3-2-1-124-97 · Riigikohus

3-2-1-124-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, AS

Lembitu esindaja vandeadvokaat A. Pilve, Eesti Erastamisagentuuri esindaja vandeadvokaat A. Pohla

ja AS Sindent esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

20. oktoobril 1997. a

AS Sindent esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 1997. a otsuse AS Lembitu ja Eesti

Erastamisagentuuri hagides AS Sindent vastu rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

RAS Lembitu ja AS Sindent vahel sõlmiti 25. juunil 1992. a rendileping, millega RAS Lembitu andis

kostjale rendile mitteeluruumid Tallinnas Viru 11. Lepingu rakendamiseks sõlmisid pooled

12. septembril 1994. a protokollilise kokkuleppe. Rendileandjana kirjutas lepingule alla põhikirja

alusel tegutsev RAS Lembitu peadirektor.

Tallinna Linnakohtule 15. jaanuaril 1996. a esitatud hagis palus RAS Lembitu (enne Tootmiskoondis

Lembitu ja nüüd AS Lembitu) tunnistada rendilepingu kehtetuks tehingu tegemise ajal kehtinud TsK

§ 51 alusel kui seaduse nõuetele mittevastava tehingu. Hagiavalduse kohaselt on rendileping

vastuolus rendiseaduse (RS) §-ga 3, mille kohaselt võib rendisuhte objektiks olla igasugune vara,

mille rentimine ei ole Eesti Vabariigi normatiivaktiga keelatud. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu

objektiks oli vara, mille rentimine oli keelatud Vabariigi Valituse 26. juuni 1991. a korraldusega nr

196-k. Lisaks sellele on rendileping vastuolus RS §-ga 6 lg 1, mille kohaselt rendi suurus ja

maksmise kord määratakse rendilepinguga. Vaidlusaluses lepingus ei ole määratud kõigi varade rendi

suurust ega maksustatavat perioodi. Rendilepingu sõlmimisel ei täidetud nõudeid, mis on ette nähtud

Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 1991. a määrusega nr 17 (edaspidi määrus nr 17) "Rendisuhete

kohta", mille p 2.3 kohaselt on riigiettevõtte struktuuri- ja allüksuse vara tervikuna (tervikvara)

rendile andmisel rendileandjaks ettevõtte juhatus; p 4 kohaselt tulnuks rendilepingu projekt

kooskõlastada Riigivaraametiga ning

p 8 kohaselt (6. mai 1991. a redaktsioonis) võinuks tervikvara rentimine toimuda vaid avaliku

enampakkumise korras.

Tallinna Linnakohtule 2. aprillil 1996. a esitatud hagis palus Eesti Erastamisagentuur lisaks

rendilepingule tunnistada kehtetuks 12. septembril 1994. a sõlmitud protokollilise kokkuleppe.

Hagiavalduse kohaselt on tehingud vastuolus lisaks eelpool nimetatud seadusandlikele aktidele ka

Vabariigi Valitsuse määrusega 19. oktoobrist 1992. a nr 301 (edaspidi määrus nr 301) "Riigi vara

kasutada andmise korra ja tingimuste kohta", mille kohaselt oli lubatud riigi vara rendile anda vaid

üheks aastaks või tähtaega määramata; rendile andmine pidi toimuma enampakkumise alusel; vara

rendileandmise pidi kooskõlastama ministeeriumiga, kelle valitsemisalas RAS Lembitu oli ja

rendileandjaks pidi olema ettevõtte juhatus. TsÜS § 43 kohaselt on juriidilise isiku seaduslikuks

esindajaks juhatus. Eeltoodud tingimusi rikuti tervikvara rendile andmisel ja protokollilise

kokkuleppe sõlmimisel.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagid. Otsuse motiivide kohaselt tehingu seadusele vastavust tuleb

hinnata tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse alusel. Vaidlusaluse rendilepingu sõlmimise ajal

25. juunil 1992. a kehtis ENSV TsK § 51 lg 1, mille kohaselt on seaduse nõuetele mittevastav tehing

kehtetu. Rendilepingu sõlmimise ajal ei kehtinud veel määrus nr 301 ja see ei ole lepingule

kohaldatav. Linnakohus leidis, et rendilepingu kehtetust ei põhjusta Vabariigi Valitsuse 26. juuni

1991. a korraldus nr 196-k, sest selle alusel kehtis vara rendileandmise keeld TK Lembitu

detsentraliseerimise ajal ja lõppes RAS Lembitu põhikirja registreerimisega 25. oktoobril 1991. a.

RAS Lembitu põhikirja p 5 kohaselt oli TK Lembitu õigusjärglaseks RAS Lembitu ja põhikirja p 9

kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal 25. juunil 1992. a aktsiaseltsil õigus vara rendile anda vastavalt

kehtivale seadusandlusele. Seadusandlus sätestas teatud nõuded tervikvara rendileandmisel.

Kohus leidis, et rendileantud mitteeluruumid Tallinnas Viru 11, oli tervikvara lähtudes rendilepingu

p-st 1.3, protokollilise kokkuleppe p-st 1.2, rendipindade üleandmise-vastuvõtmise aktist ja määruste

nr 17 ning 301 mõttest ja vara koosseisust (kelder, 1. - 4. korrus, katus, kommunikatsioonid, jmt.).

RAS Lembitu vara andis rendile peadirektor ainuisikuliselt, millega rikkus määrusega nr 17

kehtestatud nõuet, mille kohaselt võis riigiettevõtte vara rendileandjaks olla ettevõtte juhatus, aga

mitte peadirektor ainuisikuliselt. Kohtus ei leidnud tõendamist, et rendilepingut oleks eelnevalt

kooskõlastatud Riigivaraametiga või oleks olemas olnud juhatuse otsus.

Protokollilise kokkuleppe sõlmimise ajaks oli juba jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS),

mille §-s 43 sätestati, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on juhatus.Esindusõigust ei olnud juhatuse

otsusega delegeeritud peadirektorile. Seega oli protokolliline kokkulepe vastuolus seadusega ja ka

määruse nr 301 p-ga 7, mille kohaselt riigiettevõtte vara tervikuna rendile andmise otsustab

rendileandja kooskõlastatult ministeeriumiga, kelle haldusalas ettevõte asub; pdega 34 ja 36, mille

kohaselt varaga sõlmitavad rendilepingud ja nende täienduste projektid peavad olema kooskõlastatud

Riigivaraametiga ning leping, mida ei ole nõutavalt kooskõlastatud, on kehtetu algusest peale.

Kooskõlastuste olemasolu ei leidnud tuvastamist. Rendilepingus ei ole ka renditasu korrigeerimise

võimalust.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud linnakohus protsessiõiguse

norme. Poolte kohustuseks on tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja kasutas advokaadi abi ja

kaebuse väide, et kostja ei saanud esitada tõendeid, on alusetu. Linnakohus põhjendas RAS Lembitu

põhikirjale toetudes õigesti, et RAS Lembitu oli TK Lembitu õigusjärglane. Seoses erastamisega

muutus RAS Lembitu omandivorm ja põhikirja muudatuste kohaselt jäeti aktsiaseltsi nimest ära sõna

"riiklik". RAS-st Lembitu sai AS Lembitu kui TK Lembitu õigusjärglane. Apellatsioonikohus leidis,

et Erastamisagentuuril oli õigus hagi

esitada, kuivõrd erastamisprotsess ei olnud veel lõppenud. Kostjale renditasu nõude esitamine ei

tähenda rendilepingu heakskiitu. Asjaolu, et riigiorganid teadsid rendilepingust, ei tähenda, et hagi

tuleks seetõttu rahuldamata jätta. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus kohaldas õigesti

materiaalõiguse norme, otsus on tõenditega vastavuses ja piisavalt põhjendatud. Apellatsioonkaebuse

väited ei saa olla otsuse tühistamise aluseks.

Kassatsioonkaebuses palus AS-i Sindent esindaja tühistada apellatsioonikohtu otsuse protsessiõiguse

normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Kostja esindaja leidis, et

apellatsioonikohus ei põhjendanud oma otsust vastavalt TsKS § 232 lg 4 nõuetele.

Apellatsioonikohus ei ole otsuses võtnud motiveeritud seisukohta apellatsioonkaebuses esitatud iga

üksiku punkti osas ning on otsust motiveerinud üldsõnaliste väidetega. 1. Kostja leidis, et pärast AS-i

Lembitu registreerimist 31. mail 1996. a ei saanud hagejaks enam olla RAS Lembitu. Vastavalt

põhikirja muudatustele muutus RAS Lembitu AS-ks Lembitu, kes on omakorda TK Lembitu

õigusjärglane, mitte RAS Lembitu õigusjärglane, mistõttu ei laiene AS-le Lembitu RAS Lembitu

õigused ja kohustused. Hageja asendamist tulnuks kostja osavõtul eraldi arutada. Kohus rikkus TsÜS

§-de 58 lg 1 ja 59 lg 1 sätteid, mis reguleerivad tsiviilõiguste ja kohustuste tekkimise aluseid ning

õigusjärglust. 2. Eesti Erastamisagenuur ei saa olla tsiviilkohtumenetluse pooleks, kuna väide, et

erastamisprotsess TK Lembitu osas ei olnud lõppenud, on väär. Kui kohus pidas silmas RAS Lembitu

erastamisprotsessi jätkumist, siis see väide ei ole õige. Seaduses ei ole sellist õiguslikku alust hagi

esitamiseks nagu erastamisprotsessi jätkumine. Apellatsioonikohus ei ole mingit seisukohta võtnud

selles, et Eesti Erastamisagentuur ei ole juriidiline isik. 3. Kui eeldada, et EEA-l oli õigus hagi

esitada, siis ei ole hagi esitatud RAS Lembitu kui lepingupoole vastu. Kohus rahuldas ebaõigesti

hagide liitmise taotluse. 4. EEA vaidlustas uurimisorganites rendilepingu ehtsuse ja enne lepingu

võltsituse küsimuse lahendamist ei oleks võinud käesolevat vaidlust edasi lahendada ning menetlus

tulnuks peatada. 5. EEA ei saa pärast RAS Lembitu erastamist enam rendilepingut vaidlustada. 6.

RAS Lembitu kiitis rendilepingu heaks ja seetõttu ei saa vaieldavat tehingut kehtetuks tunnistada

TsÜS § 67 lg 3 alusel. 7. Peadirektoril oli lepingu sõlmimise õigus ja isegi kui ta volitusi ületas,

muudab esindatava hilisem heakskiit tehingu kehtivaks. 8. Riik oli rendilepingust teadlik ja tunnustas

seda. 9. Kohus leidis ekslikult, et tegemist on tervikavaraga. Vara on tervikavara, kui ta moodustab

ettevõtte kogu vara. Renditud mitteeluruumid ei olnud tervikvara, sest sisseseade oli ruumidest välja

viidud. 10. Kohus ei andnud hinnangut, kas tegemist oli tühise või vaieldava tehinguga. 11. Kostja ei

saanud esitada tõendeid, kuna eelistung lõpetati kostja nõusolekuta ja kohtukutsete kättesaamist

raskendas asjaolu, et hagiavalduses näitas hageja kostja aadressi valesti ja kostjal jäi pidevalt vähe

aega asja ettevalmistamiseks. 27. augusti 1996. a istungile kostja kutset ei saanud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS-i Lembitu esindaja vandeadvokaat A. Pilv, et kohtuotsus on

õige.

Vastavalt TsKS §-le 232 lg 4 märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. Seaduse kohaselt peab kohus põhjendama tõendite tagasilükkamist

ning motiveerima oma järeldusi. Kohus rajab oma järeldused kogutud tõendite igakülgsel uurimisel

tuvastatud asjaoludele ning seadusele. Kostja, soovides vaidlustada tõendite hindamise kohasust,

peab kassatsioonkaebuses märkima need tõendid, millised Tallinna Ringkonnakohus põhjendamatult

tagasi lükkas. Kostja ei ole seda teinud ning seetõttu on põhjendamatu väide, et kohtuotsus ei vasta

TsKS §-le 232 lg 4. Nii esimese kui ka teise astme kohus on hinnanud kõiki poolte poolt asjas

esitatud tõendeid ning selgelt väljendanud oma seisukohad vaidluse õigusliku olemuse kohta.

Kassatsioonkaebuses oli kostja esindaja seisukohal, et AS Lembitu samastamisel RAS-ga Lembitu

ning AS Lembitu lugemisel RAS Lembitu õigusjärglaseks, rikkus kohus TsÜS § 58 lg 1

sätteid. Kõnesolev väide on uus ning esitatud alles apellatsioonimenetluses, esimese astme kohtus

kostja õigusjärglust ei vaidlustatud. Seega on kostja peale esimese astme kohtuotsust väljunud hagi

piirest ja asunud käsitlema uusi asjaolusid.

Kostja esindaja käsitlus AS Lembitu õigusjärglusest on ka sisuliselt väär. RAS Lembitu moodustati

TK Lembitu baasil ning vastavalt 25. oktoobril 1991. a Tallinna Linnavalitsuse Ettevõtluse osakonnas

registreeritud RAS Lembitu põhikirja p-le 5, on RAS Lembitu TK Lembitu õigusjärglane.

Vastavalt 11. jaanuaril 1996. a EEA, RAS Lembitu ja AS Rajaleidja vahel sõlmitud erastamise ostu-

müügilepingule müüdi 51% RAS Lembitu aktsiatest AS-le Rajaleidja. Enne nimetatud aktsiate ostu-

müügilepingu sõlmimist oli RAS Lembitu aktsiate ainuomanik riik. Ostu-müügilepingu sõlmimisel

sai 51% RAS Lembitu aktsiate omanikuks eraõiguslik juriidiline isik, so AS Rajaleidja.

Riikliku aktsiaseltsi mõiste tuleneb Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1990. a määrusega nr 264

kinnitatud "Riiklike aktsiaseltside asutamise ajutise juhendi" p-st 3, mille kohaselt kuni aktsiate

müügi alguseni on riiklikeks aktsiaseltsideks kõik aktsiaseltsid, mis on asutatud Eesti Vabariigile

kuuluvate riiklike ettevõtete vara baasil ja mille aktsiatest kuulub asutamise momendil riigile 100

protsenti. Seega loeti riiklikuks aktsiaseltsiks juriidilist isikut, kelle ettevõtluse vormiks oli aktsiaselts

ning mille aktsiatest kuulus asutamise momendil riigile 100%.

Kuna käesoleval juhul omandas osa riikliku aktsiaseltsi aktsiatest eraõiguslik juriidiline isik, ei oma

riik enam 100% aktsiaseltsi aktsiatest, mistõttu ei ole tegemist enam riikliku aktsiaseltsiga, vaid

aktsiaseltsiga. Samas eimuutunud äriühingu liik (so aktsiaselts), vaid vähenes ühe omaniku (so riigi)

osalus aktsiaseltsis. Sellist käsitlust järgib ka Tallinna Linnamajanduse amet, kes oma 18. aprilli

1997. a selgitavas kirjas ei pidanud põhjendatuks ja võimalikuks muuta AS Lembitu põhikirja p 5.

RAS Lembitu ja AS Lembitu ei ole kaks erinevat juriidilist isikut, vaid üks ja seesama juriidiline isik,

mille riigi ainuomaniku staatuse muutumise tõttu ei saanud enam kasutada terminit "riiklik

aktsiaselts". Kostja esindaja väited AS Lembitu õigusjärglusest ei põhine faktilistel asjaoludel. RAS

Lembitu oli TK Lembitu õigusjärglane. Sellest tulenevalt on AS-le Lembitu üle läinud ka RAS

Lembitu poolt võetud kohustused ja õigused (sh AS-ga Sindent seotud kohustis).

Väide, mille kohaselt kostja ei saanud esitada eelistungil tõendeid, on ebaõige ning ei kajasta

tegelikku olukorda. Kohtutes on see kummutatud objektiivsete tõenditega. Kostja esindaja

vandeadvokaat A. Tooming ja tegevdirektor G. Blös võtsid osa kõigist eelistungitest, va 27. augustil

1996. a. Võrdse poolena protsessis esitas kostja omapoolsed vastuväited hagile. Vastuväites on

sõnaselgelt kirjas, et kostja vastuväited põhinevad hageja poolt esitatud normatiivaktidel ning

täiendavate tõendite esitamist hagis esitatud väidete kummutamiseks ei pea kostja vajalikuks.

Tegemist ei ole menetlusnormide rikkumisega, vaid kostja poolt oma positsiooni

ümberkujundamisega, mida saab teha vaid tsiviilkohtupidamise seaduse raamides. Mingisuguseid

takistusi tõendite esitamiseks esimese astme kohtus kostjal ei olnud. Väitlused kostja aadressi ümber

ei oma siinjuures tähtsust, sest need esitas kostja kohtule ise oma äranägemisel.

Kostja esindaja väitis, et lepingu kehtetuks tunnistamist ei saa sisuliselt läbi vaadata enne, kui

uurimisorganid on tuvastanud lepingu ehtsuse. Kostja seisukoht on väär ning kohus on sellele

hinnangu andnud. Poolte taotluste lahendamise õigus on kohtul. Menetluse peatamise alused sätestab

TsKS § 214. Kohus hindab taotluste põhjendatust ning sellest tuleneb taotluse rahuldamine või

rahuldamata jätmine. Kohtu seisukoht menetluse peatamisest keeldumise osas oli põhjendatud.

Kostja esindaja jättis tähelepanuta, et hagi on esitatud rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks

tulenevalt selle vastuoludest seaduse ja teiste õigusaktidega, mitte selle võltsituse tõttu. Kriminaalasja

algatamiseks esitati varasemalt avaldus seoses kahtlusega, et lepingu

mõningad punktid on ümbersõnastatud ja täiendatud rentnikule ülisoodsate tingimustega. Kuid

lepingu võltsitus ei ole AS Lembitu hagi alus. Pealegi kostja tunnistas, et kohtus vaidlustatud

rendileping on tema õiguste ja kohustuste õiguslikuks aluseks. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hagi

aluseks on vale leping ning ei ole esitanud kohtule teistsugust lepingut.

Hageja leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et kohus ei rikkunud materiaalõiguse norme. Tegemist

ei ole vaieldava tehinguga, vaid tühise (seaduse nõuetele mittevastava) tehinguga TsKS § 51 lg 1

kohaselt.

Tallinna Linnakohus tunnistas 26. septembri 1996. a otsusega rendilepingu kehtetuks, kuna leidis, et

leping ei vasta seaduse nõuetele.

Tehingu heakskiitmise instituut puudutab vaieldavaid tehinguid. AS Sindent ja RAS Lembitu

vaheline rendileping on kehtetu, kui seaduse nõuetele mittevastav tehing (tühine tehing). Sellise

lepingu puhul ei oma heakskiit mingit tähtsust. Vara kasutamise fakti ei ole võimalik olematuks teha.

Seetõttu ei vabane AS Sindent kohustusest tasuda renti vara kasutamise eest. Kostja on kõnesoleva

rendilepingu alusel praktiliselt kogu vara andnud allrendile ja saanud rendist tulu. Samuti ei oma

tähtsust fakt, et riik oli teadlik nimetatud rendilepingust, sest rendileping on seadusega vastuolus ning

seega tühine. EEA on riigi esindajana erastamisseaduse § 7 ja 14 mõtte kohaselt realiseerinud riigi

vara valdaja ja kasutaja õigusi ning kohustusi ning vaidlustanud kõnesoleva lepingu.

Kostja esindaja seisukoht, et tervikvaraga on tegemist siis, kui ta moodustab ettevõtte kogu vara, ei

ole õige. Tervikvara määratlus on antud nii määruses nr 301 kui ka põllumajandusreformi seaduse §-s

2, milledes mõisted kattuvad - tervikvara on asjade kogum, millest mingi osa eraldamisel ülejäänud

osa sihipärane kasutamine osutub tehnoloogiliselt võimatuks.

Viru 11 hoone rendile andmisel on renditud just nimelt tervikvara põllumajandusreformi seaduse

mõttes. Rendilepingu p-st 2.1 nähtub, et rendile on antud mitteeluruumid, põhi- ja väikevahendid ehk

tehnoloogilise terviku moodustav RAS-le Lembitu (riigile) kuuluv vara. Rendilepingu protokollilise

kokkuleppe (12.09.1994. a) ning rendipindade üleandmise-vastuvõtmise akti (19.12.1994. a) alusel

on AS-i Sindent kasutusse antud kogu Viru 11 hoone, hoones asuvad kommunikatsioonid ja

territoorium.

Õige on kohtu seisukoht, et RAS Lembitu vara rendile andmisel on rikutud Vabariigi Valitsuse poolt

riigi vara rendile andmiseks kehtestatud korda. Kostja esindaja väited kaebuses ei kummuta asjaolu,

et rendileping ning täiendav kokkulepe ei vasta seaduse nõuetele. Seega on õige kohtu otsus

tunnistada rendileping kehtetuks.

Väär on kostja käsitlus peadirektori pädevusest. Vastavalt määruse nr 17 punktile 3.2 on

rendileandjaks riigile kuuluva ettevõtte juhatus. Käesoleval juhul ei ole lepingu sõlmimisel osalenud

RAS Lembitu juhatus. Lepingule ja protokollilisele kokkuleppele on alla kirjutanud peadirektor.

Juhatus ei olnud asjakohast otsust vastu võtnud ja peadirektoril ei olnud volitusi lepingule alla

kirjutamiseks.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis EEA esindaja vandeadvokaat A. Pohla, et apellatsioonikohtu

otsus on õige. Kuna vastuse põhiseisukohad kattuvad AS-i Lembitu esindaja vastuses toodud

seisukohtadega, siis neid siinkohal ümber ei kirjutata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei

ole alust.

TsKS §-st 232 lg 4 ei tulene, et apellatsioonikohus pidanuks kõigile apellandi väidetele vastama.

Apellatsioonikohtu otsuse sisunõuded on sätestatud TsKS §-s 313 lg 2, mille kohaselt ei pea

apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta jätab esimese astme

kohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ning andis

õigusliku hinnangu asjas tähtsust omavatele asjaoludele.

Vaidlusaluse rendilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt oli seaduse nõuetele

mittevastav tehing kehtetu. Tehingu seaduse nõuetele mittevastavuse all mõisteti tehingu ja selle

tingimuste vastuolu nii seaduse sätetega kui ka vastuolu muude normatiivaktide eeskirjadega. Seega

püstitas seadus nõuded, millele tehing pidi vastama, sealhulgas pidid ka tehingu subjektid vastama

teatud nõuetele. Kuna tehingud on suunatud tsiviiõiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele, siis võib tehingut teha üksnes subjekt, kes omab selleks volitusi.

Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 1991. a määruse nr 17 "Rendisuhete kohta" p 3.2 kohaselt võis

riigiettevõtte struktuuri- ja allüksuse vara tervikuna (tervikvara) rentimisel rendileandjaks olla

ettevõtte haldusnõukogu või juhatus olenevalt ettevõtte liigist.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt, millega apellatsioonikohus nõustus, ei olnud peadirektoril

volitusi vara rendile andmiseks. RAS Lembitu juhatus lepingut ei sõlminud ega ole seda ka nüüdseks

teinud. Rendilepingu kohaselt sõlmisid lepingu põhikirja alusel tegutsev RAS Lembitu peadirektor ja

AS Sindent direktor. Sellega oli rikutud tehingu subjektsust ja kohus leidis õigesti, et rendileping on

kehtetu puuduste tõttu subjektsuses.

Apellatsioonikohus leidis õigesti, nõustudes linnakohtu otsuse põhjendustega, et rendilepingu p 1.3,

protokollilise kokkuleppe p 1.2 ja rendipindade üleandmise-vastuvõtmise aktiga on määratud tehingu

objektiks olev vara. Lähtudes selle koosseisust (kelder, 1. - 4. korrus, katus, kommunikatsioonid jmt.)

on rendile antud vara tervikvara määruste nr 17 ja 301 mõttes. Kassatsioonkaebuse väide, et

tervikvaraga on tegemist siis, kui see moodustab ettevõtte kogu vara, ei ole õige ega kooskõlas

määruse nr 17 p-ga 3, milles on eraldatud rendileandjaid selle järgi, kas renditakse ettevõtte vara

tervikuna või struktuuri- ja allüksuste vara, mis omaette võib moodustada tervikvara.

Kassatsioonkaebuse väide, et AS Lembitu ei ole RAS Lembitu õigusjärglane, on vale.

Apellatsioonikohus on õigusjärglust õigesti põhjendanud.

Eeltoodud põhjused olid küllaldased vaidlusaluse rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kuna leping

ei vastanud puuduste tõttu subjektsuses seaduse nõuetele, siis oli ta tühine. Tühine tehing on kehtetu

algusest peale. Vastavalt TsÜS §-le 175 ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatavad

tsiviilseadustiku üldosa sätted. Kohus juhindus õigesti TsK §-st 51.

Kassatsioonkaebuses esitatud ülejäänud seisukohad jäävad tähelepanuta, kuna nad ei väära

kohtuotsuste põhjendusi.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s :

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 1997. a otsus ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik