3-1-1-69-97 · Riigikohus

3-1-1-69-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. juunil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L. K., R. Š. ja A. T. süüdistuses

KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. Š. ja tema kaitsja vandeadvokaat Roman Bulatšik ning

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja vaadati läbi piiramatu kassatsiooniõiguse korras

AKKS § 40 lg 2 alusel tõlk Ilona Usseljonoki osavõtul.

Kohtla-Järve Linnakohtu 19. veebruari 1997. a otsusega mõisteti L. K., R. Š. ja A. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi. L. K. ja A. T. karistati selle kuriteo eest 1-aasta ja R. Š. 5-kuulise vabadusekaotusega.

Veel tunnistati eelnimetatud kohtualused süüdi KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mille eest R. Š. ja L. K.

karistati 5-kuulise ning A. T. 6-kuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 40 lg-le 1 mõisteti A. T. ja ja R.

Š. lõplikuks karistuseks karistuste täieliku liitmise teel 1 aasta ja 6 kuud ning L. K. 1 aasta ja 5 kuud

vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati nad 3-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest.

L. K. ja R. Š. tehti kohustuseks hüvitada 6 kuu jooksul kannatanutele tekitatud materiaalne kahju ning

teatada politseiprefektuurile elu- ja töökoha muutmisest, A. T. tehti lisaks eelnimetatule kohustuseks tööle

asuda 3 kuu jooskul.

L. K. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 3 p1 ning § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

R. Š. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 3 p 2 ning § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

A. T. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 3 p 2; § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 202 järgi.

Sama otsusega mõisteti süüdi A. F., S. T., I. P., A. K. ja M. F.

L. K., R. Š. ja A. T. mõisteti süüdi selles, et nad ajavahemikus detsembrist 1995 kuni jaanuarini 1996 panid

eelneval kokkuleppel ja koos teiste kaaskohtualustega toime seitse salajast vargust ja ühe ärandamise,

tekitades kannatanutele suure varalise kahju kokku 121 825 krooni ulatuses.

Karistuste mõistmisel võttis kohus arvesse asjaolu, et kohtualused panid toime väga lühikese aja jooksul

suure hulga kuritegusid, tekitades kannatanutele suure kahju. Kergendavate asjaoludena võttis kohus kõigi

kohtualuste puhul arvesse süü ülestunnistamist, puhtsüdamlikku kahetsust ning kahjude hüvitamist. R. Š. ja

L. K. puhul arvestati kergendava asjaoluna kuritegude toimepanemist alaealisena. Vastutust raskendavaks

asjaoluks luges kohus L. K. ja A. T. kuriteo toimepanemise alkoholijoobes.

Esitatud apellatsioonprotestis taotles Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör Helen Hiiemäe Kohtla-Järve

Linnakohtu otsuse tühistamist L. K., R. Š. ja A. T. mõistetud karistuse osas, leides, et kohtualuste karistusest

vabastamine KrK § 47 sätete alusel on põhjendamatu.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 1997. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu

19. veebruari 1997. a otsus osaliselt.

A. T. ja L. K. mõisteti KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks 1 aasta vabadusekaotust. R. Š. mõisteti

karistuseks 10 kuud vabadusekaotust.

L. K. ja R. Š. mõisteti KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks 5 kuud vabadusekaotust ja A. T. karistati

vabadusekaotusega 6 kuud. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti R. Š. ja L. K. lõplikuks karistuseks 1 aasta ja 1 kuu

vabadusekaotust ning A. T. 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium, arvestades kehtivaid karistuse mõistmise üldpõhimõtteid, tuli järeldusele, et

eelnimetatud kohtualustele karistuste mõistmisel puuduvad need erandlikud tehiolud ja süüdlase isku

erisused, mis võimaldaksid KrK § 47 sätete kohaldamist. Samas aga arvestas ringkonnakohus kergendavate

asjaoludena kahjude hüvitamist, puhtsüdamlikku kahetsust, varasemat karistamatust ning R. Š. ja L. K.

alaealisust kuritegude toimepanemise ajal. A. T. ja L. K. vastutust raskendava asjaoluna arvestas

ringkonnakohus kuriteo toimepanemist alkoholijoobes.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetud A. T., L. K. ning R. Š. ja tema kaitsja vandeadvokaat R. Bulatšik.

Süüdimõistetud taotlevad oma kaebustes karistuse kergendamist ning karistuse kandmisest tingimuslikku

vabastamist. Nad kinnitavad, et on aru saanud oma kuritegelikust käitumisest ning soovivad edaspidi elada

õiguskuulekat elu.

R. Bulatšiku kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist

R. Š. mõistetud karistuse osas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tõttu ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära R. Š. ja tema

kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuste

rahuldamata jätmist,

l e i d i s:

L. K., R. Š. ja A. T. karistuse mõistmisel on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lähtunud KrK §-s 36

toodud karistuse mõistmise üldsätetest ning arvestanud toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdlaste

isiksusi ning vastutust kergendavaid asjaolusid. Seejuures pidas kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada

L. K. ja R. Š. mõistetud lõplikku karistust ja mõista kõigile kolmele vabadusekaotuslik karistus KrK § 139

lg-s 2 ja § 197 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäära lähedaselt. Mingeid kuritegude raskust vähendavaid

erandlikke tehiolusid, samuti asjaolusid, mis tingiksid karistusest tingimuslikult vabastamise, kriminaalasjas

ei esine ning Riigikohtul puudub alus mõistetud karistuste kergendamiseks. Karistuste mõistmisel ja liitmisel

on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järginud kriminaalseaduse sätteid, arvestanud väljakujunenud

kohtupraktikaga ja Riigikohtu varasemalt korduvalt väljendatud seisukohtadega KrK § 47 sätete

kohaldamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks jätkuvalt kooskõlas oma otsusega 13. maist 1997. a V. I. jt.

süüdistusasjas märkida, et eelvangistusaja arvestamisel KrK § 45 alusel karistuse tähtaja hulka tuleb

eelvangistuse algus- ja lõpupäev arvestada eraldi. A. T. viibis vahi all 22. jaanuarist 1996. a kuni

24. jaanuarini 1996. a, s.o 3 päeva, mitte 2 päeva, nagu on märgitud Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse resolutiivosas. Nimetatud viga kuulub parandamisele Riigikohtu otsusega.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 1997. a otsus osaliselt A. T. mõistetud

lõpliku karistuse osas, lugedes KrK § 45 alusel eelvangistuses viibitud aeg 22. jaanuarist 1996. a kuni

24. jaanuarini 1996. a, s. o 3 päeva, karistuse tähtaja hulka, kusjuures kandmisele kuuluvaks lõplikuks

karistuseks jääb 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 10. juunil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe