3-1-1-94-97 · Riigikohus

3-1-1-94-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. septembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V.R. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 4 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa süüdimõistetu V.R. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kohtuistungil osales tõlk Lüüli Lomp.

V.R-le esitati eeluurimisel süüdistus ja ta anti Tallinna Linnakohtu määrusega kohtu alla süüdistatuna KrK

§ 141 lg 2 p 4 järgi.

Tallinna Linnakohtu 16. aprilli 1997. a otsusega tunnistati V.R. KrK § 139 lg 2 p 3 järgi süüdi ja teda karistati

2-aastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest 3-aastase

katseajaga.

Kohtuotsuse järgi tunnistati V.R. süüdi selles, et ta tungis sõiduki ukseluku avamise teel 28. jaanuaril 1997. a

kella 14.30 paiku Tallinnas T t xx maja juures seisnud AS TOYOTA ELKE AUTO mikrobussi TOYOTA

HIACE registrimärgiga X ja varastas bussist magnetofone, kõlareid ja muid esemeid väärtusega 17 986

krooni 43 senti. Varastatud esemed tõstis V.R. samas sõiduautosse OPEL SENATOR registrimärgiga Y, mida

ta kasutas volituse alusel. Sellal kui V.R. istus sõiduautosse ja käivitas mootori, püüdis vargust märganud

mikrobussi juht U.M., toetudes kätega vastu auto mootorikatet, takistada ärasõitu. Kuna sõiduauto hakkas

liikuma, pidi U.M. otsasõidu vältimiseks kõrvale hüppama. V.R. põgenes varastatud esemetega sõiduautol

sündmuskohalt.

Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming appellatsioonprotesti,

milles taotles V.R-le KrK § 139 lg 2 p 3 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 141 lg 2 p 4

järgi ja talle mõistetud karistuse raskendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1997. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

16. aprilli 1997. a otsus V.R. süüdimõistmises KrK § 139 lg 2 p 3 järgi. V.R. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2

p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks KrK § 39 sätteid kohaldades 2 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid süüdimõistetu V.R. ja kannatanu U.M. kassatsioonkaebused.

Süüdimõistetu V.R. väidab kassatsioonkaebuses, et ta pani toime mikrobussis olnud

esemete salajase varguse, kusjuures ta ei teadnud, kes on varastatu omanik ja kes püüdis sündmuskohalt

lahkumisel sõiduautot peatada. Tema tegevus sõiduauto juhtimisel U.M. elu ega tervist ei ohustanud ning tal

puudus tahtlus panna toime röövimine. Kuna U.M. püüdis takistada kuriteo toimepanemist, võiks

toimepandud tegu kvalifitseerida KrK § 184 lg 1 järgi. V.R. taotleb enda süüdimõistmist KrK § 139 lg 2 p 3

järgi või teistsuguse kohtuotsuse tegemist ja karistamist mittevabadusekaotusliku karistusega.

Kannatanu U.M. kassatsioonkaebuses väidetakse, et tal ei olnud kavatsust V.R. kinni pidada. Oli ilmne, et

süüdimõistetu ei soovinud tema suhtes rakendada vägivalda, vaid püüdis pärast varguse toimepanemist

põgeneda. Mingisugust reaalset ohtu ta oma elule või tervisele ei tunnetanud. U.M. taotleb Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja V.R. süüdimõistmist salajase varguse eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil süüdimõistetu V.R. kordas oma seletuses kassatsioonkaebuses

esitatud väiteid.

Prokurör taotles Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse osalist muutmist ja V.R-le

süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 140 lg 2 p 4 järgi, jättes talle mõistetud karistus muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu

seletuse ja prokuröri arvamuse,

t u v a s t a s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumiga, et KrK § 139

järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlasel tekkis võimalus hõivatud vara

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seega saab vargust lugeda lõpuleviiduks alles pärast teokohalt

lahkumist, kui süüdlasel tekib faktiline võimalus varastatut oma tahte kohaselt kasutada (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 1996. a otsust nr 3-1-1-19-96 J.J. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 2 järgi. -

RT III 1996, 15, 206 ja 17. septembri 1996. a otsust nr 3-1-1-95-96 R.K. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139

lg 1 järgi. -RT III 1996, 26, 344). Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud

ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks toime panna teine tegu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. septembri 1996. a otsust nr 3-1-1-95-96 R. K. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 1 järgi. -RT III 1996,

26, 344). Kriminaalasja tehioludest nähtub, et V.R-l ei õnnestunud salajast vargust lõpule viia. Teda märgati

võõra vara hõivamisel, kusjuures mikrobussi juht U.M. asus tema tegevust takistama. Selleks hetkeks ei

olnud kavatsetud kuritegu - salajane vargus veel lõpule viidud.

Samas ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

seisukohaga, et tegemist on salajase varguse katse ülekasvamisega röövimiseks.

Võõra vara röövimise korral ähvardusega kasutada vahetult elule või tervisele ohtlikku vägivalda peab isik,

keda ähvardatakse, tajuma, et ähvardust võidakse kohe täide viia ja tema elu või tervis on ohustatud.

Kannatanu U.M. kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et ta ei tajunud kuriteosündmuse ajal

mingisugust reaalset ohtu oma elule või tervisele, riimuvad kriminaalasja materjalidega.

Samas ei ole õige ka V.R. toimimisviisi käsitada röövimise tahtlusega hõlmatud vägivallaähvardusena.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et V.R-l oleks sõidu alustamisel olnud tahtlus ähvardada U.M. elule või

tervisele ohtliku vägivallaga ning toimida nii, et kannatanu tajuks kohalt ärasõitu talle ohtlikuna ja peaks

ohtu oma elule või tervisele reaalseks. V.R. ütlustest nähtub, et ta tahtis pärast seda, kui vargust märgati ja

püüti takistada tema ärasõitu, teokohalt kiiresti lahkuda, kusjuures kannatanu vastu ei olnud tal

mingisuguseid kavatsusi (tl-d 66 p ja 114). Seega ei ole kriminaalasjas tõendatud, et V.R. oleks hõivatud vara

enda käes hoidmiseks kannatanut U.M. tahtlikult ähvardanud elule või tervisele ohtliku vägivallaga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et V.R. teos puudub tema tahtlusest tulenevalt röövimise

subjektiivne külg. Vara hõivamine algas salaja, kuid muutus enne salajase varguse lõpuleviimist kannatanu

sekkumise tõttu avalikuks varguseks. Kuna V.R. tegu - lõpule viimata salajane vargus - omandas avaliku

varguse kuriteotunnused, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p 4 järgi. Sellest tulenevalt

peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks kergendada Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsusega V.R-le mõistetud karistust ja mõista talle KrK § 140 lg 2 p 4 järgi 1 aasta ja 6

kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1997. a otsus V.R.

süüditunnistamise ja talle karistuse mõistmise osas KrK § 141 lg 2 p 4 järgi.

2. Tunnistada V.R. süüdi KrK § 140 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks üks aasta ja kuus kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Süüdimõistetu V.R. ja kannatanu U.M. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 9. septembril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe