3-1-1-70-97 · Riigikohus

3-1-1-70-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. juunil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. M. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu M. M., tema kaitsjad, vandeadvokaadid Jaan

Tedder ja Uno Lõhmus ning Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti M. M. kohtu alla süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi selles, et ta "X

advokaadibüroo" vandeadvokaadina andis 27. novembril 1996. a kella 9.30 paiku Tallinna Linnakohtu

kabinetis nr 245 kohtunik Anne Kramerile altkäemaksu 10 000 krooni, surudes ümbriku rahaga A. Kramerile

džempri alla. 21. novembril 1996. a kohtus M. M. Tallinna Linnakohtu kinnises kohtunike kabinettide

tsoonis kohtunik A. Krameriga ning tundes huvi, kas tema on 25. novembril 1996. a valvekohtunik, palus tal

vabastada vahi alt tema kaitsealune K. A. 25. novembril 1996. a, teades et A. Kramer on valvekohtunik,

palus M. M. temalt uuesti K. A. vahi alt vabastamist. Samal päeval kell 15.30 toimus valvekohtunik

A. Krameril istung, mille käigus vaadati läbi kaitsepolitsei vanemuurija H. K. taotlus K. A. vahi all pidamise

tähtaja pikendamiseks. Viidates K. A. raskele tervislikule seisundile, jättis kohtunik selle taotluse

rahuldamata ning vabastas M. M. kaitsealuse vahi alt.

Süüdistuse kohaselt andiski M. M. A. Kramerile raha K. A. vabastamise ning tulevikus tehtavate talle

soodsate kohtulahendite tegemise eest.

Harju Maakohtu 7. märtsi 1997. a otsusega mõisteti M. M. süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud M. M. poolt kohtunik A. Kramerile 10 000 krooni andmise fakt, kuid

puuduvad tõendid selle kohta, et raha üleandmine oli seotud kohtuniku poolt mingi teo toimepanemisega või

tegemata jätmisega KrK § 164 mõttes. Maakohus ei tuvastanud põhjuslikku seost K. A. vahi alt vabastamise

asjaolude ja M. M. poolt raha andmise asjaolude vahel ning leidis, et kohtuotsus ei tohi rajaneda oletustel.

Esitatud apellatsioonkaebuses taotles M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder Harju Maakohtu otsuse

motiveerivast osast välja jätta kohtu järeldus M. M. poolt A. Kramerile 10 000 krooni üleandmise fakti

tõendatuse kohta otseste tõendite puudumise tõttu ning seetõttu, et kaitsepolitsei poolt jälitustegevuse

erandtoimingu abil saadud tõend ei ole kogutud lubataval viisil.

Apellatsioonprotestis taotles Harju prokuröri abi Loore Onk Harju Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse

tühistamist ja M. M. süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi ning tema karistamist sanktsiooni

piires ettenähtud karistusega.

Prokurör leidis, et tõendeid kogumis hinnates, võib loogiliselt järeldada, et M. M. andis kohtunik

A. Kramerile raha K. A. vabastamise eest ning, et sama kohtunik teeks ka tulevikus temale soodsaid

kohtulahendeid. Apellandi arvates peab järgnema kriminaalvastutus altkäemaksu andmises sarnaselt

altkäemaksu võtmisega, olenemata eelneva konkreetse kokkuleppe olemasolust. Veel leidis prokurör, et

M. M. tegevus tuleb kvalifitseerida ümber KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi, kuna kohtunik ei võtnud pakutud

raha vastu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 7. märtsi

1997. a õigeksmõistev otsus. M. M. mõisteti süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi, teda karistati üheaastase

vabadusekaotusega ning KrK § 47 lg 1 alusel vabastati ta ühe aastase katseajaga tingimuslikult karistuse

kandmisest.

Hinnates tõendeid kogumis, tuli kriminaalkolleegium järeldusele, et vandeadvokaat M. M. andis kohtunik

A. Kramerile 27. novembril 1996. a raha selleks, et kohtunik paneks toime tema huvides mingi teo või jätaks

selle tegemata kui tegutsemise kohustus tuleneb tema ametist. Ringkonnakohus leidis, et vastutus

altkäemaksu andmise eest järgneb ka siis, kui raha, varalist õigust või varalist kasu antakse selleks, et

vajadusel tegutseks saaja andja huvides, leppimata kokku konkreetse teo toimepanemises või toimepanemata

jätmises tulevikus. Ringkonnakohus tuvastas, et raha andmise seostamine K. A. tõkendi küsimusega ei ole

leidnud tõendamist. Kuna ringkonnakohtul puudus võimalus väljuda apellatsioonprotesti piiridest,

kvalifitseeris ta kuriteo altkäemaksu andmise katsena.

Ringkonnakohus leidis samuti, et kohtunik A. Kramer ei osalenud jälitustegevuse erandtoimingu läbiviimisel

ning videolint kui tõend, millele on jäädvustatud kohtualuse ja kohtuniku vaheline vestlus 28. novembril

1996. a, on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditega.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder, kes taotleb

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks järgmistel asjaoludel:

1. on tekkinud põhjendatud kahtlus M. M. suhtes õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimalikkusest

Eesti Vabariigis;

2. süüdimõistmise oletuslik motiveering, kuna KrK § 165 dispositsioonis ettenähtud kuritegu saab toime

panna vaid otsese tahtlusega, samuti kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, mis seisneb KrK § 165

tõlgendamises laiendatud ja konkretiseerimata viisil;

3. kohtuotsuse põhinemine kohtukõlbmatul tõendil;

4. ringkonnakohtu otsus ei vasta Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 29

lg 4 nõuetele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära M. M.,

vandeadvokaatide J. Tedderi ja U. Lõhmuse seletuse, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ning

prokurör J. Naaberi seletuse, kes taotles kohtuotsuse muutmata jätmist,

l e i d i s :

I Kassatsioonkaebuses esitatud väited M. M. üle erapooletu kohtupidamise võimatusest Eesti Vabariigis ei

põhine seadusel vaid asja lahendusest huvitatud menetlusosaliste arvamusel ning ei saa seetõttu olla

kohtulahendi tühistamise aluseks. Selline lähenemine tugineb väärarvamusel, et Eesti Vabariigi

kohtusüsteem on administratiivselt üles ehitatud alluvussuhetele ning et kohtunikud alluvad Riigikohtu

esimehele.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 146 sätestab, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas

põhiseaduse ja seadustega. See tähendab, et mitte keegi peale kohtu enese - s.o isikute, kes omavad

kohtuniku volitusi ja kuuluvad kohtu koosseisu konkreetse haldus-, tsiviil- või kriminaalasja arutamisel -

pole õigustatud tegema kohtule mistahes laadi ettekirjutusi selle kohta, milline peab olema kohtuasja lahend.

Eelnimetatud põhimõtte tagamiseks ning võimalike mõjutamiskatsete minimeerimiseks on Eesti Vabariigis

tarvitusele võetud mitmeid seadusandlikke ja organisatsioonilisi meetmeid.

Kohtute seaduse § 16 lg 3 ja § 20 lg 3 kohaselt nimetab esimese ja teise astme kohtunikud ametisse Vabariigi

President. Sama seaduse § 24 lg 3 kohaselt nimetab Riigikohtu liikmed ametisse Riigikogu. Kohtuniku

staatuse seaduse § 7 lg 1 sätestab, et kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Eluaegsuse printsiip

tagab olukorra, kus kohtunikul on ametisoleku aja jooksul sõltumatuks ametialaseks tegevuseks õiguslik

immuniteet. Kohtuniku ametist vabastamine on ammendavalt sätestatud Kohtuniku staatuse seaduse §-s 26.

Nimetatud paragrahvis loetletakse kõrvuti objektiivsete tingimustega nagu tervislik seisund ja teatud

vanusepiiri saabumine, ka alused, mille ilmnemisel on võimalik teha subjektiivne otsustus kohtuniku

ennetähtaegse ametist vabastamise kohta. Kõik viimatinimetatud alused on seotud kohtuniku süülise

käitumisega. Lisaks sellele on esimese või teise astme kohtuniku ennetähtaegseks ametist vabastamiseks vaja

kolme sõltumatult tegutseva ametiisiku otsustust /Kohtuniku staatuse seaduse § 26 ja § 27 lg 1 p 2 /.

Kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise õigus kuulub seaduse kohaselt ainult Riigikohtu

esimehele või justiitsministrile, kuid distsiplinaarkaristuse määramise või selle määramatajätmise

ainupädevus kuulub distsiplinaarkomisjonile.

Eeltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kui kohtunik järgib kriminaalmenetluse

printsiipe ja norme, langetab otsuse juhindudes seadusest ning oma siseveendumuse kohaselt, ei ole ühelgi

ametiisikul, sh ka Riigikohtu esimehel võimalust sellise otsuse kujunemist ebaseaduslikult mõjustada.

Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendi eelne avaliku tähelepanu juhtimine

süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse

presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R.

22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi

jõustumata kohtulahendite kohta. Kolleegium leiab, et juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel

kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on

paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tira"eerimine enne kohtulahendi

jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab vaid väljaandjate

arusaamu õiguskultuurist.

Samas rõhutab kolleegium, et selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise

sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kõik

kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse

arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul

ja objektiivsel läbivaatamisel. Selle nõude täitmata jätmine on vastavalt AKKS § 39 lg 2 p 7 sätetele

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise obligatoorseks aluseks nii

apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei aktsepteeri kassatsioonkaebuses esitatud väidet, nagu oleks ajakirjanduses

toimunud vaenulik kampaania M. M. vastuning nendib, et avaldati erinevaid seisukohti peegeldavaid

artikleid.

II Nõustudes ringkonnakohtu poolt antud õigusliku hinnanguga KrK §-s 165 sätestatu tõlgendamisel, peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt selgitada alljärgnevat.

Kuriteo kvalifitseerimisel kriminaalkoodeksi eriosa ühe või teise paragrahvi järgi tuleb eelkõige lähtuda

õigushüvest, mida kuriteoga rünnatakse. KrK §-d 164 ja 165 sätestavad vastutuse ametialaste kuritegude

eest. Tegemist on riigi vastu suunatud kuritegudega selle laiemas tähenduses, riigivõimu tegevuse

kahjustamisega. Ametialaste kuritegude spetsiifika seisneb selles, et kahjustatakse või püütakse kahjustada

riigivõimu tegevust seestpoolt, riigivõimu esindajate endi tegevusega. Altkäemaksu andmise, vahendamise

või võtmise korral ei ole aga kahjustatavaks õigushüveks mitte ainult riigivõimu funktsioneerimine üldse,

vaid eelkõige riigivõimu õiguspärasus, ausus, usaldusväärsus ja äraostmatus. Nii altkäemaksu andev kui ka

võttev isik moonutavad riigi tahet, allutavad selle tasu eest enda huvidele.

Kriminaalkolleegium osundab siinjuures kohtuvõimu kahjustamise spetsiifikale. Kuigi altkäemaksu antakse

kohtunikule, on vahetuks ründe objektiks lisaks riigivõimu usaldusväärsusele kohtu erapooletus ja

sõltumatus. Kohtu kui institutsiooni erandlikkus tuleneb asjaolust, et ainult ja just kohtu suhtes on

Põhiseadus, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning kohtu menetlusseadused

püstitanud erapooletuse ja sõltumatuse nõude. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 kohaselt on

nende nõuete täitmine ausa õigusemõistmise eelduseks, Põhiseaduse §-de 10 ja 146 sätte ja mõtte alusel aga

demokraatliku õigusriigi tunnuseks.

Vastavalt KrMK § 262 lg-le 2 rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mis on läbi vaadatud

kohtuistungil. KrMK § 50 lg 1 alusel hindab kohus tõendeid kogumis, juhindudes seadusest ja oma

siseveendumusest. Seega on kohtuniku siseveendumus üheks seadusega sätestatud õigusemõistmise

põhialuseks. Kohtumenetluse ühe osapoole poolt raha andmine kohtunikule tema töökohas või väljaspool

seda kahjustab kohtuniku sõltumatust, erapooletust ja usaldusväärsust, mis omakorda mõjutab tema

siseveendumuse kujunemist ja selle läbi kogu tema tegevust õigusemõistmisel.

KrK § 164 dispositsioon seob vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamise altkäemaksuna mingi

teoga, mida ametiisik pidi oma ametiseisundit kasutades toime panema või toime panemata jätma.

Kolleegium märgib, et mõiste mingi tegu sisustamisel ei peeta tingimata silmas ühekordset käitumisakti, see

võib seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises altkäemaksuandjale, tema soosimises või mahitamises.

Isik paneb toime altkäemaksu andmise ka siis, kui ta soovib oma teoga kutsuda esile ametniku äraostetavuse,

sh luua tõenäosust, et ametnik paneb vajalikul juhul tema kasuks toime selle või teise teo. Sama kehtib ka nn

otsustustegude suhtes, kus ametiisik võib teha altkäemaksu andja suhtes täiesti ootuspärase ja seadusliku

otsuse. Tegu altkäemaksu mõttes on olemas ka sel juhul, kui altkäemaksu andja teab või eeldab, et otsuse

langetamisel arvestab ametnik lisaks eranditult asjase puutuvate kaalutluste kõrval eriliselt ka tema huvisid.

Kogu eelneva puhul tuleb silmas pidada, et KrK § 165 dispositsioonis kirjeldatud kuriteokoosseis moodustub

siis, kui isik tegutseb tahtlusega saavutada mõnda ülalkirjeldatud eesmärki, olenemata sellest, kas need

eesmärgid tegelikkuses realiseerusid või mitte.

III Tähelepanu väärib kaitsjate poolt järjekindlalt esitatud väide, et videosalvestus M. M. ja A. Krameri

jutuajamisest ei ole kohtukõlbulik tõend. Selle väite kummutamiseks on Harju Maakohus otsuses nentinud:

"kohus on kontrollinud nimetatud tõendite saamise seaduslikkust ja leiab, et toimingud on teostatud vastavalt

seadusele". Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on otsuses märkinud, et nimetatud videosalvestus

kui tõend on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ning et kohtunik A. Kramer ei viinud läbi

jälitustegevuse erandtoimingut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kohtud on vaidlusaluse videolindi puhul lahendanud küll

küsimuse tõendi kuuluvusest, s.o videolindil salvestatud informatsiooni kasutatavusest käesoleva

kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõendamiseks, kuid jätnud kõrvale küsimuse sellise

tõendi lubatavusest. Kolleegium rõhutab veelkord, et kohtud võivad rajada otsuse ainult sellistele tõenditele,

mis on kogutud ja fikseeritud seaduse nõudeid rangelt järgides.

Jälitustegevuse seaduse § 2 lg 2 sätestab, et jälitustegevus, mida ei teostata selles seaduses ettenähtud

juhtudel ja korras, on ebaseaduslik. Sama seaduse § 14 lg 1 annab jälitusametkondadele õiguse kaasata

vabatahtlikule ajutisele või alalisele salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid. Ometi nähtub

seaduse § 14 lg 6 sättest, et salajasele koostööle kaasatavate täisealiste isikute ring on piiratud. Muuhulgas

keelab § 14 lg 6 otsesõnu kohtunike kaasamise salajasele koostööle.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seab selline keeld kohtunikud ja teised Jälitustegevuse seaduse § 14

lg-s 6 loetletud isikud võrreldes teiste kannatanutega ebavõrdsesse olukorda juhtudel, kui nad ise osutuvad

kuritegeliku ründe vahetuks objektiks. Sel juhul pole võimalik kasutada kuriteo avastamiseks ja tõendite

kogumiseks kõiki Jälitustegevuse seaduses ettenähtud vahendeid. Kuid seni, kuni seadus ei näe selle normi

kohaldamiseks ette ühtki erandit, tuleb seda keeldu tõlgendada absoluutsena.

Tallinna Halduskohtu loa alusel oli Kaitsepolitsei ametnikel vastavalt Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2

sätetele õigus "siseneda varjatult ... töökohtadesse ... teabe kogumise ja salvestamise eesmärgil ning selleks

vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks." Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Kramer oli teadlik

sellest, et tema ja M. M. jutuajamine 28.11.1996.a salvestatakse Kaitsepolitsei poolt. Jälgimisaparatuur

paigaldati kohtuniku kabinetti viimase kohal viibides ning nõusolekul. Isiku nõusolekut jälituse

erandtoimingu läbiviimiseks tema tööruumis ning tema osavõtul käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium

selle isiku kaasamisena salajasele koostööle jälitustegevuses.

Seega on audio-videolindistus A. Krameri ja M. M. vahel 28.11.1996.a toimunud jutuajamisest saadud

Jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates. Tulenevalt KrMK § 48 lg 1 sätetest, mille kohaselt

tõendiks on üksnes need faktilised andmed, mille alusel uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras

kindlaks karistatava teo olemasolu, ei saa nimetatud audio-videolindistus olla käesolevas kriminaalasjas

käsitletav tõendina. Raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb eeltoodu tõttu hinnata teiste

kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud /tl. 238, 261/.

IV Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4

nõuetele, kuna selles ei sisaldu järeldusi ja põhjendusi kõigi apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta.

Ringkonnakohtu otsuses sisaldub viide tunnistaja A. Krameri arvamusele. KrMK § 48 lg 2 kohaselt võib aga

arvamus olla tõendiks üksnes siis, kui see lähtub eksperdilt. Tunnistajalt saadud faktilised andmed, mis

võimaldavad tuvastada kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid, on tõendiks vaid siis,

kui nad on tuvastatud tunnistaja ütlustega.

Kohtuotsus ei või rajaneda oletustel. Kolleegium rõhutab jätkuvalt, nagu ka oma otsuses 30. jaanuarist

1996. a S. S. süüdistusasjas, et kasutades AKKS § 32 lg 3 p-s 2 antud pädevust - tühistada esimese astme

kohtu õigeksmõistev otsus ja teha süüdimõistev otsus - tuleb ringkonnakohtul kohtuotsuse kirjeldav-

motiveeriva osa koostamisel lisaks AKKS § 29 lg-le 4 rangelt juhinduda ka KrMK § 274 nõuetest. Samuti

tuleb sellise lahendi tegemisel obligatoorselt ning motiveeritult näidata, millised AKKS §-s 31 sätestatud

alused olid esimese astme kohtu otsuse tühistamise aluseks. Kui aluseks on kohtuotsuses sisalduvate kohtu

järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele, tuleb põhistada, milliseid tõendeid on esimese astme kohus

ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK §-le 50 nõuetele vastav hinnang ning millistele järeldustele

ringkonnakohus jõudis. Kui esimese astme kohus on tuginenud vastuolulistele tõenditele, tuleb

ringkonnakohtul vajadusel need tõendid üle kontrollida.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ülalkirjeldatud menetlusnormide rikkumised on käesolevas

kriminaalasjas takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning tunnistab need AKKS § 39

lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus 4. aprillist 1997. a M. M. süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 17. juunil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Ilvest, Peeter Vaher