3-1-1-57-98 · Riigikohus

3-1-1-57-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. aprillil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p-de 1, 3;

§ 141 lg 2 p-de 1, 3; § 143 lg 2 p-de 1, 2 ning § 185 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Käsitletavas kriminaalasjas on veel süüdi mõistetud J. G., H. K., R. H. ning M. M., kes ei ole

kassatsioonkaebust esitanud.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Rapla Maakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega mõisteti M. V. süüdi

KrK § 139 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p-de 1, 3; § 141 lg 2 p-de 1, 3; § 143 lg 2 p-de 1, 2 ning § 185 lg 2 järgi ning

karistati kuritegude ja kohtuotsuste kogumi eest 7 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas.

KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi järgi mõisteti M. V. süüdi selles, et ta 13. detsembril 1996. a koos J. G. ja

eeluurimisel kindlakstegemata isikuga röövimise eesmärgil tungisid kallale T. K. tema korteris Tallinnas X tn

N-N, kusjuures J. G. asetas kannatanu kõrile noa, sundides teda jooma viina ning seejärel hõivasid

kannatanule ja tema sõbrale kuuluvat vara 24 060 kr väärtuses.

Rapla Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused M. V. ja J. G.. Nad taotlesid röövimise

ümberkvalifitseerimist salajaseks varguseks. Süüdimõistetud väitsid, et konflikt kannatanu T. K. ja J. G.

vahel toimus varem ega olnud seotud vargusega. Mingit vägivalda varguse toimepanekul ei kasutatud, sest

T. K. magas ja avastas varguse alles järgmisel hommikul.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis 29. jaanuari 1998. a otsusega apellatsioonkaebused

rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kuriteo kvalifitseerimisel on oluline see, kuidas kannatanu T. K.

taju toimunud sündmust. T. K. on tunnistanud, et samaaegselt kui keegi hoidis nuga tema kõril ning noa

ähvardusel kästi tal juua viina, viidi juba esemeid korterist välja. Kannatanu arvates oleks tema suhtes

kasutatud vägivalda, kui ta ei oleks viina joonud ja magajat teeselnud. Ta kartis oma elu pärast. Kannatanu

ütlustest järeldas ringkonnakohus, et nuga pandi vastu T. K. kaela tema ähvardamiseks ja hirmutamiseks ning

selline eesmärk ka saavutati. T. K. taltus ja teeskles magamajäämist. Noaga hirmutamise ajal algas aga vara

reaalne hõivamine.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. V. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin.

Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 1998. a otsuse

tühistamist KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 järgi süüdimõistmise ja karistamise osas ning M. V. süüditunnistamist

KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja temale mõistetud karistuse vähendamist.Kaitsja arvates on kuriteo

kvalifitseerimisel kannatanu poolt tajutust tähtsam kuriteosündmuse subjektiivne külg. Süüdimõistetud

toimisid asju hõivates veendumuses, et joobes kannatanu sel ajal magab. Samuti tugineb kassaator

varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt tungimine teise isiku teadvusesse tema tahte vastaselt ja sellisel

isikul une esilekutsumine on käsitletav elule ja tervisele mitteohtliku vägivallana.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s:

Rapla Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeid kogumis hinnates õigesti

tuvastanud, et süüdimõistetute poolt vara hõivamine algas ajal, mil kannatanu oli nuga kõril joonud ära

mõned lonksud alkoholi. Süüdimõistetute väited, et nende arvates kannatanu magas ega näinud hõivamist, ei

ole usutavad. Pole tõenäoline ega kriminaalasja materjalidega kooskõlas, et elukogenud täiskasvanud

süüdimõistetud olid arvamusel, et inimene uinub vahetult pärast mõne lonksu alkoholi joomist. Kuritegu

pandi toime isikute poolt, kes tegutsesid kooskõlastatult ühtse eesmärgi ja tahtlusega ning pidasid

küllaldaseks kannatanu vastupanu mahasurumiseks tema ähvardamist noaga. Vägivallaga ähvardamine ehk

psüühiline vägivald tähendab kannatanule võimaliku vägivalla teadvustamist, kas siis sõnaliselt või nn

konkludentsete tegudega. Noaga ähvardamine tähendab elule ohtliku vägivallaga ähvardamist, sest selline

vägivald võib põhjustada kannatanu surma.

Kassaatori osundus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 1997. a otsusele G. K. ja O. T.

süüdistusasjas, ei ole asjakohane. Käsitletavas kriminaalasjas algas vägivallaga ähvardamine kannatanu

ähvardamisest noaga, mitte aga kannatanu uinutamisest ilma tema teadmata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 1998. a otsus M. V.

süüdistusasjas muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 21. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg