3-1-3-24-97 · Riigikohus

3-1-3-24-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. augustil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

S.S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must

ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

S.S. oli Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsusega tunnistatud süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja karistatud

üheaastase vabadusekaotusega. Sellele karistusele liideti KrK § 41 alusel osaliselt Jõgeva Maakohtu

15. märtsi 1994. a otsusega mõistetud kahe aasta ja kuue kuuline vabadusekaotuslik karistus; mõisteti

lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust; vabastati KrK § 47 lg 1 alusel kolmeaastase katseajaga

tingimuslikult karistuse kandmisest ja KrK § 47 lg 3 alusel kohustati käima tööl, registreerima end iga kuu

politseis ning teatama politseile enda elu- ja töökoha muudatustest.

Seoses sellega, et S.S. ei täitnud talle kohtuotsusega pandud kohustusi, esitas Jõgeva kriminaalpolitsei

komissar J.B. 13. septembril 1996. a Jõgeva Maakohtule taotluse S.S. suunamiseks reaalset

vabadusekaotuslikku karistust kandma.

Jõgeva Maakohtu 4. aprilli 1997. a määrusega jäetitaotlus rahuldamata põhjendustega, et S.S. ülalpidamisel

on elukaaslane ja alaealine laps; suure vanematetalu korrashoidmine eeldab iga päev S.S. töölolekut; S.S. isa

on II grupi invaliid; ei ole tuvastatud S.S. pahatahtlust talle kohtuotsusega pandud kohustuste täitmata

jätmisel.

Jõgeva abiprokuröri Margit Luga eriprotestis taotleti Jõgeva Maakohtu 4. aprilli 1997. a määruse tühistamist

ja politseiasutuse 13. septembri 1996. a taotluse rahuldamist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1997. a määrusega tühistati Jõgeva Maakohtu

4. aprilli 1997. a määrus ning S.S. suunati talle Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsusega mõistetud

karistust kandma. Kohtuotsuses on märgitud, et karistuse kandmise aja algust tuleb arvestada S.S.

kinnipidamisest.

Avalduses kohtuvea parandamiseks taotleb S.S. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli

1997. a määruse tühistamist. Avaldaja märgib, et tema poolt kohustuste täitmata jätmine ei ole olnud

pahatahtlik. Töötamist ja sellega seotud sagedast viibimist vanematetalus ei pea ta aga elukohamuutuseks,

millest oleks tulnud politseid teavitada. Samuti märgib avaldaja, et kuna ta puutus sageli kokku kohaliku

kordnikuga, siis arvas kergemeelselt, et tal puudub vajadus enese igakuiseks registreerimiseks politseis.

Avaldaja leiab veel, et kohus oleks pidanud arvestama sellega, et tema isa on II grupi invaliid, ema on töölt

lahkunud ja et tal on käesoleva ajani elukoht Xxxxxxx, kus elavad tema töötu elukaaslane ning tütar. Ja

lõpuks rõhutab S.S., et talle karistuse mõistmisel ei ole arvestatud Jõgeva Maakohtu 15. märtsi 1994. a otsuse

tegemise eelselt vahi all viibitud 10-kuulist tähtaega.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses väitis kaitsja, et tingimuslikult karistuse kandmisest vabastatud isiku

saatmine reaalset vabadusekaotust kandma pärast seda, kui kolmeaastasest katseajast on kantud ligikaudu

kaks ja pool aastat, ei ole õiglane ega ka mitte põhjendatud. Kaitsja rõhutas, et tema kaitsealune ei ole

katseajal toime pannud ei kuritegusid ega ka mitte haldusõigusrikkumisi, on täitnud tööleminekukohustuse

ega ole sisuliselt rikkunud elu- või töökohamuutusest teatamise kohustust. Kaitsja möönis, et tema

kaitsealune on rikkunud enese igakuiselt politseis registreerimise kohustust, kuid leidis, et see oli tingitud

arusaamatusest, mitte aga pahatahtlikkusest.

Prokurör leidis oma seletuses, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1997. a määrus tuleb

jätta muutmata. Samas pidas prokurör vajalikuks selgitada S.S.le tema õigust taotleda, et kohtuotsuse

täitmise järgne kohus, tuginedes KrMK §-le 336, täpsustaks täitmisele kuuluvat kohtuotsust ja arvestaks

kandmisele kuuluvast vabadusekaotusest maha S.S. vahi all viibimise aja ajavahemikus 14. maist 1993. a

kuni 13. jaanuarini 1994. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

l e i d i s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1997. a määrus on seaduslik ja põhjendatud

selles osas, millele vastavalt pöörati täitmisele Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsus ning S.S.

saadeti vabadusekaotuslikku karistust kandma. Kriminaalasja materjalidest, sealhulgas ka S.S. poolt

antud ütlustest nähtub üheselt, et S.S. ei ole täitnud vähemalt ühte talle Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a

otsusega pandud kohustust: ta ei ole käinud end igakuiselt politseis registreerimas ja seda vaatamata

korduvatele kutsetele. Tuleb nõustuda Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1997. a

määruses esitatud seisukohaga, et ka KrK § 47 lg 3 alusel süüdimõistetule kohustuste panemine peab

lõppkokkuvõttes teenima KrK §-s 20 sätestatud kriminaalkaristuse eesmärke. Sellest tulenevalt võib kohus

keelduda KrK § 47 lg 3 alusel pandud kohustuse rikkujat saatmast talle mõistetud karistust kandma vaid siis,

kui on tuvastatud, et nimetatud kohustus jäeti täitmata mõjuval põhjusel. S.S. jättis talle pandud igakuiselt

politseis registreerimise kohustuse täitmata ilma mõjuva põhjuseta ja seda kohtu poolt pandud kohustuse

täitmatajätmist ei saa korvata mingi muu positiivse käitumisega.

2. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli

1997. a määrust tuleb S.S. poolt kandmisele kuuluva karistusaja osas täpsustada ning seetõttu tuleb see

määrus osaliselt tühistada.

Jõgeva Maakohus oleks 16. jaanuari 1995. a otsuse tegemisel KrK § 204 lg 1 järgi mõistetud üheaastasele

karistusele saanud KrK § 41 alusel liita Jõgeva Maakohtu poolt 15. märtsil 1994. a mõistetud kahe aasta ja

kuuekuulisest karistusest maksimaalselt vaid üks aasta ja kümme kuud, sest liidetavast oleks tulnud maha

arvata S.S. poolt ajavahemikus 14. mai 1993. a kuni 13. jaanuar 1994. a vahi all viibitud aeg - kaheksa kuud.

Seega oleks Jõgeva Maakohus 16. jaanuari 1995. a otsuse tegemisel saanud KrK § 41 alusel karistuste

täielikul liitmisel mõista S.S-le lõplikuks karistuseks kaks aastat ja kümme kuud vabadusekaotust. Jõgeva

Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsuses aga on peetud õigeks kasutada karistuse osalise liitmise põhimõtet,

millest tulenevalt oleks mõistetud lõplik karistus pidanud olema väiksem kui kaks aastat ja kümme kuud

vabadusekaotust. Sellest tulenevalt ei saa Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsusega mõistetud lõplik

karistus - kolm aastat vabadusekaotust - kuidagi olla karistuste osalise liitmise väljenduseks.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, lahendades 28. aprillil 1997. a üksnes Jõgeva Maakohtu

16. jaanuari 1995. a otsuse täitmise küsimust, ei saanud mõistetavalt muuta maakohtu viimatinimetatud

otsust. Rõhutagem, et nii kassatsioonkaebuse kui ka kohtuvea parandamise tähtaeg selle otsuse

korrigeerimiseks kohtukaebe korras on möödunud. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et

kooskõlas KrMK § 336 lg-s 1 sätestatu mõttega oleks ringkonnakohus pidanud kõrvaldama kõik

kohtuotsuse täitmisega seotud kahtlused ja ebaselgused ning seda eeskätt küsimuses - kui pikk on S.S.

poolt kandmisele kuuluv vabadusekaotuslik karistus.

Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb kooskõlas KrK §-s 45 sätestatuga kõigepealt arvata Jõgeva

Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsusega mõistetud kolmeaastasest vabadusekaotuslikust karistusest maha

S.S. poolt ajavahemikus 14. mai 1993. a kuni 13. jaanuar 1994. a vahi all viibitud aeg - kaheksa kuud.

Tagamaks Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a otsuse puhul valitud KrK § 41 alusel karistuste osalise

liitmise põhimõtte realiseerumist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja tehiolusid arvestades

otstarbekaks lugeda S.S. poolt ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust

arvates Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprillil 1997. a määruse tegemisele järgnenud S.S.

kinnipidamise päevast.

3. KrK §-s 23 sätestatust ei tulene üheselt, millises vanglas peaks S.S. kandma vabadusekaotuslikku

karistust. Kahtlemata puudub seaduslik alus S.S. paigutamiseks kinnisesse vanglasse: ta ei ole varem

kandnud vabadusekaotuslikku karistust ega toime pannud esimese astme kuritegu. Erinevalt Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprillil 1997. a määruses märgitust ei loe Riigikohtu

kriminaalkolleegium põhjendatuks S.S. paigutamist ka poolkinnisesse vanglasse. Tegemist on ühelt poolt

küll tahtlikult teise astme kuriteo toimepannud isikuga, kuid selle kuriteo eest mõistetud karistuse kandmist

S.S. tingimuslikult vabastati. Seega ei pidanud kohus selle karistuse kandmist - järelikult ka sellele

karistusele vastavas vanglaasutuses viibimist otstarbekaks. Kuritegu, millega seoses tegelikult kogu talle

mõistetud karistus täitmisele pöörati, oli ettevaatamatuse tõttu toimepandud kuritegu ja seetõttu peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks suunata S.S. karistust kandma avavanglasse.

Lähtudes eetoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprillil 1997. a määrus S.S.

süüdistusasjas.

2. Muuta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprillil 1997. a määruse resolutiivosa teise

lõike teksti sõnastades selle järgmiselt: "Saata S.S. talle Jõgeva Maakohtu 16. jaanuari 1995. a

otsusega mõistetud karistust kandma, lugedes kandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks kaks aastat

vabadusekaotust avavanglas."

3. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprillil 1997. a määrus muutmata.

Riigikohtu otsus jõustub 5. augustil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep