3-1-1-81-97 · Riigikohus

3-1-1-81-97

K O H T U O T S U S

Eesti vabariigi nimel

Tartus 26. augustil 1997.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lombi osavõtul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Viktor Kurjakovi süüdistuses KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss, õigeksmõistetu Viktor

Kurjakov ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust.

Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1997. a otsusega tunnistati V. Kurjakov süüdi KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1

ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega on G. P. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 ning § 207 lg 1 järgi õigeks

mõistetud, tema osas kohtuotsust keegi ei vaidlustanud.

V. Kurjakovile oli eeluurimisel esitatud süüdistus selles, et ta, eesmärgiga vabaneda kohustusest tagastada 23

000 USA dollari suurune võlg, 25. aprillil 1996. a kella 15 paiku pani tahtliku tapmise eesmärgil S. M.

autosse lõhkeseadeldise. Nimetatud lõhkeseadeldis plahvatas kella 15.15 paiku, kui S. M. sõitis Tallinnas

mööda X teed. Plahvatuse tagajärjel sai S. M. üliraskeid kehavigastusi ja ta auto hävis täielikult.

Kuritegu kvalifitseeriti KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi kui tahtliku tapmise katse, mis on toime

pandud omakasu ajendil paljude inimeste elule ohtlikul viisil.

Tallinna Linnakohtu otsuses loeti tuvastatuks, et 25. aprillil 1996. a kella 15.00 paiku Tallinnas X tee N kohal

plahvatas S. M. poolt juhitud ja temale kuulunud sõiduautos AUDI-100 tema selja taha istmele V. Kurjakovi

poolt jäetud diplomaadikohvris olnud lõhkemehhanism. Selle tagajärjel sõiduauto süttis, kaotas juhitavuse

ning põrkas vastu trolliliini posti.

Sõiduautos olnud S. M. sai plahvatuse tagajärjel üliraskeid kehavigastusi ning sõiduauto hävis täielikult.

Kohtulikul uurimisel loeti tõendatuks, et S. M. ja V. Kurjakovi vahel olid lahendamata varalised suhted, kuna

V. Kurjakovil oli tagastamata kannatanult USA dollarites võetud laen. Lõplikuks laenu tagastamise päevaks

oli kokku lepitud 25. aprill 1996. a.

Kohus leidis, et V. Kurjakov püüdis S. M. ja sellega ka dokumentaalselt vormistamata varalisest kohustustest

vabaneda S. M. tapmisega ja kasutas selleks tugevajõulist lõhkeseadeldist, mis ülima tõenäosusega pidi

tapma S. M. ning tegi seda viisil ja tingimustes, kus plahvatus toimus Tallinnas liiklustihedal Mustamäe teel.

Linnakohtu otsuse vaidlustasid apellatsioonkaebustega V. Kurjakovi kaitsja vandeadvokaat M. Lust, kes

taotles otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist millega V. Kurjakov õigeks mõistetaks ning kannatanu

S. M., kes taotles kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja uue otsuse tegemist, millega mõistetaks

V. Kurjakovilt kannatanu kasuks välja 459 445 krooni ja 20 senti. Kaebuse motiivide kohaselt oli kohus

jätnud alusetult tsiviilhagi lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 1997. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

3. märtsi 1997. a otsus V. Kurjakovi suhtes ja tehti uus otsus, millega V. Kurjakov mõisteti süüdistuses KrK

§ 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi õigeks tema kuriteo toimepanemisest osavõtu tõendamatuse tõttu.

Kannatanu S. M. tsiviilhagi jäeti rahuldamata.

Kaitsja apellatsioonkaebus rahuldati, kannatanu apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse on vaidlustanud kannatanu S. M., kes kassatsioonkaebuses taotleb V. Kurjakovi

õigeks mõistva otsuse tühistamist tõendite ühekülgse hindamise tõttu. Kellelgi teisel auto lõhkamist

korraldada võimalik ei olnud. Muid lõhkekeha autos paiknemise võimalusi ei olnud, V. Kurjakovi väited

tema diplomaadikohvri tundmatu sisu kohta on naiivsed.

Kassatsioonprotesti on esitanud riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Ta on seisukohal, et ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium on piirdunud tõendite kitsa ringi analüüsiga ning ei ole omistanud ülejäänud tõenditele

ja tuvastatud tehiolude loogikast ning seostest tulenevatele järeldustele ega ka kannatanu S. M. ütlustele

tähelepanu. Valikuliselt on tõlgendatud ekspertide järeldusi. Kassaator rõhutab, et kohtualuse süü küsimuse

otsustamisel pidanuks kohtukolleegium otsuses loetletud tõendeid analüüsima ja hindama kogumis teiste

asjas kogutud tõenditega, mitte aga neid motiveerimatult kõrvale jätma. Liialdatud tähelepanu on kassaatori

arvates kohus pööranud kannatanu raha päritolule, mitte peamisele - kas kannatanu ja kohtualuse vahel

võlasuhe oli. Selle küsimuse aluseks olevad tõendid on jäänud käsitluseta. Pinnalised on tuletised

diplomaadikohvri kuuluvusest, linnakohtu järeldus kohvri päritolu kohta on jäänud kummutamata.

Prokurör on seisukohal, et kaevatavas kohtuotsuses puuduvad motiivid, millele apellatsioonikohus on oma

järeldused rajanud. Ta leiab, et suvaline tõendite valik on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni ja

V. Kurjakovi alusetu õigeksmõistmiseni.

Taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 1997. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonprotesti suhtes on esitanud oma kirjalikud vastuväited õigeksmõistetu V. Kurjakovi kaitsja

vandeadvokaat M. Lust. Ta leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Viide motiivide puudumisele on alusetu,

apellatsioonikohus on kontrollinud lahendi seaduslikkust AKKS § 20 lg-s 1 sätestatud piires - kaebuse või

protesti piires. KrK § 268 kohaselt ei või süüdimõistev kohtuotsus rajaneda oletustel ja seda põhimõtet on

apellatsioonikohus järginud. Vastavalt AKKS § 39 lg-le 1 on kassatsioonikorras edasikaebamise alusteks

ainult kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Väidetult

ei ole protestimise alust selgelt väljendatud ja tõendite ümberhindamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused oma positsiooni põhistamiseks,

t u v a s t a s:

Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1997. a otsuse kirjeldav - motiveerivas osas on KrMK § 50 nõuetele vastavalt

loetletud, kirjeldatud, kõrvutatud ja analüüsitud V. Kurjakovi süüstavaid tõendeid nende kogumis, samuti

antud hinnang V. Kurjakovi poolt esitatud vastuväidetele. Sellele käsitlusele vastavalt on formuleeritud

V. Kurjakovi käitumise kirjeldus ning antud sellele õiguslik hinnang.

Autosalongi sisemuses toimunud tugevajõulise plahvatuse aeg, koht ja tekkepõhjus ning tagajärjed on

tuvastatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, fototabelite, Riigi Päästeameti demineerijate grupi aruande ja

Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo ekspertiisiakti ning kohtuarstliku ekspertiisi

tulemustega, samuti nende isikute ütlustega, kes viibisid sündmuskohal või teadsid asjaosaliste eelnenud ja

järgnenud suhteid. Nende tõendite foonil on hinnatud ka kannatanu S. M. ja kohtualuse V. Kurjakovi ütlusi.

Sama metoodika alusel jõudis Tallinna Linnakohus järeldusele, et G. P. süüditunnistamiseks V. Kurjakoviga

puutumuses tegutsemise eest on tõendid ebapiisavad.

V. Kurjakovi vastuväidetest tulenevaid kahtlusi rõhutades leidis kaitsja oma apellatsioonkaebuses, et

kohtuotsuses käsitletud kuriteo motiiv - tahe varalisest kohustusest vabaneda - on usaldusväärselt tõendamata

ning kõrvaldamata kahtlusi on ka selles, kas lõhkekeha V. Kurjakovi poolt autosse jäetud diplomaadikohvris

asetses ja kui asetses, siis ei teadnud V. Kurjakov, mida kohver sisaldas.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 1997. a otsuses aktsepteeriti neid kahtlusi

V. Kurjakovi õigeksmõistmise alusena. Seejuures jäeti esimese astme kohtu tõendite kogumi käsitlus ja

üksikud süüstavad tõendid ning õiguslikud järeldused kummutamata. KrMK § 274 p 3 sätestab nõude, et

kohus peab otsuses käsitlema motiive, miks kohus rajab oma otsuse just nimelt nendele tõenditele ja loeb

mitteusaldusväärseteks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid. Sama nõuet rõhutab apellatsioonikohtu

kohustusena AKKS § 29 lg 4.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veelkord rõhutada, et kui erinevad kohtud hindavad

tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende samade tõendite alusel kohtualune temale

inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul õigeks, peavad kohtud hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise

igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet.

Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium peab osundatud motiveerimatust Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis on takistanud

kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset arutamist, siis juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-

st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 1997. a otsus Viktor Kurjakovi

õigeksmõistmises KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioonprotest ja kannatanu S. M. kassatsioonkaebus rahuldada.

Otsus jõustub 26. augustil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep