3-1-1-30-98 · Riigikohus

3-1-1-30-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Gennadi "i"ko süüdistuses KrK § 100, § 207 lg 1

ning

J. M. ja G. P.i süüdistuses KrK § 180 ning § 181 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Gennadi "i"ko kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, J. M. kaitsja

vandeadvokaat Karl Saavo ja G. P. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning Riigiprokuratuuri prokurör

Marge Püss.

G. "i"ko, J. M. ja G. P. olid antud kohtu alla süüdistatuina järgmistes kriminaalõiguserikkumistes:

Ööl vastu 3. maid 1997. a tulistas G. "i"ko J. P. sõiduautos VAZ 2102 Tallinn-Narva maanteel vaenulike

suhete ajel püstolist Parabellum enda ees istunud V. P.-le kuus lasku selga ja pähe. Saadud vigastustest

kannatanu suri. G. "i"ko käskis autot juhtinud J. P.-l sõita metsa, kus G. "i"ko, J. M., G. P. ja autojuht viisid

V. P. laiba tihnikusse ja katsid selle okstega. Seejärel korjasid kohtualused auto salongis kokku ja viskasid ära

padrunikestad ning peitsid kuriteotunnuste varjamiseks V. P. lasupurustustega rõivad. 3. mail 1997. a asendati

uutega laskudest purunenud autoklaasid ja vahetati autorehvid. Remondikulude katteks maksis J. M. 960

krooni.

Eeluurimisel kvalifitseeriti G. "i"ko käitumine KrK § 100 ja § 207 lg 3 p 2; J. M. käitumine KrK § 17 lg 4 ja

6 ning § 100 ja § 207 lg 3 p 2; G. P. käitumine KrK § 17 lg 6 ja § 100 järgi.

Ida-Viru Maakohtu 18. septembri 1997. a otsusega tunnistati G. "i"ko süüdi KrK § 100 ja § 207 lg 1 järgi

ning talle mõisteti koondkaristuseks 11 aastat vabadusekaotust. J. M. ja G. P. tegevus kvalifitseeriti kuriteo

varjamisena KrK § 180 järgi ning neile mõisteti karistuseks 2 aastat vabadusekaotust KrK § 47

rakendamisega tingimisi 3-aastase katseajaga.

Maakohtu otsuse vaidlustanud prokuröri apellatsioonprotestis rõhutati kohtualuste kooskõlastatud

külmaverelist tegutsemist kannatanu laiba, kuriteo vahendi ja muude asitõendite peitmisel ning jälgede

likvideerimisel, millega nad väidetult tõendasid ühise eelneva kavatsuse olemasolu.

Apellatsioonkaebuses pidas süüdimõistetu G. "i"ko oma süüdistust rõõnale rajatuks, leides et tema osavõtt

toimunust on tuletatud kaaskohtualuste vastavasisulisest kokkuleppest ja ta taotles, et ta mõistetaks õigeks.

Tema kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ov leidis oma apellatsioonkaebuses, et G. "i"ko väidetud kuriteo motiiv

on tuvastamata ja seega ka kuriteokoosseisu olemasolu seletamatu, mistõttu tuleks ta kaitsealune õigeks

mõista.

G. P. kaitsja S. Polit"evi apellatsioonkaebuses taotleti G. P. õigeksmõistmist, kuna viimase käitumises

puudub tapmisest osavõtu kõrval ka kuriteo varjamise koosseis.

Oma apellatsioonkaebuses leidis kannatanu S. P., et rida tunnistajaid jäi kohtuistungile ilmumata ja nende kui

tõendiallikate ütlused jäid piisavalt kontrollimata, mis tingis põhjendamatult leebe suhtumise G. "i"kosse ja

kaaskohtualustesse. Esimest karistati liberaalse karistusega, teiste teod tõlgendati põhjendamatult kergete

kuritegudena.

Apellatsioonikohtus esinenud prokurör taotles J. M.-i süüdimõistmist tapmise organisaatorina KrK § 17 lg 2

p 4 ja § 100 järgi ning G. P. osavõtu käsitlemist KrK § 17 lg 6 ja § 100 järgi, samuti nende karistamist reaalse

5-aastase vabadusekaotusega.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu

otsus osaliselt - J. M. ja G. P. süüdistust täiendati KrK § 181 lisanduva inkrimineerimisega ja nende puhul

peeti põhjendamatuks KrK § 47 rakendamist. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebused

jäeti rahuldamata.

Täiendavalt tunnistati J. M. ja G. P. süüdi KrK § 181 järgi ning neile mõisteti nimetatud sätte järgi

karistuseks vabadusekaotus kuueks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti mõlemale lõplikuks karistuseks kaks

aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebused on esitanud süüdimõistetud G. "i"ko ja J. M. ning advokaadi abi Sergei Polit"ev.

G. "i"ko rõhutab oma kassatsioonkaebuses, et kohtud on eiranud rida kriminaalmenetluse norme, millest

tulenevalt on tema suhtes kohaldatud ebaõigesti kriminaalseaduse norme. Ta taotleb mõlema kohtulahendi

tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtusse uueks arutamiseks.

J. M. vaidleb vastu KrK § 181 lisandamisele ringkonnakohtu poolt. Ta taotleb, et tunnistataks selline käsitlus

põhjendamatuks ja kergendataks talle mõistetud karistust.

G. P. kaitsja leiab, et kohtud ei arvestanud ohtlikku situatsiooni, millesse ta kaitsealune sattus G. "i"ko

aimamatu kuriteo tõttu. Formaalselt sekkus ta sündmustesse hirmu ajel, hiljem aitas uurimisorganitel

tuvastada tõtt. Seetõttu tuleks kergendada karistust - rakendada KrK § 47 sätteid või lühendada

vabadusekaotuse kestvust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära G. "i"ko kaitsja

vandeadvokaat R. Napa ning J. M. kaitsja vandeadvokaat K. Saavo seletused, kes toetasid süüdimõistetute

kassatsioonkaebusi, samuti G. P. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa seletuse, milles ta täiendas varem

esinenud G. P. kaitsja kassatsioonkaebust taotlusega mõista kaitsealune KrK § 181 järgi õigeks ja prokuröri,

kes toetas J. M. ning G. P. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 181 järgi,

l e i d i s:

Viru Ringkonnakohus on käesolevat kriminaalasja menetlenud seaduses ettenähtud korras. Kohtulikul

arutamisel on esimese ja teise astme kohtus uuritud tõendeid ning hinnatud neid kogumis, nagu seda nõuab

KrMK § 50.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub tõendite analüüsiga ringkonnakohtu otsuses kajastatud kujul, milles

avatakse J. M. ja G. P. puutumus G. "i"ko poolt toimepandud G. P. tapmisega kuriteo eelnevalt mittelubatud

varjamisena KrK § 180 mõttes. Samas on ringkonnakohus ekslikult pidanud vajalikuks neile isikutele KrK

§ 181 järgi kuriteost mitteteatamise inkrimineerimist.

Kriminaalseaduse loogikast lähtudes peab riigikohtu kriminaalkolleegium oluliseks rõhutada, et kuriteost

mitteteatamine sellise isiku poolt, kes on kas kuriteost osavõtja või süüdi kuriteo eelnevalt mittelubatud

varjamises, ei nõua täiendavat kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi mitteteatamist käsitleva paragrahvi järgi,

kuna mitteteatamine on neil juhtudel raskema kuriteo osa ja hõlmatud paragrahvide poolt, mis näevad ette

vastutuse nende kuritegude eest.

Sellest tulenevalt on J. M. ja G. P. ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt ekslikult süüdi mõistetud KrK

§ 181 järgi ning nad tuleb selle sätte järgi õigeks mõista.

Tapmise varjamisega seotud tegevuse iseloomu arvestades puudub alus kandmisele kuuluva karistuse

kergendamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a otsus J. M. ja G. P.

süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 181 järgi, samuti KrK § 40 lg 1 alusel karistuste mõistmise osas

kuritegude kogumi eest.

2. Mõista J. M. ja G. P. KrK § 181 järgi õigeks.

3. Jätta KrK § 180 järgi J. M.-le ja G. P.-le mõistetud karistus - 2 aastat vabadusekaotust - muutmata.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Gennadi "i"ko kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, J. M. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, G. P.

kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 3. märtsil 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep