3-1-1-80-97 · Riigikohus

3-1-1-80-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. augustil 1997.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. T. süüdistuses KrK § 130 järgi.

Menetlusosalistena osalesid kohtuistungil süüdimõistetu E. T., tema kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder,

kannatanu V. S. (L.) ning tema esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste.

E. T. oli Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsusega tunnistatud süüdi KrK § 130 järgi selles, et tema,

ajalehe "X" 3. aprilli 1996. a numbris avaldatud kirjutises pealkirjaga "X", solvas V. L., nimetades teda

"rongaemaks" ja "abielulõhkujaks".

Linnakohus karistas E. T. rahatrahviga kümne päevamäära - so 220 kr ulatuses.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 3. aprilli

1997. a otsus muutmata.

Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses taotleb E. T. kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder.

Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a

otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Taotluses tugineb

kassaator järgmistele argumentidele.

1. Kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad "rongaema" ja "abielulõhkuja" ei saanud olla V. L. solvavad,

sest kõnealuse artikli lause, mis sisaldas neid sõnu, ei sisaldanud V. L. nime. Seega ei olnud neid kahte

sõna kasutatud personaalselt kellegi vastu.

2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kitsendavalt ja vääralt tõlgendanud põhiseaduse §-s

45 sätestatut ega ole mõistnud, et ajakirjaniku kõrgendatud huvi avaliku elu tegelaste vastu aitab

tagada isikute põhiseaduslikku võrdsust. Ringkonnakohtu seisukoht loob avaliku elu tegelastele

õigusvälise privileegi, mis on vastuolus sõnavabadusega.

3. Ringkonnakohtu, ega ka linnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes menetletava teo puhul KrK §-s

130 märgitud ebasünnis vorm. Kõnealused sõnad ei ole ei vulgaarsed ega ebatsensuursed. Tegemist on

piltlike väljenditega, mille kasutamine iseenesest ei loo veel ebasündsat vormi.

4. Kohtud ei ole arvestanud, et kõnealustel sõnadel puuduvad eesti keeles sünonüümid ja seega puudus

E. T. küsimust esitades võimalus teiste sõnade kasutamiseks. Neid sõnu vältiva pikema küsimuse

esitamist ei võimaldanud aga ajakirjanduse eripärast tulenevad objektiivsed asjaolud.

5. Kohtud on jätnud arvestamata, et E. T. poolt esitatud küsimus, tema tahtlus olid suunatud sellele

küsimusele vastuse saamisele. E. T. puudus igasugune tahtlus hinnangu andmiseks ja KrK § 130 järgi

kvalifitseeritava teo toimepanemiseks.

6. Kõik sõnad ei pea olema võrdselt solvavad kõigile inimestele ja seega on mingi hinnangu

kvalifitseerimine KrK § 130 järgi tõepoolest fakti küsimus, kuid arvestada tuleb seejuures igal juhul ka

objektiivseid kriteeriume, mitte üksnes subjektiivset solvumistunnet.

7. Ringkonnakohus ei ole tõendeist analüüsinud ei väljavõtteid sõnaraamatutest ega ka mitte Keeleameti

õiendit.

8. Tallinna Linnakohus, määrates eksperdiks Eesti Keele Instituudi, on rikkunud KrMK § 59 lg-s 1

sätestatut, kordusekspertiisi määramisel ekspertiisi tegemise kohustust samale eksperdile pannes aga

on rikutud KrMK § 59 lg-s 8 sätestatut. Tegemist on kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega

põhjusel, et need rikkumised viisid kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele.

9. Kohtuotsuse aluseks olev ekspertiisiakt sisaldab õiguslikku hinnangut ja ei ole objektiivne.

10. E. T. kohtu alla andmisel on ekslikult tuginetud KrMK §-le 362.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas süüdimõistetu E. T. kaitsja vandeadvokaat I. Teder enda

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ning rõhutas täiendavalt, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud

ajakirjanikule ette kirjutama, millist stiili tuleb ajaleheartikli kirjutamisel kasutada.

Süüdimõistetu E. T. toetas samuti kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ning märkis, et loodetavasti

sätestatakse Riigikohtu lahendiga käesolevas kriminaalasjas ajakirjandusvabaduse piirid.

Kannatanu esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste rõhutas, et põhiseaduslik sõnavabadus ei tähenda ja ei saagi

mingil juhul tähendada absoluutset vabadust, ei saa tähendada ajakirjandusliku tegevuse kõikelubatavust.

Ü. Talviste ei pea põhjendatuks V. L. (S.) lugemist avaliku elu tegelaste hulka, kuid rõhutas samas, et

põhiseaduse kohaselt on kõik - sealhulgas ka avaliku elu tegelased seaduse ees võrdsed ja seetõttu ei saa

kellegi tunnistamine avaliku elu tegelaseks olla solvamist õigustavaks asjaoluks. Ü. Talviste märkis samuti,

et selle, kas kannatanu valib oma au kaitsmiseks tsiviil- või kriminaalõiguslikud kaitsevahendid, otsustab

Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kohaselt kannatanu ise. Samas rõhutas kannatanu esindaja, et ka

kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid valides säilub pooltel leppimisvõimalus, sest tegemist on

erasüüdistusasjaga. V. L. (S.) on kriminaalasja menetlemisel pakkunud E. T. leppimisvõimalust, kuid E. T. ei

pidanud vajalikuks seda võimalust kasutada. Kannatanu esindaja väljendas arvamust, et küsimus sellest,

milline on ebasünnis vorm KrK §-s 130 ettenähtud kuriteo koosseisulise tunnusena, on fakti küsimus ja see

tuleb kohtul igal konkreetsel juhul lahendada lähtudes ühiskonnas üldtunnustatud moraalinormidest.

Väljendil "rongaema" on aga Eestis alati olnud äärmiselt negatiivne ja halvustav tähendus. Kannatanu

esindaja ei nõustunud sellega, et KrK § 130 mõttes - seega juriidiliselt - saab ebasündsaks lugeda ainuüksi

madalkeelselt jämedaid ja vulgaarseid sõnu. Kannatanu esindaja avaldas kahtlust selles, kas mingi väljendi

tunnistamine solvavaks kuulub eksperdi pädevusse. Kokkuvõtvalt taotles kannatanu esindaja vandeadvokaat

Ü. Talviste kassatsioonkaebuses vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Kannatanu V. L. (S.) palus kriminaalasja lahendamisel end käsitada ema rollis oleva isikuna, rõhutas, et

tunneb end süüdimõistetu poolt solvatuna ning taotles kassatsioonkaebuses vaidlustatud ringkonnakohtu

otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

I. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edasiselt - põhiseaduse) § 45 lg-s 1 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni e Euroopa inimõiguste konventsiooni (edasiselt - EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud sõnavabaduse

ja sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu

tagatis ning seeläbi üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi.

Samas valitseb kaasaegses õigusteoorias ühene seisukoht, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid -

piiramatuid põhiõigusi. Mistahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni,

kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Sellises põhiõiguste konkurentsi olukorras

tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus. Küsimusele sellest, milline peaks olema põhiõiguste

konkurentsi olukorras ühe või teise põhiõiguse piiramise määr, ehk teiste sõnadega - milline on põhiõiguste

hierarhia, puudub õigusteoorias ühene lahendus. Enamlevinud on siiski seisukoht, et inimkeskses ühiskonnas

tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust - kompleksset põhiõigust, mille

elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi

pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise

enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.

Vastavalt põhiseaduse §-s 11 sätestatule tohib mistahes õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas

põhiseadusega, kusjuures need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi

moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sõnavabadust, sealhulgas ka ajakirjanduslikku

sõnavabadust kui põhiõigust võib põhiseaduse §-s 45 sätestatu kohaselt piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste

inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vastavalt EIÕK § 10 lg-le 2 võidakse

sõnavabadust piirata seadusega muuhulgas ka kõlbluse, kaasinimeste maine või nende õiguste kaitseks.

II. Eestis on isikul põhimõtteliselt võimalik oma au kui inimväärikuse ühe aspekti kaitsmiseks taotleda kas

tsiviil- või kriminaalõiguslike vahendite kasutamist.

Vastavalt TsÜS § 23 lg-le 1 on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate

andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega

tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Seega on isikul tsiviilkohtupidamise korras tegelikult

võimalik end kaitsta vaid juhul, mil ta tunneb, et tema au on alandatud faktiväitega, sest tõendada saab

üksnes faktiväites sisalduva vastavust tegelikkusele. Kui aga keegi tunneb, et tema au on riivatud mingi

väärtushinnanguga, on tõendamine õiguslikus mõttes absoluutselt välistatud. Ka Euroopa Inimõiguste

Kohus on Lingen v. Austria (1986), samuti Thorgeir Thorgeirson v. Iceland (1992) asjade lahendamisel

tehtud otsustes asunud seisukohale, et tuleb hoolikalt eristada fakte ja väärtushinnanguid. Kuna

väärtushinnangute paikapidavust ei ole võimalik tõestada, siis on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et

ajakirjaniku väärtushinnangust solvatud inimese pöördumine siseriikliku kohtu poole selle väärtushinnagu

tõestamiseks kujutab endast EIÕK artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse rikkumist. Sellest tulenevalt puudub

Eestis isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on

alandatud väärtushinnanguga. Viimatiöeldust tuleneb, et juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga

on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega - taotledes

erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 järgi. Seda ainukest võimalust on kannatanu

käsitletaval juhul ka kasutanud.

III. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsused on seaduslikud ega kuulu tühistamisele.

Kummutamaks kassatsioonkaebuses sisalduvat peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida

järgmist.

Alusetu ja otsitud on kassaatori väide, et kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad "rongaema" ja

"abielulõhkuja" ei saanud olla V. L. solvavad, sest kõnealuse artikli lause, mis sisaldas neid sõnu, ei

sisaldanud V. L. nime ning seega ei olevat neid kahte sõna kasutatud personaalselt kellegi vastu. Nii

linnakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti lugenud tuvastatuks, et süüdimõistetu E. T. on väljendeid

"rongaema" ja "abielulõhkuja" kasutanud kannatanu V. L. (S.) iseloomustamiseks. Riigikohtu

kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks lisada, et kassatsioonkaebuse järgmise punkti

formuleerimisel - vaidlustatud väljendite kasutamise lubatavuse põhjendamisel avaliku elu tegelase suhtes,

on kassaator üheselt samastatavalt lugenud avaliku elu tegelaseks V. L. ja seega sisuliselt loobunud

kassatsioonkaebuse esimeses punktis väidetavast.

Kuigi põhiseaduse §-st 12 tulenevalt on kõik seaduse ees võrdsed, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks vaidlustada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tunnustatud ajakirjanduse kõrgendatud huvi

avaliku elu tegelaste vastu. Samas peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et Eestis

puudub avaliku elu tegelase legaaldefinitsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole avaliku

elu tegelaseks tunnistatud kedagi põhjusel, et ta on avaliku elu tegelase abikaasa, elukaaslane, laps või

muud talle lähedane isik. Vaatamata eelöeldule tuleb siinjuures rõhutada sedagi, et Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika pinnalt ei saa tuletada järeldust, et ajakirjanduse kõrgendatud huvi avaliku elu tegelase vastu

tähendaks seda, et avaliku elu tegelasi ei olegi võimalik solvata. Vastupidi: mitmete Euroopa riikide - näiteks

Saksamaa- kriminaalseaduste kohaselt kujutab avaliku elu tegelase solvamine endast kvalifitseeritud

kuriteokoosseisu. Avalikkus on õigustatud ootama, et ajakirjandus kajastab avaliku elu tegelaste elu

põhjalikumalt kui tavaliste inimeste elu, kuid avalikkus ei ole õigustatud ootama avaliku elu tegelaste au

alandamist, ja seda eriti ajakirjanduse vahendusel ning ebasündas vormis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kuna sõnad

"rongaema " ja "abielulõhkuja" ei ole ei vulgaarsed ega ka mitte ebatsensuursed, siis nende kasutamisel

kellegi suhtes ei saa rääkida au ja väärikuse alandamise ebasündsast vormist kui KrK § 130 dispositsiooni

obligatoorsest elemendist. Ebasünnis vorm õigusliku kategooriana KrK § 130 mõttes ei hõlma mitte üksnes

vulgaarsete või ebatsensuursete sõnade kasutamist, vaid ka oma sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike

väljendite kasutamist. Lisaks sellele võib ebasünnis vorm olla ka mittesõnaline - näiteks karikatuur. Nii

linna- kui ka ringkonnakohtu otsuses on eksperdi arvamusele tuginedes põhjendatult asutud seisukohale, et

kasutades ajaleheartiklis V. L. (S.) suhtes sõnu "rongaema " ja "abielulõhkuja" on süüdimõistetu E. T.

kohelnud kannatanut avalikus suhtlussituatsioonis halvustavalt ja seega ebasündsalt.

Põhjendamatu on E. T. kaitsja vandeadvokaat I. Tederi poolt Riigikohtu istungil väidetu, et ringkonnakohus

ei olnud üldse õigustatud ajakirjanikule ette kirjutama, millist stiili tuleb ajaleheartikli kirjutamisel kasutada.

See väide on aktsepteeritav piirini, mil ajakirjandusliku stiili valikul suudetakse vältida solvamist ja

inimväärikuse alandamist. Üksikisiku au ja väärikust kaitstes oli aga kohus õigustatud osundama sellele, et

eesti keel võimaldab ebasündsas vormis väljendatud mõtet edastada ka sündsas vormis.

Põhjendamatu on kassaatori seisukoht ka selles, et solvavaid väljendeid "rongaema " ja "abielulõhkuja"

kasutati sünonüümide puudumisel ja et oma mõtete väljendamiseks pikema teksti kasutamist välistasid

ajakirjanduse eripärast tulenevad objektiivsed asjaolud. Tõenäoliselt puuduvad eesti keeles sünonüümid ka

mitmetel vulgaarsetel ja ebatsensuursetel sõnadel. Kummatigi ei saa see veel õigustada nende sõnade

kasutamist. Ajakirjanduse eripärast tulenevad mistahes objektiivsed asjaolud - kassaatori sõnade kohaselt

lehe ruum ja informatiivsus ei saa aga võimalike lokaalsete väärtustena olla kõrvutatavad sellise väärtusega

nagu inimväärikus.

Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seega puudub Riigikohtul

võimalus ümber hinnata nii linna - kui ka ringkonnakohtu poolt eksperdiarvamusele tuginevalt

tuvastatut, et kõnealuste solvavate väljendite kasutamine kujutas endast ajakirjaniku hinnangulist

konstateeringut, mitte aga küsimuse esitamist. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida, et õiguslikus erialakirjanduses on domineerivaks seisukoht, et solvata on põhimõtteliselt võimalik

ka küsimust esitades.

Oluline on rõhutada sedagi, et juhul, kui ajaleht "X" on tõepoolest ebapädeva tehnilise toimetamise tulemina

(tl 16 - ajalehe "X" peatoimetaja õiend 16. maist 1996.a ) rikkunud autor E. T. õigusi ja moonutanud tema

tahet, oleks nii E. T. kui ka ajalehel "X" olnud võimalik ainuüksi vabandava artikli avaldamisega heastada

tekitatud kahju kohtuvälises korras, sest kannatanu avaldas valmisolekut taoliseks leppimiseks. Valmisolek

eksimise tunnistamiseks avalikkuse ees puudus aga nii E. T. kui ka ajalehel "X", ja see kinnitas veelkordselt

otsest solvamistahtlust.

Kassatsioonkaebuses osutatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele esimese astme

kohtus, kuid samas aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et need

rikkumised ei kujuta endast kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg-te 3 ja 4 mõttes

ning ei saa seega olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsus E. T. süüdistusasjas KrK § 130

järgi jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu E. T. kaitsja vandeadvokaat Indrek Tederi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 26. augustil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe