3-1-1-63-98 · Riigikohus

3-1-1-63-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. mail 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Eduard Beljakovi ja Roman Grossmelderi süüdistuses

KrK § 115 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Eduard Beljakovi kaitsja vandeadvokaat Veera Tolli,

Roman Grossmelderi kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani?nikov ja Riigiprokuratuuri prokurör

Toivo Vee.

E. Beljakov oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 1151 lg 2 järgi.

R. Grossmelder anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1997. a otsusega tunnistati E. Beljakov süüdi KrK § 115 lg 1 järgi

ja teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega KrK § 47 kohaldamisega tingimisi kaheaastase

katseajaga. KrK § 1151 lg 2 järgi mõisteti E. Beljakov õigeks.

R. Grossmelder tunnistati KrK § 115 lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks samuti kaks aastat

vabadusekaotust KrK § 47 kohaldamisega tingimisi kaheaastase katseajaga.

E. Beljakov ja R. Grossmelder tunnistati süüdi selles, et nad ööl vastu 14. juulit 1997. a Tallinnas

Kloostrimetsa 56a asuvas Kalevi kämpingus joobnutena vägistasid K. N ja K. K. Kohtuotsuse

kohaselt vägistas E. Beljakov kaks korda K. N ja ühe korra K. K, kohtualune R. Grossmelder aga

vägistas kaks korda K. N. Õigusliku hinnangu andmisel eeldas kohus, et kohtualused ei teadnud

kannatanute alaealisust ja et kohtualune E. Beljakov mõlemat kannatanut vägistades toimis samas süü

vormis, need teod olid suunatud ühele objektile ja seetõttu ei saadud E. Beljakovi tegusid vaadelda

korduva vägistamisena.

Linnakohtu sellised järeldused vaidlustas apellatsioonprotestiga Tallinna abiprokurör, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistataks E. Beljakov ja R. Grossmelder

süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistataks reaalse vabadusekaotusega. Prokurör lähtus

tuvastatud asjaoludest, et kannatanud olid alaealised, teatasid selle kohtualustele ja kohtualused panid

toime korduva vägistamise - E. Beljakov vägistas nii K. N kui K. K, R. Grossmelder aga vägistas

K. N ajavahe järel ka teistkordselt.

Kohtualuste kaitsjad taotlesid oma apellatsioonkaebustes kaitsealuste õigeksmõistmist

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohtualused pidasid kannatanuid täisealisteks, olid nendega

suguühtes nende nõusolekul või näilise vastupanu tingimustel. Kannatanute vigastused olid

ebaolulised, nende ütlused vastuolulised.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 1998. a otsusega rahuldati prokuröri

apellatsioonprotest, apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kontrollitud tõendeid ja tuvastatud tehiolusid analüüsides järeldas apellatsioonikohus, et esimese

astme kohtu motiivid kohtualuste tegudes KrK § 115 lg 2 p-de 1 ja 3 tunnuste puudumise kohta on

ekslikud. Kannatanute ütlusi muude tõenditega kõrvutades luges apellatsioonikohus tuvastatuks, et

kohtualused vägistasid teadvalt alaealisi kannatanuid, kusjuures E. Beljakov vägistas nii K. N kui ka

K. K, kohtualune R. Grossmelder aga vägistas K. N kaks korda. Kriminaalkolleegium ei pidanud

seda, kuidas kohtualused suhtusid kannatanute selgitustesse nende vanuse kohta, asjakohaseks

aluseks kohtualuste õigeksmõistmisel KrK § 115 lg 2 p 3 järgi. Samuti ei aktsepteerinud

apellatsioonikohus linnakohtu kaalutlusi, millest lähtudes liideti iseseisvad vägistamisjuhtumid üheks

kuriteoks. E. Beljakovi ja R. Grossmelderi kuritegudele antud õiguslikust hinnangust tulenevalt

karmistati ka nendele mõistetud karistust, kusjuures kohus arvestas ka kannatanute osa

kuriteotingimuste kujunemisel ja mõistis kohtualustele karistuseks sanktsioonis ettenähtud

vabadusekaotuse alammäära. E. Beljakovile ja R. Grossmelderile mõisteti karistuseks KrK § 115 lg 2

p-de 1 ja 3 järgi kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Piiramatu kassatsiooni õigust kasutades on esitanud kassatsioonkaebused E. Beljakovi kaitsja

vandeadvokaat V. Tolli ja R. Grossmelderi kaitsja vandeadvokaat L. Olovjani?nikov.

E. Beljakovi kaitsja leiab, et ringkonnakohus on oma järeldustes tuginenud rõhutatult kannatanute

vastuolulistele ja ebaloogilistele ütlustele, mida muud kontrollitud tõendid ei kinnita. Fikseeritud

kehavigastused ei vasta kannatanute kirjeldustele nende suhtes rakendatud vägivallast. Vastupanu, kui

see esines, ei ületanud näilise vastupanu piire. Kannatanute vanust ei hinnatud mitte asjaosaliste vahel

toimunud arutluste, vaid kannatanute väidete järgi. Kaitsja taotleb apellatsioonikohtu otsuse

tühistamist E. Beljakovi süüditunnistamises KrK § 115 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise ja kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste faktilistele asjaoludele

mittevastavuse tõttu ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Süüdimõistetu R. Grossmelderi kaitsja leiab, et kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele

seisneb kuriteokoosseisu subjektiivse ja objektiivse külje puudumises. Kohus on karmima õigusliku

hinnangu tuletamisel ületanud pädevuspiire süüdistuse sisu muutes. Kannatanute vanust käsitlevad

kahtlused on tõlgendatud süüdimõistetute kahjuks. Kannatanute vastupanu oli näilise vastupanu

raames, seda ei kummuta kohtumeditsiiniekspertiisi tulemused. Kannatanu kehal ja rõivastel

vägistamisele tunnuslikke vigastusi ei olnud. Kohtu poolt arvesse võetud kuritegu soodustanud

kannatanu käitumine tinginuks kriitilise suhtumise kannatanu ütlustesse. R. Grossmelderi kaitsja

taotleb mõlema kohtulahendi tühistamist ja asja saatmist läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära

süüdimõistetute kaitsjad, kes taotlesid oma kassatsioonkaebuste rahuldamist, ning prokuröri, kes

vaidles kassatsioonkaebustes esitatud väidete vastu,

l e i d i s:

Mõlema kohtuastme lahendites on kohtud jõudnud kokkulangevalt järeldusele, et E. Beljakov ja

R. Grossmelder panid ööl vastu 14. juulit 1997. a Tallinnas Kalevi kämpingus kannatanute suhtes

toime tegusid, mis on käsitletavad vägistamisena - kohtud on jõudnud tõendeid hinnates järeldusele,

et kannatanute suhtes rakendatud vägivald oli küllalt tõsine, et ületada kannatanute tõeline, mitte

teeseldud vastupanu ja sundida neid konkreetset situatsiooni arvestades alistuma.

Erinev onolnud esimese astme kohtu ja apellatsioonikohtu hinnang kuriteo objektiivse külje vastutust

raskendavate koosseisuliste asjaolude - korduvalt ja alaealiste suhtes toimepandud vägistamise -

esinemisele või nende tunnuste puudumisele.

Tallinna Linnakohtu hinnangul vastas kogu E. Beljakovi ja R. Grossmelderi käitumine seoses

kannatanutega vägivaldsesse sugulisse vahekorda astumisega vägistamise lihtkoosseisule. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi käsitluse kohaselt ei vastanud see hinnang tõendite analüüsi

tulemusena tuvastatud tehioludele. Ringkonnakohus asus seisukohale, et järelduvalt tuvastatud ühtse

tahtluse puudumisest pani E. Beljakov toime alul K. N, seejärel K. K vägistamise, R. Grossmelder

aga vägistas K. N kaks korda. Seejuures on tegude kirjeldamisel osundatud asjaolule, et pärast K. N

vägistamist jäi R. Grossmelder magama ning pärast ärkamist vägistas kannatanut teistkordselt ning et

sel puhul oli tegemist uue tahtlusega.

Kannatanud on menetluse algusest avaldanud, et nad E. Beljakovile ja R. Grossmelderile ütlesid oma

vanuseks 15 aastat. See oligi nende tegelik vanus. Hilisemad arutlused nende ea küsimuses ei välista

süüdlaste vastutust selles, et nad asusid ründama teadvalt alaealiste tütarlaste sugulist vabadust.

Apellatsioonikohtu need seisukohad on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsiga, milles

on lähtutud KrMK §-s 50 sätestatud alustest.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 1998. a kohtuotsus Eduard

Beljakovi ja Roman Grossmelderi süüdistusasjas muutmata.

2. Kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 5. mail 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher