3-2-1-15-98 · Riigikohus

3-2-1-15-98

M Ä Ä R U S

Tartus 12. veebruaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, hageja

esindaja vandeadvokaat Villu Kõve ja Eesti Demokraatliku Tööpartei esindaja vandeadvokaat Tõnu

Liiviku osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. veebruaril 1998. a

Eesti Demokraatliku Tööpartei erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

10. oktoobri 1997. a määruse Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 1996. a otsuse selgitamises Eesti

Vabariigi hagis EDTP, AS-i MKE ja AS-i Kapet vastu Eesti riigi omandiõiguse tunnustamiseks

Tallinnas Kentmanni 13 asuvale hoonele, tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja vara

väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 1996. a otsusega rahuldati Eesti riigi hagi esitatud kujul ning

tunnustati Eesti riigi omandiõigust hoonele Kentmanni 13 Tallinnas. Kohus tunnistas kehtetuks

algusest peale EKP Keskkomitee ja AS-i MKE vahel 5. detsembri 1991. a sõlmitud hoone osa (kelder

ja I korrus) ostu-müügilepingu. Seadusevastaseks tunnistati EKP KK sekretariaadi 5. detsembri

1991. a otsus "EKP Harjumaa Komitee hoonest Kentmanni t. 13", AS-i MKE aktsionäride

üldkoosoleku 3. detsembri 1991. a otsus ja 12. detsembri 1991. a akt "EKP Harjumaa Komitee hoone

üleandmise kohta AS-le MKE" ning tunnistati algusest peale kehtetuks nimetatud dokumentide alusel

tehtud tehing aktsiate omandamiseks Kentmanni 13 hooneosade eest. Samuti tunnistati kehtetuks

algusest peale AS-i MKE ja AS-i Kapet vahel 5. mail 1992. a sõlmitud hooneosa ostu-müügileping

kui seadusega vastuolus olev. Linnakohus kohustas kostjaid - EDTP-d, AS-i MKE ja AS-i Kapet üle

andma hoone Kentmanni 13 Tallinnas Eesti Vabariigi justiitsministeeriumile hiljemalt ühe kuu

jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Ringkonnakohtu 14. juuni 1996. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Tallinna Linnakohtu 15. augusti 1997. a määrusega selgitati kohtuotsust järgmiselt: Eesti riigi

omandiõiguse tunnustamisega hoonele Kentmanni 13 Tallinnas on Eesti Vabariigil kui hoone

omanikul justiitsministeeriumi kaudu õigus kasutada, vallata ja käsutada ning majandada Tallinnas

Kentmanni 13 asuvat hoonet. Justiitsministeerium omandab valduse tegeliku võimu saamisega

Tallinnas Kentmanni 13 asuva hoone üle EDTP-lt, AS-lt MKE ja AS-lt Kapet. Tallinna Linnakohtu

30. jaanuari 1996. a otsuse täitmiseks: kohustada võlgnikke EDTP-d ja AS-i MKE ja AS-i Kapet üle

andma Tallinnas Kentmanni 13 asuv hoone justiitsministeeriumi valdusse ja kasutusse: selleks

võimaldama hoonesse ja ruumidesse ning hoiupaikadele ja tehnilistele seadmetele ligipääsu ja

tegeliku võimu teostamiseks üle andma kõik hoone, ruumide, hoiupaikade võtmed, samuti

Kentmanni 13 hoone hoolduse ja ekspluatatsiooniga seotud dokumentatsioon ning lepingud

(sealhulgas rendilepingud); teatama kõigile hoones asuvate ruumide kasutajatele, samuti hoone

hoolduseks ja teenindamiseks sõlmitud lepingupooltele lepinguliste õiguste ning kohustuste

üleandmisest justiitsministeeriumile. Selgitust põhjendati sellega, et Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari

1996. a otsuse alusel pidi Eesti riik justiitsministeeriumi kaudu omandama valduse tegeliku võimu

saamisega Tallinnas Kentmanni 13 asuva hoone üle. Võlgnikud ei ole vaidlusalust hoonet andnud

sissenõudja valdusse ega ka kasutusse. Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 1996. a otsuse täitmise viisi

ja korra selgitamiseks leidis kohus, et võlgnikud pidid Kentmanni 13 asuva hoone sissenõudjale

üleandmiseks s.o. valdusse ja kasutusse andmiseks tegema eelloetletud toimingud.

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 1997. a määrusega jäeti linnakohtu 15. augusti 1997. a määrus

muutmata. TsKS § 245 lg 1 ja 2 kohaselt võib otsuse teinud kohus selgitada määrusega otsust, mida

ei ole täidetud. Otsus on täitmata ning otsuse selgitamisel ei ole muudetud selle sisu. Apellandi

sellekohased väited ei ole kooskõlas toimikus olevate materjalidega. TsKS § 240 lg 2 kohaselt

määrab otsuse täitmise viisi ja korra samuti kohus, mida ongi tehtud, kuna pooltel on lahkhelid

kohtuotsuse täitmise osas. Tsiviiltoimiku materjalidest ilmneb, et 8. augustil 1997. a esitati taandus

eesistuja osas, mille kaasistujad jätsid rahuldamata. Tsiviilkohtupidamise seadustik ei näe ette, et

taanduse taotlus tuleb lahendada nõupidamistoas. Apellandi taotlus täiendavate dokumentide

väljanõudmiseks ja asja juurde võtmiseks jäeti rahuldamata, kuna kohus on neis küsimustes

seisukoha võtnud. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega 30. jaanuarist 1996. a, mis on täitmata juba

poolteist aastat.

Erikaebuses palus Eesti Demokraatlik Tööpartei tühistada apellatsioonikohtu määruse 10. oktoobrist

1997. a tervikuna ja saata asi läbivaatamiseks teisele apellatsioonikohtule. Ringkonnakohus ei ole

arvestanud TsKS § 21 lg 6 ja 7 nõudeid kohtuniku vastu esitatud taanduse lahendamisel. Taanduse

protseduuride mittejärgimine esimese astme kohtu poolt on kaasa toonud asja arutamise

ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt. Samuti on apellatsioonikohus rikkunud TsKS § 245 lg 1 toodut,

mis välistab otsuse selgitamisel selle sisu muutmise.

Linnakohtu otsuses ei sisaldu otsustust tunnistada kassaatori EDTP valdus ebaseaduslikuks, selles

kinnitatakse kassaatoril õigusliku aluse olemasolu kasutada hoonet ja otsuses ei ole fikseeritud

faktilise valduse üleandmise nõuet kassaatori poolt. Vabariigi Valitsuse korraldusega 7. oktoobrist

1991. a anti hoone EKP kasutusse ja jäeti tema faktilisse valdusse. EDTP on EKP õigusjärglane.

Kohtule ei ole esitatud ühtki dokumenti nimetatud valitsuse korralduse tühistamise kohta, selle

kehtivust on tunnistatud kohtuotsuses 30. jaanuarist 1996. a. Kuna Eesti Vabariik oma valitsuse

korraldusega loovutas kasutuse ja faktilise valduse EDTP-le, siis on otsuse selgitamisel vääralt

käsitletud hagi objektiks olevaid omanikuõigustusi. Määruses selgitusena nende õiguste teostamine

"justiitsministeeriumi kaudu ja viimase poolt tegeliku võimu saamisega Kentmanni 13 hoone üle" on

otsuse laiendav ja seega ebaseaduslik tõlgendus.

Esimese astme kohtult taotleti hageja subjektsust piiritleva Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse nr

89 2. detsembrist 1993. a toimiku juurde võtmist, mis realiseerituna Vabariigi Valitsuse 7. detsembri

1993. a korralduse nr 726-k kaudu, määratleb hageja kui vara haldaja volituste piirid. Sellest lähtuvalt

on aktiga 8. maist 1997. a kohtuotsus täidetud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et põhjendatud on

kohtu seisukoht mitte võtta toimikusse Vabariigi Valitsuse 2. detsembri 1993. a protokollilist otsust nr

89 p 13 ja justiitsministeeriumi kirja nr K-114 16. veebruarist 1994. a, kuna nende dokumentidega

soovivad apellandid tõestada oma valduse seaduslikkust. Tõendite vastuvõtust keeldumine esitatud

motiividelon TsKS §-de 64, 70 lg 1; 88 lg 1 ja 89 rikkumine.

Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-d 2 ja 5.

Ringkonnakohtu määruse õigusliku alusena on viidatud TsKS §-le 240, mis reguleerib otsuse täitmise

viisi ja korra muutmist. Otsuse muutmine on aga lubamatu selle selgitamisel.

Vastustaja pidas erikaebust põhjendamatuks.

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et kaebus ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Eesistuja taandamise aluseks oli asjaolu, et Tallinnas Kentmanni 13 hoonesse kavatsetakse üle viia

Tallinna Linnakohus. TsKS § 245 lg 1 kohaselt kuulub kohtuotsuse selgitamise ainuõigus otsuse

teinud kohtule. Seega sai otsust selgitada ainult Tallinna Linnakohus. Samas sooviti

taandusavalduses, et 30. jaanuari 1996. a kohtuotsust selgitaks otsuse teinud kohtukoosseis. Otsuse

teinud kohtukoosseis ei saanud seda aga selgitada, sest otsuse selgitamise ajal ei töötanud asja

otsustamisel eesistujaks olnud kohtunik enam Tallinna Linnakohtus. Kohtuistungi protokolli kohaselt

lahendasid kaasistujad taanduse kohtuistungil protokollilise määrusega, jättes selle rahuldamata.

TsKS § 21 lg 7 kohaselt lahendavad kohtuniku taandamise kohtukaasistujad taandatava juuresolekuta.

Osundatud säte teenib eesmärki välistada taandamise lahendajate mõjutamine taandatava poolt.

Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et taandamine oleks lahendatud eesistuja juuresolekuta. Taandus

on aga läbi vaadatud ja põhjendatult rahuldamata jäetud mitte nõupidamistoas taandatava

juuresolekul, vaid kohtuistungil selleks pädevate isikute - kaasistujate- poolt. Seega taanduse

läbivaatamisel on formaalselt rikutud TsKS §-s 21 lg 7 sätestatut. See protsessiõiguse normi

formaalne rikkumine ei muuda kohtulahendit - arvestades taanduse alust ja taanduse läbivaatamist

kohtusaalis - ebaseaduslikuks, mis võiks olla ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks tulenevalt

TsKS §-st 347 p 2. Väär on erikaebuse seisukoht, et asja on lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis.

Ebaseaduslik kohtukoosseis oleks asja lahendanud siis, kui kohtukooseisu oleks kuulunud kohtunik,

kelle suhtes on kindlaks tehtud mõni TsKS §-s 18 lõikes 1 p 1, 2 või lõikes 2 või §-s 19 nimetatud

asjaolu.

Kohtuotsuse resolutsiooni selgitamisel ei või muuta selle sisu. Otsuse resolutsiooni selgitamisel saab

tugineda resolutsioonis otsustatule, kohtuotsuses tuvastatule, hagis nõutule ja seadusele. Selgitamisel

ei või tuvastada uusi asjaolusid ja selgitada otsust vastuolus kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega.

Samuti pole kohtuotsuse selgitamisel arvestatavad pärast kohtuotsuse jõustumist toimunud

õigusmuudatused. Seega kohtuotsuse selgitamisel ei võta kohus TsKS § 89 kohaselt vastu tõendeid,

millega soovitakse tõendada mingit asjaolu või selle puudumist, kuna otsuse selgitamisel pole neil

tõenditel tähtsust. Kui mingi vajalikuks peetav asjaolu on otsuses tuvastamata või protsessiosalise

arvates valesti tuvastatud või otsuse resolutsioon ei tulene tuvastatust, siis selles osas oli võimalik

esitada kohtuotsusele kaebus. Kuna kohtuotsuse selgitamine on otsuse teinud kohtu ainuõigus, siis ei

saa kohtuotsust sisuliselt selgitada kõrgema astme kohus. Viimane saab kontrollida kas selgitamisega

on otsuse sisu muudetud või mitte. Nendest põhimõtetest lähtudes käsitleb kolleegium erikaebust ja

kontrollib kohtumääruse seaduslikkust.

Hagis nõuti kõigi kostjate kohustamist vaidlusalune hoone üle anda. 7. novembri 1994. a eelistungil

on hageja esindaja selgitanud, et hoone ebaseaduslikust valdusest väljaandmist nõutakse

aktsiaseltsidelt "MKE" ja "Kapet". Kahe viimatinimetatu valduse ebaseaduslikkuson kohtuotsuses ka

tuvastatud. Kes kostjatest ja millist osa hoonest valdas, seda kohtuotsuses ei tuvastatud. Tallinna

Linnakohtu 30. jaanuari 1996. a kohtuotsusega on tunnistatud vastavuses hageja nõudega Eesti riigi

27. augustil 1991. a tekkinud omandiõigust Tallinnas Kentmanni 13 asuvale hoonele ja kohustatud

kostjaid, sealhulgas Eesti Demokraatlikku Tööparteid, see hoone (mitte aga osa sellest) Eesti

Vabariigi Justiitsministeeriumile üle andma. Alusetu on kassaatori väide, et selgitatav kohtuotsus ei

sisalda valduse üleandmise nõuet. Kuna Eesti riik on hoone omanikuks alates 27. augustist 1991. a,

siis üleandmise sisuks saigi olla hoone andmine otsesesse valdusse. Tallinna Linnakohus oma

15. augusti 1997. a määruses selgitaski, milles seisneb valduse kui tegeliku võimu üleandmine. Seega

pole kohtuotsuse selgitamisel muudetud selle sisu ega tõlgendatud määruses üleandmist laiemalt kui

otsuses. Kas kassaatori valdus on seaduslik või mitte, see ei kuulu lahendamisele otsuse selgitamisel

ja seda pole kohus ka teinud.

Põhimõtteliselt on võimalik asja andmine omaniku tegeliku võimu alla ka ilma üleandja valduse

ebaseaduslikuks tunnistamise ja tema valduse lõpetamiseta.

Kuna valduse kui tegeliku võimu üleandmise kohustus omanikule sisaldus kohtuotsuses, siis otsuse

selgitamisel on ainetu vaidlus selle üle, kas kohus tegi otsuse valduse- või omandikaitse hagis ja kas

kohtuotsuse tegemisel kuulus kohaldamisele AÕS RakS §-s 5 sätestatu või mitte.

Ringkonnakohtu sisuliselt õige määruse tühistamiseks ei anna alust ebaõige viide TsKS §-le 240 lg 2.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1997. a määrus jätta muutmata ja

erikaebus rahuldamata.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa