3-1-1-34-98 · Riigikohus

3-1-1-34-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

T. T. õigeksmõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa T. T., tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti T. T. kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p 7 järgi selles, et ta

15. jaanuaril 1997. a kella 19.30 ja 20.30 vahel Harjumaal H. vallas T. K. mnt X. A. M. (kohtualuse õde)

elukohas, isiklike suhete pinnal tekkinud tülis, tahtliku tapmise eesmärgil ja eriti piinaval ning julmal viisil

lõi mitmel korral U. M.-i (kohtualuse endine õemees) rusikate ja taburetiga näkku ja pähe, mille tagajärjel

tekitati kannatanule aju pehmekelmealune verevalum. Saadud vigastuste tõttu kaotas U. M. osaliselt teadvuse

ning kukkus, T. T. peksis maaslamavat kannatanut jalgadega pähe, keha piirkonda ning hüppas jalgadega

tema kehale. Taolise tegevusega tekitati U. M.-le ülirasked ja eluohtlikud kehavigastused, mille tagajärjel ta

haiglasse toimetamisel suri.

Harju Maakohtu 16. septembri 1997. a otsusega kvalifitseeriti T. T. kuritegu ümber KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

ja teda karistati kuueaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Maakohus, hinnates kannatanule tekitatud kehavigastuste iseloomu, ulatust ja nende tekitamise võimalikku

viisi, tuli järeldusele, et T. T. tegutses konkretiseerimata tahtlusega mistahes kehavigastuse tekitamiseks,

mööndes muuhulgas ka üliraske kehavigastuse tekitamise võimalust. Maakohus leidis, et kui süüdlane

tegutseb konkretiseerimata kaudse tahtlusega, tuleb kuritegu kvalifitseerida tegelikult saabunud tagajärje

järgi. Veel leidis maakohus, et ei ole leidnud tõendamist kuriteo toimepanemise eriti julm ning piinav viis.

Esitatud apellatsioonkaebustes taotlesid kohtualune T. T. ja tema kaitsjad vandeadvokaadid R. Kiviloo ning

Mart Missik, kannatanu A. M. ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis T. T. süüdistuses KrK

§ 107 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmist põhjendusel, et kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele, oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse norme ning ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

16. septembri 1997. a otsus ning T. T. mõisteti süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi õigeks.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks, et T. T. peksis U. M.-i.

Samuti ei ole tõendeid, mis lükkaks ümber T. T. seletusi verepritsmete olemasolu ning purunenud tabureti

kohta A. M. korteris. Ringkonnakohus leidis, et kohtualuse ja kannatanu vahelised halvad suhted ei saa

tõendada T. T. süüd viimasele üliraskete kehavigastuste tahtlikus tekitamises.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1997. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Kassaator taotleb ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist motiivide puudumise ning

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Prokurör leiab, et ringkonnakohus on esimese astme kohtu

poolt tuvastatud kuriteo tehioludest teinud ebaõiged ning motiveerimata järeldused, mille tulemusel on T. T.

põhjendamatult õigeks mõistetud. Väidetavalt on ringkonnakohus hinnanud tõendeid valikuliselt, jättes

kõrvale tõendid kehavigastuste tekitamise aja, mehhanismi, iseloomu ja koha kohta.

Kassatsioonprotesti kohta esitas kannatanu A. M. vastuväited, milles leiab, et protest ei ole põhjendatud ning

taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1997. a otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära T. T. ja tema kaitsja

vandeadvokaat R. Kiviloo seletuse, kes taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist ning prokurör

M. Püssi seletuse, kes toetas kassatsioonprotesti,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi vaidlustatud kohtuotsus ei vasta apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 29 lg 4 nõuetele. AKKS § 29 lg 4 sätestab, et ringkonnakohtu otsuse

motiveerivas osas peavad olema märgitud motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud.

Tühistades Harju Maakohtu otsuse T. T. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ning mõistes ta õigeks

selles süüdistuses, on ringkonnakohus jätnud oma otsuses motiveerimata, miks ta ei arvesta kõigi nende

tõenditega, millest lähtudes maakohus T. T. süüdi mõistis. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt,

et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel

kohtualune temale inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks, peavad

kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma otsuse rajanud põhiliselt T. T. ütlustele, jättes

täielikult või osaliselt ning motiveerimatult kõrvale maakohtu otsuses kajastatud tunnistajate P. T., T. P., T.

O., F. M., R. M., P. L., T. A. ja kannatanute A. M. ja K. M. ütlused. Ekslikult on ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium kasutanud tõenditena eksperdi ülekuulamisel saadud vastuseid, kuna see on vastuolus

KrMK § 48 lg-st 2 sätestatuga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ülalkirjeldatud menetlusnormide rikkumised on käesolevas

kriminaalasjas takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning tunnistab need AKKS § 39

lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks.

Juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1997. a otsus T. T.

õigeksmõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 3. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher