3-3-1-18-97 · Riigikohus

3-3-1-18-97

MÄÄRUS

Eesti vabariigi nimel

Tartus, 13. juunil 1997. a.

O. Orini esindaja ja Eesti Erastamisagentuuri

kassatsioonkaebuste läbivaatamine eluruumi

erastamise toimingutega viivitamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 12. juunil 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Olly Orini esindaja vandeadvokaat Uno

Lõhmuse

ja

Eesti

Erastamisagentuuri

kassatsioonkaebused

Tallinna

Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 11. märtsi 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/97/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Olly Orin ja AS Eesti Restauraator LTD esindaja

vandeadvokaat Sirje Must.

Olly Orin kasutas üürnikuna eluruumi Tartus, Veski tn. 31-1. Üürileandjaks oli Vabariiklik

Restaureerimisvalitsus, hiljem RAS Eesti Restauraator. O. Orin esitas 30. novembril 1994. a.

eluruumi erastamise avalduse riigiaktsiaseltsile Eesti Restauraator, kes aga mingeid toiminguid

eluruumi erastamiseks ei teinud ja ei vastanud ka O. Orini avaldusele. Kui O. Orin sai teada, et RAS

Eesti Restauraator on võetud erastamisnimekirja, pöördus ta 28. detsembril 1995. a. järelepärimisega

oma avalduse lahendamise kohta Eesti Erastamisagentuuri poole, kes järelepärimisele ei vastanud.

14. juunil 1996. a. erastati RAS Eesti Restauraator aktsiaseltsile ASTL. 4. juulil 1996. a. pöördus O.

Orin uuesti RAS Eesti Restauraator poole. Talle vastas AS Eesti Restauraator LTD, kes teatas RAS

Eesti Restauraator erastamisest ja uue omaniku nõusolekust erastada eluruum Veski tn. 31-1 O.

Orinile.

14. augustil 1996. a. pöördus O. Orin kaebusega Tallinna Halduskohtusse ja palus tunnistada

seadusevastaseks Eesti Erastamisagentuuri ja RAS Eesti Restauraator tegevusetus talle eluruumi

erastamisel.

17. jaanuaril 1997. a. otsustas Tallinna Halduskohus tunnistada seadusevastaseks Eesti

Erastamisagentuuri tegevusetuse O. Orini eluruumi erastamise õiguse tagamisel ja jätta rahuldamata

kaebuse esitaja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks. Kohus leidis, et RAS Eesti Restauraator oli

küll eluruumi erastamise kohustatud subjektiks, kuid erastamise toimingute tähtaegu pole sätestatud.

Eesti Erastamisagentuur polnud O. Orini eluruumi erastamise kohustatud subjekt ja talle ei läinud üle

ka vastavad kohustused riigiaktsiaseltsilt Eesti Restauraator. Kuid Eesti Erastamisagentuur oleks

pidanud erastamisele kuuluvast varast eraldama eluruumid ja otsustama, kuidas toimub nende

erastamine. Eesti Erastamisagentuur on tegevusetusega loonud olukorra, kus pole tagatud O. Orini

õigus erastada eluruum. Kohtukulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata, kuna HKS §-st 69 lg.

1 tuleneb, et kohtukulud peavad olema kantud, s. t. tasutud. Kohtukulude tasumise kohta pole aga

tõendeid esitatud.

Sellele kohtuotsusele esitasid apellatsioonkaebused Eesti Erastamisagentuur ja O. Orini esindaja

vandeadvokaat Uno Lõhmus.

Eesti Erastamisagentuuri apellatsioonkaebuses väidetakse, et Eesti Erastamisagentuur ei olnudki

kohustatud midagi tegema O. Orini eluruumi erastamiseks. Seetõttu ei saa Eesti Erastamisagentuuri

tegevusetus olla seadusevastane. Samuti väitis apellant, et halduskohtu pädevuses pole tegevusetusele

esitatud kaebuse läbivaatamine.

O. Orini

esindaja

apellatsioonkaebuses

peetakse

ebaõigeks

halduskohtu

seisukohta,

et

erastamistoimingutega viivitamine ei ole seadusevastane, kuna vastavaid tähtaegu pole sätestatud.

Apellant väidab, et kui tähtaegu pole sätestatud, siis tuleb erastamistoimingud teha mõistliku aja

jooksul. Tulenevalt Erastamisseaduse §-st 14 lg. 1 on ebaõige kohtu väide, et O. Orini eluruumi

erastamise korraldamine polnud Eesti Erastamisagentuuri kohustus. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud

HKS § 69 lg. 1, sest esindaja ei saa sundida klienti tegema ettemaksu õigusabi osutamise eest,

kusjuures pole teada esindaja töö tegelik maht ja selle tulemus.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. märtsi 1997. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebused

rahuldamata ja täiendati Tallinna Halduskohtu otsuse resolutiivosa järgmiselt: "Jätta rahuldamata Olly

Orini kaebus RAS Eesti Restauraator tegevusetuse seadusevastaseks tunnistamiseks". Sama otsusega

mõisteti Eesti Erastamisagentuurilt välja 1800 krooni õigusabi kulude katteks O. Orini kasuks.

Ringkonnakohus leidis, et kuna pole sätestatud eluruumide erastamise toimingute tähtaegu, ei kuulu

kaebus RAS Eesti Restauraator tegevusetuse peale rahuldamisele. Kohtukulude osas pidas

ringkonnakohus õigeks Tallinna Halduskohtu seisukohta HKS § 69 lg. 1 tõlgendamisel. Ebaõigeks

pidas ringkonnakohus Eesti Erastamisagentuuri väidet, et riigiasutuse tegevusetus ei allu halduskohtu

kontrollile, samuti seda väidet, et Eesti Erastamisagentuuril polnud kohustusi seoses O. Orini korteri

erastamisega. Kohustus välistada eluruum erastamisele kuuluva ettevõtte varadest tuleneb

Erastamisseaduse §-st 1 lg. 3 ja 7 p. 2. Kohtukolleegium leidis, et "kuna Olly Orini

apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, tema esindaja vastustajana kohtuistungist osa võttis, tuleb

Olly Orini kasuks HKS § 69 lg. 1 kohaselt välja mõista 1800 krooni protsessi kaotanud

Erastamisagentuurilt".

Ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonkaebused O. Orini esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus

ja Eesti Erastamisagentuur.

O. Orini esindaja vaidlustab seaduse väära kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse osaliselt, s. o.

RAS Eesti Restauraator tegevusetuse ja kohtukulude väljamõistmata jätmise osas. Kassaator taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistataks seadusevastaseks RAS

Eesti Restauraator tegevusetus ja mõistetaks välja kohtukulud, mis jäid välja mõistmata esimese ja

teise astme kohtus. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et RAS Eesti Restauraator pidi tegema eluruumi

erastamise toimingud mõistliku aja jooksul, kuid ei teinud neid toiminguid 1994.,1995. ja 1996. a.

jooksul. O. Orini esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus väidab, et kohtud on kitsendavalt tõlgendanud

HKS § 69 lg. 1. Kaebuse esitaja esindaja tegevus põhineb käenduslepingul. TsK § 398 lg. 2 p. 3

kohaselt on volitaja kohustatud volinikule tasu maksma alles pärast käsundi täitmist. Seepärast ei saa

advokaat kohustada klienti tegema ettemakset. Pealegi pole sageli võimalik ette otsustada tasumisele

kuuluva summa suurust, kuna pole teada töö tegelik maht ja tulemus.

Kirjalikus vastuses sellele kassatsioonkaebusele väidab AS Eesti Restauraator LTD, et nõue

lahendada eluruumi erastamise avaldus mõistliku aja jooksul ei tulene seadusest. Vastavalt

Erastamisseaduse §-le 7 p. 2 ja 14 lg. 1 korraldab Eesti Erastamisagentuur erastamisnimekirja

kinnitatud riigivara valdamist, kasutamist ja käsutamist. Järelikult pidi O. Orini avalduse lahendama

pärast RAS Eesti Restauraator vara erastamisnimekirja kinnitamist Eesti Erastamisagentuur, mitte aga

RAS Eesti Restauraator. Kohtud on tõlgendanud HKS § 69 lg. 1 kooskõlas Riigikohtu

halduskolleegiumi seisukohaga haldusasjade III-3/1-40/95 ja 3-3-1-40-96 läbivaatamisel.

Eesti Erastamisagentuuri kassatsioonkaebuses väidetakse, et tegevusetusele esitatud kaebuse

menetlemine halduskohtus on vastuolus Põhiseaduse §-ga 146, sest "seadus ei näe ette täidesaatva

riigivõimuorgani tegevusetuse peale kaebamist ja sellest tulenevat halduskohtumenetlust". Kuna

Erastamisseaduse § 1 lg. 3 kohaselt ei kohaldata Erastamisseadust eluruumide erastamisel, siis O.

Orini eluruumi ei saadudki erastamisnimekirja kinnitada. Eesti Erastamisagentuur teeb aga tehinguid

üksnes nende varadega, mis on kinnitatud erastamisnimekirja. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu

seisukohaga, et Eesti Erastamisagentuur pidi O. Orini eluruumi välistama RAS Eesti Restauraator

erastatavast varast, "sest kohtukolleegium ei saa sundida Eesti Erastamisagentuuri tegema

toiminguid, mis ei ole ette nähtud seaduses ega EEA põhikirjas". Eesti Erastamisagentuur taotleb, et

Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused selles haldusasjas ning lõpetaks

asja menetluse.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

1. Põhjendatud on O. Orini esindaja seisukoht, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-

õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et avalik -

õigusliku asutuse viivitamine kohustuse täitmisel on õiguspärane. Selline viivitamine on sisult

omavoli Põhiseaduse § 13 lg. 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Seepärast

pole õige ringkonnakohtu järeldus, et kuna pole sätestatud eluruumide erastamise toimingute

tähtaegu, ei kuulu kaebus RAS Eesti Restauraator tegevusetuse peale rahuldamisele. Kohus peab

hindama, kas RAS Eesti Restauraator viivitamine talle pandud kohustuse täitmisel on põhjendatud

või põhjendamata ja seega seadusevastane.

Seadusega pole kooskõlas O. Orini esindaja väide, et kohus pidi välja mõistma ka need kohtukulud,

mille kohta esitati Advokaadibüroo Lõhmus & Teeveer arve nr. 11 16. jaanuarist 1997. a. Vastavalt

Halduskohtumenetluse seadustiku §-le 69 lg. 1 mõistab kohus kaebaja kasuks kõik tema poolt kantud

kohtukulud, sealhulgas riigilõiv ja tasu õigusabi eest. Selles sättes märgitud "kantud kohtukulud" on

sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud.

2. Eesti Erastamisagentuuri väide, et tegevusetusele esitatud kaebuse menetlemine halduskohtus on

vastuolus Põhiseaduse ja Halduskohtumenetluse seadustikuga, on ebaõige. HKS §-s 3 lg. 1 p. 1

märgitud "toiming", mille peale esitatud kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, võib

väljenduda tegevuses või tegevusetuses.

Arusaamatu on Eesti Erastamisagentuuri väide, et kuna Erastamisseaduse § 1 lg. 3 kohaselt ei

kohaldata Erastamisseadust eluruumide erastamisel, siis O. Orini eluruumi ei saadudki

erastamisnimekirja kinnitada ja Eesti Erastamisagentuuri poolt erastada. See väide on esitatud alles

Riigikohtule ja on vastuolus kohtute poolt tuvastatud asjaoludega. Seepärast pole Riigikohtul

tulenevalt HKS § 40 lg. 1 ja 50 mõttest võimalik võtta seisukohta Eesti Erastamisagentuuri selle väite

kohta.

Õige on Eesti Erastamisagentuuri väide, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi Eesti

Erastamisagentuur pidi O. Orini eluruumi välistama RAS Eesti Restauraator erastatavast varast.

Erastamisseaduse § 14 lg. 5 kohaselt jätkab erastamisnimekirja kantud, kuid likvideerimisele

mittekuuluv ettevõte tema bilansis oleva erastatava vara valdamist, kasutamist ja käsutamist. Selles

haldusasjas pole tuvastatud, et erastatav ettevõte RAS Eesti Restauraator kuulus erastamise käigus

likvideerimisele või muid asjaolusid, mis tegid võimatuks O. Orinile eluruumi erastamise RAS Eesti

Restauraator poolt. Ebatäpne ja eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti Erastamisagentuuri

kohustus välistada eluruum erastamisele kuuluva ettevõtte varadest tuleneb Erastamisseaduse §-st 1

lg. 3. See säte vaid täpsustab, et Erastamisseadust ei kohaldata eluruumide erastamisel.

Eeltoodu alusel kuuluvad kassatsioonkaebused rahuldamisele osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

1. Rahuldada

Olly

Orini

esindaja

Uno

Lõhmuse

ja

Eesti

Erastamisagentuuri

kassatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. märtsi 1997. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/97/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

3. Tagastada kassatsioonikautsjonid Advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer 422.50 (nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti) ning Eesti Erastamisagentuurile 422.50 (nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti).

Määrus jõustub 20. juunil 1997. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel