3-1-1-68-97 · Riigikohus

3-1-1-68-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. juunil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Lea

Kalm, vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. T. süüdistuses KrK § 100 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu

kassatsiooni korras AKKS § 40 lg 2 alusel.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem neljal korral kriminaalkorras karistatud V. T., kes vabanes

viimase karistuse kandmisest 22. mail 1996. a, olles alkoholijoobes, 14. augustil 1996. a kella 21 paiku

Tallinnas X tn N asuvate garaažide juures, tahtlikult tappis S. S. Süüdistuse kohaselt ähvardas esialgselt S. S.

V. T. noaga ja nõudis, et viimane võtaks seljast jope ja spordidressi. Seejärel lõi V. T. S. S. rusikaga näkku,

paiskas ta pikali ja hakkas teda jalgadega peksma kuni S. S. suri saadud vigastustesse sündmuskohal. V. T.

anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi.

Tallinna Linnakohus kvalifitseeris 17. veebruaril 1997. a V. T. tegevuse tapmisena hädakaitse piiride

ületamisel KrK § 104 järgi. Otsuse motiivide kohaselt kaitses V. T. end röövkallaletungi vastu, kuid ületas

hädakaitse piire, jätkates S. S. peksmist ka siis, kui kannatanu end enam ei liigutanud ja järelikult polnud ka

V. T. ohtlik. Linnakohus karistas V. T. vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud kinnises vanglas.

Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri abi Anna Morozova, kes taotles

linnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Protestis leiti, et tekitatud

vigastuste raskus ja lokalisatsioon annavad alust järeldada, et V. T. oli tahtlus tappa S. S.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1997. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. V. T.

mõisteti süüdi KrK § 100 järgi ja karistati 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Ringkonnakohus

leidis, et linnakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, mis omakorda tõi kaasa

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Otsuses nenditi, et vaatamata asjaolule, et esialgu kannatanu ründas

noaga V. T., kasvas hädakaitseõigus üle omavoliks ja V. T. poolseks kättemaksuks ühiskonnaohtliku ründe

vastu.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V. T., kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KrK § 100 järgi ja karistuse osas. Kassatsioonkaebuses ta rõhutab

jätkuvalt, et peksis S. S. enesekaitseks, teda noaga röövima tulnud S. S. kõrvaletõrjumiseks. Kassaator

väidab, et tal puudus tahtlus tappa, ta vaid kaitses oma elu ja tervist. V. T. taotleb Riigikohtult uue otsuse

tegemist, KrK § 104 järgi süüdimõistmist ja minimaalse karistusmääraga karistamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s:

Ringkonnakohtu otsus V. T. süüdimõistmises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu

tühistamisele.

V. T. ütlustest nähtub, et S. S. püüdis teda noaga lüüa, kuid ei tabanud. Seejärel lõi ta omakorda S. S.

rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus. Siis hakkas V. T. maaslamavat S. S. peksma jalgadega pähe

ja keha erinevatesse piirkondadesse. Peksmise lõpetas ta alles siis, kui märkas, et kannatanu enam ei hinga (tl

112-113).

Nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et S. S. kukkus kohe pärast seda kui V. T. teda

rusikaga lõi. Seega oli hädakaitseseisund möödunud ja hilisem kannatanu surnukspeksmine on käsitletav

juba tegevusena pärast hädakaitseseisundi lakkamist nn hilinenud kaitsena. Kuna tapmine hädakaitse piiride

ületamisel ei hõlma tapmist hilinenud kaitse tulemusena, siis on ringkonnakohus õigesti kvalifitseerinud V. T.

tegevuse KrK § 100 järgi.

Mõistetud karistuse kergendamiseks puudub Riigikohtul seaduslik alus. V. T. on tahtliku tapmise eest

karistatud sanktsiooni alammäära piires - viieaastase vabadusekaotusega. Tema käitumises puuduvad kuriteo

raskust oluliselt vähendavad tehiolud, mis lubaksid talle mõista karistuse alla alammäära.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1997. a otsus V. T.

süüdistusasjas.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 10. juunil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Herbert Lindmäe, Lea Kalm