3-1-1-25-98 · Riigikohus

3-1-1-25-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. veebruaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ja liikmed Eerik Kergandberg

ning Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Jonas Pargovskase süüdistuses

KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa J. Pargovskase kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja Riigiprokuratuuri

prokurör Toivo Vee.

J. Pargovskas anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et ta

- ööl vastu 30. juulit 1996. a koos kaassüüdistatavate Aleksander Kalkuni ja Aleksander Rüsakiga

tungis tõkke kõrvaldamisega Vladimir Butsenko korterisse Tallinnas Kotka 8-38, kust varastas vara

14 000 krooni väärtuses;

- ööl vastu 31. juulit 1996. a koos samade isikutega, samal viisil varastas eelnimetatud korterist vara

29 574 krooni väärtuses.

Veel anti J. Pargovskas kohtu alla süüdistatuna KrK § 202 järgi selles, et ta tõmbas kaasa teadvalt

alaealised A. Kalkuni ja A. Rüsaki vargustele ning käskis alaealistel Vladislav Serovil ja Dmitri

Kulikul anda teadvalt valeütlusi eeltoodud varguste tehiolude kohta.

KrK § 17 lg 5 ja § 175 lg 1 järgi antiJ. Pargovskas kohtu alla süüdistatuna selles, et ta käskis

V. Serovil ja D. Kulikul kinnitada enda alibit oma asukoha kohta varguse toimepanemise hetkel.

Koos J. Pargovskasega anti kohtu alla Aleksander Kalkun, Aleksander Rüzak, Vladislav Serov ning

Dmitri Kulik.

Tallinna Linnakohtu 26. septembri 1997. a otsusega mõisteti J. Pargovskas süüdi KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järg ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 202 järgi ja karistati

kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest üheaastane vabadusekaotus. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse

kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Süüdistuses KrK § 17 lg 5 ja § 175 lg 1 järgi mõisteti

J. Pargovskas õigeks. Sama otsusega mõisteti V. Serov ja D. Kulik süüdi KrK § 175 lg 1 järgi.

Tallinna Linnakohtu 26. septembri 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna

abiprokurör K. Mägi. Prokurör palus linnakohtu otsuse tühistada J. Pargovskase põhjendamatult leebe

karistamise tõttu KrK § 202 järgi ning tema alusetu õigeksmõistmise osas KrK § 17 lg 5 ja § 175 lg 1

järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu otsus J. Pargovskasele KrK § 202 ja § 40 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning teda

karistati KrK § 202 järgi kaheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust tingimisi kaheaastase

katseajaga. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestiga osas, kus taotleti J. Pargovskasele süüdistuses

KrK § 202 järgi mõistetud karistuse sanktsiooni määraga vastavusse viimist, kuid jättis muutmata

tema õigeksmõistmise KrK § 17 lg 5 ja § 175 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavat ei saa kriminaalvastutusele võtta valeütluste andmise eest

omaenda süüdistusasjas ja ta ei saa vastutada ka kaasosaluse eest valeütluste andmises.

Ringkonnakohus tuli järeldusele, et J. Pargovskasele süüksarvatud kuritegu valeütluste andmisele

kihutamises on hõlmatud KrK § 202 objektiivse küljega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsuse peale esitas

kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Kassaator palub tühistada nii esimese kui ka teise astme kohtu otsused J. Pargovskase

õigeksmõistmises KrK § 17 lg 5 ja § 175 lg 1 järgi.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et süüdistatava õigus anda valeütlusi välistab tema

vastutusele võtmise valeütluste andmisele kihutamise eest, sest sellisel juhul on välistatud ka tema

vastutusele võtmine KrK § 202 järgi, kuna ka see kuritegu eeldab kaasosalust kuriteos, antud juhul

valeütluste andmises.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes

taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist, ning prokuröri, kes toetas kassatsioonprotesti,

l e i d i s:

Kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

KrK §-s 175 ettenähtud kuritegu eeldab erisubjekti, kelleks võib olla tunnistaja, kannatanu, ekspert

või tõlk. Selle kuriteo täideviijaks saab olla üksnes isik, kes vastab erisubjekti tunnustele. Nendele

tunnustele mittevastav isik ei saa olla niisuguse kuriteo täideviija, võib aga selle toimepanemisest osa

võtta organisaatori, kihutaja või kaasaaitajana, s. o osavõtjana kitsamas mõttes, kus iga osavõtja

täidab sisuliselt erinevaid funktsioone.

Teatud juhtudel moodustab kuriteole kihutamine ühtlasi KrK eriosas ettenähtud iseseisva kuriteo. Sel

juhul ilmneb süüdlase käitumises kuritegude konkurents. Nii vastutab täisealine, kes võttis alaealise

poolt toimepandud kuriteost osa kihutajana KrK § 202 järgi (alaealise kaasatõmbamine

kuritegevusele) ja ühtlasi alaealise poolt toimepandud kuriteost osavõtjana, kusjuures tema käitumise

kvalifitseerimisel viidatakse ka KrK § 17 lg-le 5.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et KrK § 202 ei hõlma §-s 175

ettenähtud tegusid - tegemist on iseseisvate kuritegudega, sest erinevad on kaitstavad õigushüved.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsus ja Tallinna

Linnakohtu 26. septembri 1997. a otsus Jonas Pargovskase õigeksmõistmise osas KrK § 17 lg 5 ja

§ 175 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 10. veebruaril 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher