3-1-1-33-98 · Riigikohus

3-1-1-33-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

V. I., E. K.,

J. K., A. K.,

S. O. ja M. O.

süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja läbivaatamisest osa V. I. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, S. O.

kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kohtu alla süüdistatuna

järgmises.

8. aprillil 1996. a kella 01.00 ajal kokkuleppel ja koos kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikuga, Ida-

Viru maakonnas V. vallas baaris A. kutsus viimane baarist välja kannatanu S. M.-i, lõi teda rusikaga näkku ja

nõudis 5000 USA dollari tasumist tema äritegevuse eest. Seejärel, väljudes baarist, lõid V. I., E. K., J. K., A.

K., S. O. ja M. O. kannatanut näkku ja pähe. Samal ajal kui M. O. ähvardas kannatanut pingiga lüüa, lõid V.

I., M. O., S. O., E. K., J. K. ja A. K. ning kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik S. M.-le rusikatega

pähe ja kehasse ning nõudsid endiselt 5000 USA dollarit. Kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik, lõi

kannatanule jalaga vastu põlve, võttis maast kivi ning põletas sigaretiga kannatanu nägu ja ähvardas S. M.-i

tappa. Pärast seda, võttis V. I. autobussist Ford püstolisarnase eseme, pani selle kannatanu rinna vastu ning

ähvardas teda tappa. Kõik ülejäänud eelnimetatud isikud tirisid kannatanu bussi juurde ning ähvardasid

vägistamisega ning arveteõiendamisega juhul, kui ta peaks pöörduma politseisse. J. K. ja kriminaalmenetluse

käigus tuvastamata isik nõudsid S. M.ilt sõiduauto Ford Sierra dokumente ja võtmeid, V. I. nõudis võlakirja

kirjutamist 5000 USA dollarile. Eitava vastuse saamisel peksid kõik koos kannatanut rusikatega pähe ja

näkku ning nõudsid võlakirja kirjutamist. Olles ähvarduse mõju all, kirjutas S. M. V. I. dikteerimisel

võlakirja 5000 USA dollari peale ja andis ära nõutud autodokumendid, -võtmed ja passi. Kuriteoosalised

hõivasid sõiduauto Ford Sierra maksumusega 80000 krooni ning põgenesid sündmuskohalt. Eelkirjeldatud

tegevusega tekitati S. M.ile kerge kehavigastus.

Kohtueelsel uurimisel kvalifitseeriti V. I., E. K.i, J. K., A. K., S. O. ja M. O.i tegevus KrK § 142 lg 3 p-de 1

ja 4 järgi; V. I., J. K., A. K., S. O. ja M. O.i tegevus KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ningE. K.i poolt

toimepandu KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi.

Ida-Viru Maakohtu 23. septembri 1996. a otsusega mõisteti E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistuses

KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samal alusel mõisteti õigeks V. I.,

J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning E. K. süüdistuses KrK § 17

lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi.

Maakohus leidis, et kannatanu, kelle kohtueelsetele ütlustele süüdistus rajanes, ei suutnud kohtus seletada iga

kohtualuse tegevust konkreetselt ning täiendavate süüstavate tõendite puudumise tõttu tuleb kohtualused

õigeks mõista.

Sama otsusega kvalifitseeriti V. I. tegevus KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati

vabadusekaotusega kaheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta tingimisi karistuse kandmisest 3-

aastase katseajaga.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Ida-Viru Maakohtu 23. septembri 1996. a otsuse tühistamist, V. I., E.

K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamist neile eeluurimisel esitatud süüdistustes ja karistamist

sanktsiooni piires.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu otsus

ning tehti uus otsus.

V. I. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega

ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest teda karistati 6-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega. KrK

§ 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

E. K. tunnistati süüdi KrK 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5 aastase vabadusekaotusega ning KrK

§ 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest teda karistati 6 aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel

mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

J. K., A. K., S. O. ning M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest neid kõiki karistati 5-aasta

ja 3-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest neid kõiki karistati 6-aasta

ja 3-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti neile kõikidele lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 8

kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

A. K.-le liideti KrK § 41 alusel osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa ning

lõplikuks karistuseks mõisteti 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

kannatanu S. M., süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga, E. K. ja tema kaitsja Svetlana

Paruhhina, J. K. ja A. K. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Umur" adjants, S. O. ja tema kaitsja

vandeadvokaat A. Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov.

Kõik süüdimõistetud ja nende kaitsjad taotlevad Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetluse seaduse rikkumise ja kohtu järelduste faktilistele asjaoludele

mittevastavuse tõttu ning leiavad, et mõistetud karistused ei vasta süüdlaste isikutele.

Vandeadvokaat A. Jaroslavski ja vandeadvokaadi vanemabi S. Belov oma kassatsioonkaebustes leiavad, et

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkus kriminaalmenetluse norme sellega, et vastuolus KrMK

§ 278 lg 1 sätetega kuulutati kohtuotsus ainult kahe kriminaalkolleegiumi liikme juuresolekul.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsusega Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

17. veebruari 1997. a otsus V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistusasjas tühistati ning kriminaalasi

saadeti samale kohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks.

Riigikohus tuvastas, et ringkonnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei ole vastavuses kriminaalasjas

tuvastatud faktiliste asjaoludega ja see on kaasa toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ning ühtlasi

on kriminaalasja arutamisel rikutud ka kriminaalmenetluse norme.

Riigikohus leidis muuhulgas, et ringkonnakohtu järeldus, nagu moodustaks kohtualuste käitumine nii

väljapressimise kui ka röövimise koosseisu on põhjendamatu, kuna sõiduauto omandamise tahtlus neil

puudus ning auto koos võtmete ja dokumentidega sunniti üle andma 5000 USA dollari üleandmise

tagamiseks.

Riigikohus nõustus oma otsuses, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel rikkunud KrMK § 278 lg 1

sätteid ning on tekkinud põhjendatud, kuid kõrvaldamatu kahtlus, et kohtunik E. Levina ei osalenud

17. veebruaril 1997. a kohtuotsuse kuulutamisel.

Veel nentis Riigikohus, et ringkonnakohus, eirates karistuse individualiseerimise põhimõtet, on mõistnud M.

O.-le, S. O.-le, A. K.-le ja J. K.-le ühesugused karistused.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsusega Ida-Viru Maakohtu 23. septembri

1997. a otsus tühistati ning V. I., E. K., J. K., A. K., S. O., M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4

järgi.

V. I.-le mõisteti karistuseks viis aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas; E. K.-le mõisteti

karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega; J.

K.-le, A. K.-le, S. O.-le ja M. O.-le mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK

§ 41 alusel liideti A. K.-le mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle viis aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium tugines oma otsuse tegemisel muuhulgas kannatanu poolt kohtueelse menetluse käigus

antud üksikasjalikele ja teiste tõenditega haakuvatele ütlustele kuriteo tehiolude kohta. Veel leidis

ringkonnakohus, et kohtualuste käitumises puudus röövimise koosseis ning kvalifitseeris nende käitumise

väljapressimisena KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi. Ringkonnakohus luges tõendatuks kannatanu elule

ohtliku vägivalla kasutamise ning talle kuriteoga suure varalise kahju tekitamise.

Kohtualustele karistuste mõistmisel arvestas kohus kuriteo raskust ja laadi, nende osavõtu astet ning nende

isikuid iseloomustavaid andmeid. Kõikide kohtualuste puhul võttis kohus raskendava asjaoluna arvesse

kuriteo toimepanemise alkoholijoobes, kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

kannatanu S. M.; süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga; E. K. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Arvo Suuban; J. K., A. K. ja nende kaitsja vandeadvokaat A. Umur"adjants; S. O. ja tema

kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei

Belov.

Oma kassatsioonkaebuses kinnitab S. M., et A. K. pole tema suhtes kuritegu toime pannud ning samas palub

kõikide süüdimõistetute karistuste kergendamist. Kannatanu on seisukohal, et süüdimõistetud tuleb karistuste

kandmisest tingimisi vabastada ja anda neile võimalus õiguskuulekale elule tagasipöördumiseks.

Kõik süüdimõistetud kinnitavad, et pole neile inkrimineeritud kuritegu toime pannud ning taotlevad

ringkonnakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele

asjaoludele. M. O., S. O. ja E. Kovaljov leiavad samuti, et isegi kui lugeda tõendatuks S. M.ult 5000 USD

väljapressimine, siis pole see toimunud tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega ning kannatanule pole

põhjustatud suurt varalist kahju.

Kaitsjad leiavad, et kuriteo kvalifitseerimine KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi on põhjendamatu ning uute

karistuste mõistmisel on jäetud täitmata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsuse kohustuslik

ettekirjutus karistuste individualiseerimise kohta. Kõik kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära vandeadvokaadid

K. Kooga ning A. Jaroslavski, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes taotles jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata,

l e i d i s :

ViruRingkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a kohtuotsuses on hinnatud kõiki esitatud

tõendeid, järgides KrMK § 50 sätteid ning motiveeritud, miks kohus rajab otsuse süüstavatele tõenditele ja

jätab kõrvale kohtualuste ebajärjekindlad ütlused. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus

oleks kriminaalasja menetlemisel rikkunud menetlusnorme.

Kriminaalasja materjalide kohaselt peksti kannatanut väljapressimise käigus rusikate ja jalgadega ning

kohtumeditsiini eksperdi arvamusega on tuvastatud, et kannatanule tekitati kerged kehavigastused,

muuhulgas ka peaaju põrutus. Ringkonnakohus on selliste vigastuste tekitamist õigesti hinnanud kui tervisele

ohtliku vägivalla kasutamist. Seega on kassatsioonides esitatud väited, nagu poleks süüdimõistetute poolt

väljapressimiseks rakendatud vägivald ohtlik elule või tervisele, alusetud.

Samal ajal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdimõistetute käitumine on ebaõigesti

kvalifitseeritud KrK § 142 lg 3 p 4 järgi. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et suurt varalist kahju ei

moodusta mitte süüdistuses esitatud võlakirja kirjutamine summas 5000 USA dollarit, "...vaid kannatanu

sõiduauto "Ford Sierra", mille hind oli 80 000 krooni, hõivamine raha mittesaamise eest."

Siinkohal tuleb märkida, et eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kohtualustel puudus sõiduauto

omandamise tahtlus. Auto, võtmete ja dokumentide üleandmise nõue tulenes sellest, et kannatanu keeldus

nõutud rahasummat maksmast. Ringkonnakohus on sellest järeldanud, et sõiduauto sunniti üle andma selle

nõudmise tagamiseks, s. o pandina. Samuti puudub kohtuotsuses informatsioon selle kohta, millistest

tõenditest lähtuvalt ringkonnakohus tuvastas sõiduauto maksumuse. Eseme ajutiseks kasutamiseks võtmisel

aga ei moodusta varalist kahju mitte selle eseme väärtus, vaid nende kulutuste väärtus, mida omanik tegi

tulenevalt tema valduse rikkumisest. Seetõttu tuleb kohtuotsusest välja jätta kohtualuste süüdimõistmine KrK

§ 142 lg 3 p 4 järgi. Kuna kõik süüdimõistetud on karistatud sanktsiooni alammääras või selle lähedaselt, ei

too kvalifikatsiooni muutus käesolevas asjas kaasa mõistetud karistuste muutmist.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1.Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a kohtuotsus, jättes

sellest välja V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamise KrK § 142 lg 3 p 4 järgi.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kannatanu S. M.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, teised kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 3. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg