3-1-1-31-98 · Riigikohus

3-1-1-31-98

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus 17. veebruaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi Albert Poome erikaebuse

Albert Poome süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pidasid Kaitsepolitseiameti töötajad 12. detsembril 1997. a

A. Poome kinni KrMK § 102 korras kahtlustatavana KrK § 207 lg 3 p-des 2 ja 3 ettenähtud

kuritegudes.

14. detsembril 1997. a andis Tallinna Linnakohtu kohtunik loa kahtlustatava A. Poome vahi alla

võtmiseks ja tema vahi all pidamiseks kuni 24. detsembrini 1997. a. Määruses põhjendatakse vahi

alla võtmist sellega, et vabaduses viibides võib A. Poome jätkata kuritegude toimepanemist, hakata

eeluurimisest ja kohtust kõrvale hoiduma ning minna pakku.

A. Poome vahistamisel läbiviidud küsitluse protokollist nähtuvalt viibis küsitlemise juures kaitsjana

vandeadvokaat Alla Jakobson, kes toetas A. Poome taotlust tema vahi alt vabastamiseks.

A. Poome kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis esitas Tallinna Ringkonnakohtule

erikaebuse, milles taotles Tallinna Linnakohtu kohtuniku 14. detsembril 1997. a vahistamismääruse

tühistamist ning A. Poomele uue tõkendi - allkirja elukohast mittelahkumise kohta - kohaldamist.

Kaitsja rõhutas, et KrMK § 67 lg 1 kohaselt võib enne süüdistuse esitamist üldse tõkendit kohaldada

vaid erandjuhtudel, vahi alla võtmise määruses aga ei nähtu, milles seisneb antud juhtumi

erandlikkus. Täiesti põhjendamatuks peab aga kaitsja A. Poome suhtes kõige raskema tõkendiliigi

kohaldamist, sest ta on varem kohtulikult karistamata, elab alaliselt Eesti Vabariigis, tema

ülalpidamisel on alaealine laps ja II grupi invaliidist isa ning teda kahtlustatakse vaid II astme kuriteo

toimepanemises. Kaitsja leiab samuti, et A. Poome vahi alla võtmisel on rikutud tema õigust kaitsele,

sest vaatamata A. Poome vastavale taotlusele toimus vahi alla võtmine kaitsja osavõtuta.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 1998. a määrusega jäeti vandeadvokaadi

vanemabi M. Leisi erikaebus läbi vaatamata põhjendusega, et vaidlustatav kohtumäärus on vahepeal

kaotanud õigusliku sisu, sest esiteks esitati 19. detsembril 1997. a A. Poomele süüdistus KrK § 17

lg 4 ja § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ning teiseks pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik samal päeval

A. Poome vahi all pidamise tähtaega kuni 20. jaanuarini 1998. a.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 1998. a määruse peale on Riigikohtule

esitanud erikaebuse A. Poome. Erikaebuses märgitakse, et vaidlustatud kohtumäärus ei ole

põhjendatud ega vasta AKKS § 10 lg-s 2 sätestatule, sest nimetatud seadusesätte kohaselt jäetakse

erikaebus läbi vaatamata vaid siis, kui selle on esitanud AKKS §-s 5 nimetamata isik või kui

määratud tähtajaks ei ole kaebusest kõrvaldatud kohtu poolt nimetatud puudusi. Antud juhul ei olnud

aga tegemist kummagi juhtumiga. Erikaebuse esitaja rõhutab ka seda, et tema vahi alla võtmisel on

jämedalt rikutud KrMK §-des 351 ja 361 sätestatud kaitseõigust sellega, et vahi alla võtmine toimus

pühapäeval ja erinevalt küsitlemise protokollis märgitust ei võimaldatud talle tegelikult kaitsja

osavõttu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud erikaebuse materjalidega ja kuulanud ära prokuröri

seletuse, milles taotleti erikaebuse rahuldamata jätmist,

l e i d i s :

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga puudub alus Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 1998. a määruse tühistamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6. juuni 1995. a otsuses I. T. süüdistusasjas, 16. oktoobri 1996. a otsuses V. F. süüdistusasjas ning

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt I. Ä. süüdistusasjas 11. märtsil 1997. a tehtud määruses on

selgitatud erikaebe instituudi eripära kohtukaebe süsteemis. Erikaebe eesmärk on selles, et

erandkorras, küsimuse kiiret ja edasilükkamatut lahendamisvajadust silmas pidades, võimaldada

teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasja kui terviku sisulisest

lahendamisest. Sellest tulenevalt saab erikaebuse läbivaatamine olla õigustatud ja põhjendatud vaid

siis ja niivõrd kui ja kuivõrd on seeläbi vajalik ja võimalik kõrvaldada kriminaalmenetlusest

konkreetse menetlustoimingu tulemina erikaebuse esitaja arvates tekkinud takistust, mis oli erikaebe

esitamise aluseks.

Erikaebuses osutatakse õigesti sellele, et AKKS § 10 lg-s 2 kohaselt võib apellatsioonkaebuse või -

protesti jätta läbi vaatamata vaid kahel juhul: siis, kui selle on esitanud AKKS §-s 5 nimetamata isik

või kui määratud tähtajaks ei ole kaebusest kõrvaldatud kohtu poolt nimetatud puudusi. Õige on ka

see, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 1998. a määruse tegemiseks ei

olnud kumbagi alust. Kuid antud juhul tuleb arvestada ka AKKS §-s 67 sätestatuga, mille kohaselt

erikaebuse ja -protesti esitamisel ja läbivaatamisel juhindutakse küll vastavalt kas

apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust reguleerivatest sätetest, kuid seda kõike siiski AKKS

VII peatükis sisalduvate erisustega. Nii on AKKS § 76 lg-s 2 sätestatud, et erikaebuse või -protesti

läbivaatamisel piirdutakse rangelt vaid neis märgitud küsimuste lahendamisega, võtmata seisukohta

asja sisu kohta. Sellest sättest ning erikaebe instituudi eesmärgist tulenevalt ongi Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt I. Ä. süüdistusasjas 11. märtsil 1997. a tehtud määruses

asutud seisukohale, et ringkonnakohus võib jätta vahistusmääruse peale esitatud erikaebuse läbi

vaatamata ka siis, kui vahistusmäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 1998. a määruses rõhutatakse

põhjendatult, et vandeadvokaadi vanemabi M. Leisi erikaebusega vaidlustatav kohtumäärus on

vahepeal kaotanud õigusliku sisu: 8. jaanuaril 1998. aastal ei viibinud A. Poome enam vahi all mitte

vaidlustatud kohtumääruse alusel, vaid 19. detsembri 1997. a kohtumääruse alusel, milles on piisava

põhjalikkusega motiveeritud A. Poome vahi all pidamise vajalikkust. Samuti oli selleks ajaks

A. Poomele esitatud süüdistus. Seega ei saanud Tallinna Linnakohtu kohtuniku 14. detsembril

1997. avahistamismäärusega kujundatud menetluslik olukord 8. jaanuaril 1998. aastal enam kuidagi

olla ei kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise takistuseks ega ka mitte A. Poome põhiõiguste

piiramise aluseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et Põhiseaduse § 21 lg-s 2 sätestatust

tulenevalt ei tohi kedagi kohtu loata pidada vahi all üle 48 tunni. Kui selle põhiõiguse tagamine

nõuab, tuleb kahtlemata isiku vahi alla võtmiseks kohtu loa andmise küsimust lahendada ka

puhkepäevadel.

Leides eelöeldu pinnalt, et erikaebus tuleb jätta rahuldamata, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks märkida, et vahistamise seaduslikkust võib vaidlustada ja vahistamise võimalikust

ebaseaduslikkusest tulenevate kahjude hüvitamist võib avaldaja taotleda kriminaalasja kui terviku

lahendamise raames.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 71 lg-st 2 ja § 72 lg-st 2,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 1998. a määrus Albert Poome

süüdistusasjas jätta muutmata.

Albert Poome erikaebus jätta rahuldamata.

Kohtumäärus jõustub 17. veebruaril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep