3-2-1-80-97 · Riigikohus

3-2-1-80-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. juunil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 2. juunil 1997. a.

AS-i UNIO esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveeru ja Juri Tarna"inski kassatsioonkaebuste

alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsuse Juri Tarna"inski ja

Marina Tarna"inskaja hagis AS-i UNIO vastu töölepingu määramata ajaks sõlmituks

tunnistamiseks, palga ja viivise nõudes ning AS-i UNIO vastuhagis Juri Tarna"inski vastu 4000

krooni ja Marina Tarna"inskaja vastu 4720 krooni nõudes.

Marina Tarna"inskaja ja Juri Tarna"inski esitasid Kohtla-Järve Linnakohtule hagi AS Unio vastu

töölepingu määramata ajaks sõlmituks tunnistamiseks, palga ja viivise väljamõistmiseks ning kostja

kohustamiseks hagejate tööraamatutesse töölepingu sõlmimise kohta kande tegemiseks. AS Unio

esitas samas tsiviilasjas vastuhagi Marina Tarna"inskaja vastu 4720 krooni ja Juri Tarna"inski vastu

4000 krooni väljamõistmiseks.

Kohtla-Järve Linnakohtu 18. oktoobri 1996. a. otsusega jäeti nii hagid kui ka vastuhagid rahuldamata.

Hagejate esindaja apellatsioonkaebuse alusel tühistas Viru Ringkonnakohus linnakohtu otsuse

osaliselt. Otsuses tunnistati 1. juunil 1995. a. AS-i Unio ja hagejate vahel sõlmitud töölepingud

sõlmituks tähtajatult ning kohustati AS-i Unio tegema vastavad kanded hagejate tööraamatutesse.

AS-lt Unio mõisteti välja J. Tarna"inski kasuks saamata jäänud palk 17 000 krooni ja viivis palga

kinnipidamise eest 30 540 krooni ning M. Tarna"inskaja kasuks saamata jäänud palk 10 000 krooni ja

viivis palga kinnipidamise eest 13 802 krooni. Ülejäänud osas jäeti hagejate nõuded rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole 1. juunil 1995. a. AS-i Unio ja hagejate vahel sõlmitud

töölepingud tähtajalised töölepingud. Töölepingutes on märgitud küll lepingu tähtaeg, kuid

märkimata on TLS §-st 27 lg 2 tulenev tähtajalise töölepingu sõlmimise alus. Vastavalt TLS § 20 lg 3

p. 3 kantakse tööraamatusse töölepingu alusel töötamise aeg. Kostja kandeid teinud ei ole ning

seetõttu tuleb teda kannete tegemisele kohustada.

Apellatsioonikohus leidis, et 1. juunil 1995. a. sõlmitud töölepingu p-st 4.1, mille järgi pidi töötaja

palk olema kokkuleppeline, ei nähtu töötaja palga suurust. Poolte kokkuleppena palga suuruse kohta -

J. Tarna"inskile 4500 krooni ja M. Tarna"inskajale 2500 krooni kuus - on aktsepteeritav 26. juunil

1995. a. sõlmitud kokkulepe. Nimetatud summad on arvestatavad brutosummana, s.t. sisaldavad neid

makse, mida vastavalt tulumaksuseadusele peab töötaja maksma. Apellatsioonikohus tuvastas, et

töölepingud hagejatega lõpetati 29. detsembril 1995. a. 1. juunist 1995. a. kuni 29. detsembrini

1995. a. pidanuks J. Tarna"inski saama palka 31 500 (7x4500) krooni ja M. Tarna"inskaja 17 500

(7x2500) krooni. Kuna J. Tarna"inskile on makstud palgana 14 500 krooni ja M. Tarna"inskajale 7

500 krooni, siis on J. Tarna"inskil saamata 17 000 (31 500-14 500) krooni ja M. Tarna"inskajal 10

000 (17 500-7 500) krooni. Tulenevalt palgaseaduse §st 35 maksab tööandja töötajale palga

maksmisega viivitamise eest iga viivitatud päeva eest viivist 0,5 % maksmisele kuulunud palgast.

Palga maksmisega viivitamise eest peab kostja maksma viivist J. Tarna"inskile 30 540 krooni ja

M. Tarna"inskajale 13 803 krooni.

Kassatsioonkaebuse esitasid hageja J. Tarna"inski ja kostja AS Unio.

Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada saamata jäänud palga ja palga väljamaksmisega

viivitatud aja eest viivise maksmise osas ning teha uue otsuse. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus,

et hagejad teadsid töölepingu lõpetamisest 29. detsembril 1995. a. Tegelikult töösuhted jätkusid ka

pärast nimetatud kuupäeva ning seda asjaolu kostja ei ole vaidlustanud. Ekslik on ringkonnakohtu

järeldus, et J. Tarna"inskile maksti palgana 14 000 krooni. Selle summa sai hageja trükikojale värvide

ostmiseks ja isiklikult hageja poolt valmistatud reklaamklipi eest. Nende tööde tegemine hageja

tööülesannete hulka ei kuulunud. Põhjendamata on apellatsioonikohtu seisukoht, et 26. juuni 1996. a.

kokkuleppes on märgitud hageja brutopalk. Hageja palus välja mõista kostjalt palga 1995. a. juunikuu

eest 5 476 krooni ja alates 1. juulist 1995. a. 5 976 krooni kuus kuni 1996. a. juunini kokku 67 500

krooni ning 78 503 krooni viivist.

Vastuses hageja kassatsioonkaebusele palus kostja selle jätta rahuldamata, kuna alusetu ja tõendamata

on hageja väide, et tema töötamine AS-s Unio jätkus pärast 29. detsembrit 1995. a. Ringkonnakohus

on põhjendatult lugenud tõendatuks, et J. Tarna"inski sai 14 000 krooni palgana.

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tunnistati töölepingud tähtajatuteks ning

mõisteti hagejate kasuks välja palk ja viivis. Kostja leidis, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt

materiaalõiguse norme ning rikkus TsKS § 232 lg 4 sätteid sellega, et hindas tõendeid vaid hagejate

seisukohast lähtudes.

Ringkonnakohus aktsepteeris hagejate esitatud kokkulepet kokkuleppena palga suuruse kohta, jättes

arvestamata kostja direktori seletused, et tema ei ole kokkuleppele alla kirjutanud ja ta ei olnud

sellesisulisest dokumendist teadlik kuni hagide esitamiseni. Oma allkirja olemasolu kokkuleppel

põhjendas ta sellega, et usaldades AS-i Unio Tallinna esinduse töötajaid, andis ta neile oma allkirjaga

blankette tellimuste vormistamiseks. TLS § 70 sätestab, et töölepingu tingimuste muutmine

vormistatakse kirjalikult töölepingus, kusjuures muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema

esindaja ja töötaja. Vaidlusalune 26. juuni 1995. a. kokkulepe on vormistatud ühe töötaja poolt kahe

töötaja ja tööandja nimel. Selles ei ole fikseeritud, millise konkreetse töölepingu või töölepingute

muudatus see on.

Kostja leidis, et kuna töölepingus oli jäetud konkretiseerimata palga suurus, siis tulenevalt

palgaseaduse §-st 2 lg 7 pidi tööandja garanteerima töötajale vähemalt minimaalpalga. Vabariigi

Valitsuse 15. juuli 1994. a. määrusega nr. 260 kehtestati alates 1. septembrist 1994. a. palga

alammääraks 450 krooni. Nimetatud palga alammäär kehtis ka 1995. a. juunist kuni 1995. a.

detsembri lõpuni. Sellest tulenevalt oli AS Unio kohustatud maksma hagejatele igakuiselt töötasu 450

krooni. Hagejad töötasid AS-s Unio 1. juunist 1995. a. kuni 29. detsembrini 1995. a., seega 7 kuud.

Selle aja jooksul pidanuksid nad saama töötasu kumbki vähemalt 3150 krooni. Hagejad on saanud

AS-lt Unio seaduses ettenähtud palgast rohkem ning seega ei ole neil õigust täiendavatele summadele

ei palga ega ka viivise osas.

Vastuses kostja kassatsioonkaebusele palusid J. Tarna"inski ja M. Tarna"inskaja jätta kostja esindaja

kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonikohus on hagi osalisel rahuldamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. TLS

§ 77 lg 1 p. 2 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu, mille tähtaeg ei ületa ühte aastat, teatades

töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult viis kalendripäeva enne tähtaja möödumist. TLS § 78

sätestab, et kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist §-s 77

ettenähtud korras või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja

möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks.

Apellatsioonikohus leidis õigesti, et töölepingutele kostja tehtud märget lepingu tähtaja

pikendamisest 1. jaanuarini 1996. a., ei saa vaadelda lepingu muutmisena, kuna TLS § 59 lg 5 järgi

on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel. Kuna kostja ei teatanud töölepingu

lõpetamisest hagejatele TLS §-s 77 lg 1 p. 2 sätestatud korras ning ei tõendanud lepingu tähtaja

muutmiseks TLS §-s 70 ette nähtud nõuetele vastava kirjaliku kokkuleppe olemasolu, siis on

apellatsioonikohus põhjendatult asunud seisukohale, et määratud ajaks sõlmitud tööleping muutus

määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et

tähtajalise töölepingu sõlmimisel tuleb tööandjal töölepingusse märkida, millisel TLS §-s 27 lg 2

sätestatud alusel töötaja tööle võeti.

Apellatsioonikohus leidis õigesti, et 26. juuni 1995. a. kokkuleppes on hageja palga suurus märgitud

summana, millelt kuulub kinnipidamisele tulumaks. Palgaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida

tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti seaduse või kollektiivlepinguga

ettenähtud juhtudel. Töötajale makstavalt palgalt on tööandja kohustatud kinni pidama tulumaksu

kooskõlas tulumaksuseaduse §-ga 26. Tulumaksuseaduse § 9 lg 1 p. 1 kohaselt on palk residendist

maksumaksja tulu. Seega on väär hageja väide, et töötaja palgalt kinnipeetava tulumaksu osas võib

maksukohuslaseks olla ka tööandja, kui töölepingus on selliselt kokku lepitud.

TsKS § 336 lg 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas

apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud

protsessiõiguse norme. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole kassatsioonikohus pädev tõendeid

hindama. Hageja vaidlustatud ringkonnakohtu järeldused töölepingu lõpetamisest 29. detsembril

1995. a. ning palgana 14 000 krooni maksmisest ning kostja vaidlustatud järeldused määratud ajaks

sõlmitud töölepingu muutumisest määramata ajaks sõlmitud töölepinguks ja hageja palga suuruse

kindlaksmääramisest 26. juuni 1995. a. kokkuleppega põhinevad tõendite hindamisel. Kuna kostja ei

tõendanud oma väidet, et ta ei ole 26. juuni 1995. a. kokkulepet sõlminud ning lepingus töötasu

suurust ei sätestatud, siis apellatsioonikohus käsitles kokkulepet õigesti lepingu osana, mitte aga

kokkuleppena töötasu suuruse muutmiseks. Tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel ei ole

apellatsioonikohus protsessiõiguse norme rikkunud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik