rakendamisega.

R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman motiveeris apellatsioonkaebuses kaitsealuse kuriteo

ümberkvalifitseerimist KrK 115 lg 1 järgi ja taotles uue kohtuotsuse järgi lühiajalist vabadusekaotust KrK

§ 47 rakendamisega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a otsuses rõhutati, et Tallinna Linnakohtu

23. märtsi 1993. a otsus tühistati järelvalve korras EV Ülemkohtu presiidiumi 25. augusti 1993. a määrusega

kohtualustele mõistetud karistuste osas ja kriminaalasi saadeti just selles osas arutamiseks esimese astme

kohtule. Seega oli kuritegude kvalifikatsiooni osas kohtuotsus jõustunud ja kohtualuste korduv

süüditunnistamine 20. novembri 1995. a otsusega ebaõige KrMK § 5 lg 1 p 9 mõttes. Linnakohus pidanuks

teistkordsel asja arutamisel otsustama vaid kohtualuste karistamise küsimuse. Sellest tulenevalt tühistas

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nimetatud kohtuotsuse kohtualuste süüdimõistmise osas ja

jättis läbi vaatamata menetlusosaliste taotlused kohtualuste tegudele uue juriidilise hinnangu andmise

küsimuses.

KrK § 47 alusel karistusest tingimisi vabastamist pidas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks

seoses üle 3 aasta möödumisega kuritegude toimepanekust, millest tulenevalt on ära langenud karistuse üld-

ja eripreventiivne toime. Ajafaktori tähtsust kinnistava tegurina rõhutati süüdimõistetute hoidumist uute

kuritegude toimepanekust ja nende poolt ühiskonna käitumisnormide jätkuvat täitmist, isikliku elu

lootustekohast korraldamist ning politseiorganite järelvalvest tulenenud nõuete täitmist. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium jõudis veendumusele kõigi süüdimõistetute suhtes reaalse vabadusekaotuse

otstarbetuses olenemata kuritegude raskusest ja tuvastatud tehioludest. Kohtualuste karistusest vabastamine

KrK §-s 47 sätestatud alustel loeti põhjendatuks.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi selle otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri

prokurör, kes ei pidanud põhjendatuks õigusemõistmise üldaluste ja kõrgema astme kohtu selgete hoiakute

jätkuvat eiramist. Olulise raskusastmega kuritegude puhul, kus seadusandja on ette näinud alternatiivita

vabadusekaotusliku karistuse, rakendas kohus erandina käsitletavat leebust kõigi süüdimõistetute suhtes ja

vabastas nad tingimisi karistusest. Kassaator pidas KrK § 47 sätete kohaldamist kõigi süüdimõistetute suhtes

kriminaalseaduse ebaõigeks kohaldamiseks ja taotles kohtuotsuste tühistamist süüdimõistetute suhtes KrK

§ 47 sätete kohaldamise osas ning kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a otsus ning Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a otsus A. Kapi,

V. Haava, R. Sardise, P. J. ja M. K. süüdistusasjas neile mõistetud karistuste osas ning kriminaalasi saadeti

selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Prokuröri protest rahuldati osaliselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri

apellatsioonprotesti rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute

tingimisi karistusest vabastamise kohta tühistamata, kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutas, et KrK § 20 lg 1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida

kohaldatakse süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või

äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt KrK §-le 36 peab kohus arvestama karistuse

mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva

tunnuse tõttu KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise käsitlemine

KrK § 1151 lg 1 järgi viitavad alternatiivita vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete

sanktsioonides.

Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub KrK § 47, käsitleb karistusest vabastamist. KrK §-s 47

sätestatud karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse

mittekohaldamise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste

arvestamine. Vaidlustatud kohtuotsustes on kohtud olnud erandlikult leebed ohtliku vägistamisvormi kõigi

täideviijate suhtes nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata.

Tallinna Linnakohtus vaadati antud kriminaalasi uuesti läbi ja Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a

otsusega karistati KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdimõistetud A. Kappi kolme aasta ja kahekuulise

vabadusekaotusega ning süüdimõistetuna KrK § 128 järgi karistati teda rahatrahviga 500 krooni.

KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi mõistetud R. Sardist ja V. Haavat karistati kolmeaastase

vabadusekaotusega.

KrK § 1151 lg 1 järgi süüdi mõistetud P. J. ja M. K. karistati viiekuulise vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel

vabastati nad karistuse kandmisest tingimisi üheaastase katseajaga.

Karistuse mõistmisel juhindus linnakohus KrK § 36 sätetest. Vastutust kergendavaks asjaoluks loeti kõikide

kohtualuste puhtsüdamlikku kahetsust, vastutust raskendavaks asjaoluks aga kuriteo toimepanemist

alkoholijoobes. Veel arvestas kohus, et enne Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsuse tühistamist oli see

pööratud täitmisele ja kohtualused, olles küll karistuse kandmisest vabastatud, kandsid politseiorganite valve

all tingimuslikku vabadusekaotust. KrK § 47 sätete kohaldamise motiveerimisel lähtus kohus sellest, et

kuriteost on möödunud pikk aeg ja selle aja vältel on süüdlased teinud oma kuritegelikust käitumisest õiged

järeldused ning nende oht ühiskonnale on möödas.

Linnakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis palus Tallinna Prokuratuuri abiprokurör Tallinna

Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a otsus A. Kapile, R. Sardisele, V. Haavale, P. J. ja M. K. mõistetud karistuste

osas tühistada ning karistada neid reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et süüdlaste

karistamisel ei ole kohus küllaldaselt arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning tähelepanuta on

jäetud kuriteoga tekitatud tagajärg. Veel vaidlustas prokurör P. J. poolse kahetsuse leides, et tema suhtes

kergendavad asjaolud puuduvad.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

29. jaanuari 1998. a otsus ja kohtualuseid karistati järgmiselt:

KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdimõistetud A. Kappi karistati kuuekuulise vabadusekaotusega kinnises

vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega ning KrK § 128 järgi karistati teda rahatrahviga 500 krooni.

KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi mõistetud R. Sardist ja V. Haavat karistati vastavalt viiekuulise

vabadusekaotusega ning neljakuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega.

KrK § 1151 lg 1 järgi süüdi mõistetud P. J. ja M. K. karistati kolmekuulise vabadusekaotusega poolkinnises

vanglas.

Karistuse kandmise aja alguseks määrati süüdimõistetute vahi alla võtmise päev. Prokuröri

apellatsioonprotest rahuldati osaliselt.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, võttes täitmiseks Riigikohtu 24. septembri 1996. a otsuses

sisalduva ettekirjutuse, arvestas A. Kapile, V. Haavale ja R. Sardisele karistuse mõistmisel KrK § 39 sätete

järgi seda, et kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. A. Kapile karistuse mõistmisel võttis

kriminaalkolleegium arvesse tema suuremat aktiivsust kuriteo toimepanemisel. A. Sardise karistamisel

arvestas kohus tema ükskõikset suhtumist toimepandusse ning selle eest vastutuse kandmisse. A. Sardisele

karistuse mõistmisel võeti kergendava asjaoluna arvesse tema alaealisust kuriteo toimepanemise ajal. Kuigi

kannatanu E. A esindaja edastas kohtule kannatanu soovi vabastada karistusest kannatanu ees vabandanud

V. Haava, ei pidanud kriminaalkolleegium seda võimalikuks, kuid arvestas seda soovi V. Haavale

karistusmäära valikul.

Mõistes P. J. ja M. K. vabadusekaotuse alammääras, võttis ringkonnakohus arvesse pika ajavahe möödumist

kuriteo toimepanemisest. Mõistes kõigile kohtualustele lühiajalise vabadusekaotuse, arvestas

ringkonnakohus süüdlastele antud positiivseid iseloomustusi viimastel aastatel. Samas leidis

ringkonnakohus, et kuigi P. J. on vahepeal teises kriminaalasjas kohtu alla antud, ei saa teda lugeda kuriteos

süüdiolevaks enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetud M. K., A. Kapp ja P. J. ning V. Haava kaitsja vandeadvokaat Raul Markus ja R. Sardise

kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman.

Kassaatorid paluvad tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1998. a otsuse ja kohaldada

süüdimõistetutele karistuse mõistmisel KrK § 47 sätteid. P. J. vaidlustab veel talle süüksarvatud kuriteo

kvalifikatsiooni ja palub end süütõendite puudumise tõttu õigeks mõista. M. K. ja A. Kapp paluvad karistuse

mõistmisel arvestada toimepandud kuriteo raskust ning laadi, nende positiivseid iseloomustusi ning siirast ja

puhtsüdamlikku kahetsust. A. Kapp palub arvestada ka seda, et tema ülalpidamisel on viieliikmeline

perekond.

V. Haava kaitsja vandeadvokaat R. Markus ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman leiavad, et nende

kaitsealuste suhtes on KrK §-s 20 sätestatud karistuse eesmärk saavutatav ka ilma reaalset

vabadusekaotuslikku karistust kohaldamata ning süüdlaste suhtes avaldatud ühiskondlik hukkamõist on

olnud küllaldane, et teha oma kuritegelikust käitumisest õiged järeldused. Vandeadvokaat R. Markus leiab, et

ringkonnakohus on V. Haava suhtes jätnud täitmata Riigikohtu ettekirjutuse karistuste diferentseerimise osas

sõltuvalt iga süüdlase osavõtu astmest. Vandeadvokaat A. Glikmann leiab, et KrK § 47 sätete kohaldamine

on võimalik iga raskusastmega kuritegude puhul, juhul kui kohus leiab, et reaalse vabadusekaotusliku

karistuse ärakandmine pole otstarbekas. Ta on seisukohal, et ringkonnakohtul tulnuks kaaluda, kas

Riigikohtu seisukoht KrK § 47 sätete kohaldamatuse kohta oli asjakohane veel poolteist aastat hiljem.

Kannatanu E. A esitas Riigikohtule kirjalikud vastuväited kassatsioonkaebustele, milles ta leiab, et kõik

kassatsioonkaebused on põhjendamatud, reaalse karistuse kohaldamine on õige ja ta palub jätta Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsuse muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kassaatorite seletused,

milles nad toetasid kassatsioonkaebusi ning prokuröri arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus ei

kuulu tühistamisele ja kassatsioonkaebused rahuldamisele,

l e i d i s:

Kehtivas kriminaalõiguses on sätestatud karistuse mõiste, eesmärk ja karistuse mõistmise alused.

KrK § 20 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes

kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises ning mis on ühtlasi

mõjutusvahendiks nii temale kui teistele isikutele hoidumaks taoliste tegude toimepanemisest. KrK § 36

kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seejuures on kuriteo raskus ja laad esimene faktor, millest

sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et toime pandi rasked

kuriteod, mis on kvalifitseeritud KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 1151 järgi ja mille sanktsioonides on

ette nähtud pikaajalised vabadusekaotuslikud karistused.

Kriminaalkoodeksi 5. peatükis paiknev KrK § 47 käsitleb karistusest vabastamist. Vabadusekaotuse

tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 mõttes on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest

karistuse mõistmisel, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. KrK

§ 47 kohaldamise kohta on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium analoogsele seisukohale korduvalt,

näiteks 22. märtsi 1994. a kohtuotsuses nr. III-1/1-9/94, 7. veebruari 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-5/95,

9. mai 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-31/95, 14. novembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-78/95,

28. novembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-86/95, 5. detsembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-89/95,

16. aprilli 1996. a kohtuotsuses nr. 3-1-1-4/96 jt. Seetõttu on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

asunud õigele seisukohale, et kohtualustele tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus, mis kuulub reaalselt

ärakandmisele. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas seejuures õigesti silmas ka seda, et A. Kapi,

V. Haava ja R. Sardise suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus, mille järgi nad on süüdi tunnistatud esimese

astme kuriteos, mistõttu nende karistus kuulub kandmisele kinnises vanglas. Ringkonnakohus mõistis

kõikidele kohtualustele reaalsed vabadusekaotuslikud karistused. Arvestades asjaolu, et kuriteo

toimepanemisest on möödunud pikk ajavahemik, kohaldas ringkonnakohus KrK § 39 sätteid ja mõistis

kohtualustele inkrimineeritud paragrahvide sanktsioonidest tunduvalt lühemad, vabadusekaotuse

alammäärale lähenevad karistused. Nende mõistetud karistuste peale ei ole prokurör kassatsioonprotesti

esitanud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et analoogsetes süüdistusasjades on kohtute poolt

kohaldatavad karistused olnud rangemad. Näiteks M. P. süüdistuses KrK § 115 lg 2 p 1 järgi mõisteti

kohtualusele tunduvalt pikem vabadusekaotuslik karistus kinnises vanglas ning see otsus jäeti

ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt muutmata (RT III 1996, 6, 74).

Seega puudub AKKS §-s 64 toodud kohtuotsuse tühistamise alus.

Tähelepanuta tuleb jätta P. J. poolt kassatsioonkaebuses esitatud väited temale süüksarvatud kuriteo

kvalifikatsiooni osas, kuna selles osas on Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsus jõustunud juba

31. märtsil 1993. a.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1998. a otsus Andi Kapi, Vahur Haava, Rainer Sardise, P. J. ja

M. K. süüdistusasjas muutmata.

2. Jätta süüdimõistetute Andi Kapi, P. J., M. K. ning vandeadvokaat Aleksander Glikmani ja advokaat Raul

Markuse kassatsioonkaebused rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 20. mail 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Hele-Kai Remmel

Liikmed: Harri Salmann, Triinu Vernik