3-1-1-67-97 · Riigikohus

3-1-1-67-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. juunil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kooseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul

kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

N. V. süüdistuses KrK § 209 lg 2 ja § 260 lg 1 järgi;

V. R. süüdistuses KrK § 145 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa N. V. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasi vaadati läbi N. V. suhtes piiramatu kassatsiooniõiguse korras AKKS § 40 lg 2 alusel.

Järva Maakohtu 11. veebruari 1997. a otsusega mõisteti N. V. KrK § 260 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati üheaastase

vabadusekaotusega KrK § 47 sätteid kohaldades tingimisi ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga.

Järva Maakohtu otsusega tunnistati N. V. KrK § 260 lg 1 järgi süüdi selles, et tema Kaitseliidu X Maleva pealikuna ja KrK § 245 lg-

s 1 täheldatud isikuna jättis kohusetundetuse ja lohakuse tõttu täitmata oma teenistusalased kohustused. Nii ei andnud N. V.

Kaitseliidu X Maleva ja X Teedevalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel lõhkematerjale üle X Teedevalitsuse lattu eeskirjadekohaseks

ja ohutuks ladustamiseks, ei töötanud välja Kaitseliidu X Maleva tuleohutuseeskirju, ei määranud tuleohutuse eest vastutavat isikut

ega kehtestanud ametiruumides ranget tuleohutusrežiimi. Nende nõuete rikkumine lõi tingimused V. R. poolt 23. augustil 1993. a KrK

§ 145 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks, mistõttu süttis X linnas X tn N kolmandal korrusel Kaitseliidu X Maleva staap

ning põhjustati suur varaline kahju 2 240 673 kr 75 s ulatuses.

N. V. anti kohtu alla veel KrK § 209 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteos. N. V. süüdistati Vabariigi Valitsuse 12. mai 1992. a määrusega

nr. 150 kinnitatud Lõhkematerjalide valmistamise ja kasutamise korra p 54 nõuete rikkumises. Nende nõuete kohaselt tuleb

lõhkematerjalid ladustada spetsiaalses laos selliselt, et need ei oleks ohtlikud. Kaitseliidu X Maleva pealikuna oli N. V. Kaitseliidu

põhikirja § 39 ning Kaitseliidu kodukorra §-de 132 ja 149 kohaselt maleva tegelikuks ja vastutavaks juhiks kõigil aladel ja oli seetõttu

kohustatud kaitsma Kaitseliidu varandust ja hoidma seda nii, et see poleks kahjulik varandusele ja ohtlik ümbrusele. Tema korraldusel

paigutati 14,5 kg mitmesuguseid lõhkematerjale nende hoiuks kohaldamata Kaitseliidu X Maleva staabiruumi. Nõuete rikkumise

tagajärjel toimus 23. augustil 1993. a Kaitseliidu X Maleva staabiruumis plahvatus, mis põhjustas suure varalise kahju.

Järva Maakohus mõistis N. V. KrK § 209 lg 2 järgi õigeks. Maakohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 12. mai 1992. a määrusega nr. 150

kinnitatud Lõhkematerjalide valmistamise ja kasutamise kord ei reguleeri Kaitsejõudude valduses olevate lõhkematerjalide

kasutamist.

Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 145 järgi süüdi kaitseliitlane V. R., kelle suhtes kohtuotsust ei vaidlustatud.

Järva Maakohtu otsuse peale esitas kohtualuse N. V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus apellatsioonkaebuse ja Järva abiprokurör Endla

Heinsoo apellatsioonprotesti. Apellatsioonkaebuses taotleti KrK § 260 lg 1 järgi süüdimõistetud N. V. õigeksmõistmist,

apellatsioonprotsestis - maakohtu otsuse tühistamist N. V. õigeksmõistmise osas KrK § 209 lg 2 järgi ja karistuse mõistmist kuritegude

kogumi eest.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsusega tühistati Järva Maakohtu 11. veebruari 1997. a otsus N. V.

õigeksmõistmise osas KrK § 209 lg 2 järgi. N. V. tunnistati süüdi KrK § 209 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuus kuud.

KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks § 47 sätteid kohaldades tingimuslikult üks aasta

vabadusekaotust katseajaga üks aasta ja kuus kuud.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas N. V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus kassatsioonkaebuse.

Kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsuse tühistamist N. V.

süüdimõistmises KrK § 209 lg 2 ja § 260 lg 1 järgi.

Viidates kriminaalmenetluse seaduse ebaõigele kohaldamisele, nenditakse kassatsioonkaebuses, et N. V. süüdimõistmisel KrK § 209

lg 2 järgi ei vasta ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveeriv osa KrMK § 274 nõuetele. AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on motiivide

puudumine kohtuotsuses kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

N. V. süüdimõistmisel KrK § 260 lg 1 järgi ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendanud oma mittenõustumist

apellatsioonkaebuses esitatud väidetega. See asjaolu osundab motiivide puudumisele kohtuotsuses.

Apellatsioonkaebuses on viidatud asjaolule, et maakohus ei ole motiveerinud oma mittenõustumist tuletõrjeeksperdi arvamusega.

Eirates KrMK § 59 lg 6 nõudeid, ei ole ka ringkonnnakohus põhjendanud, mispärast ta eksperdiarvamusega ei nõustunud.

Vaidlustades N. V. süüdimõistmise KrK § 260 lg 1 järgi, märgitakse kassatsioonkaebuses, et kohtuotsuse järgi seisnes N. V.

teenistusalane lohakus lõhkematerjali üleandmata jätmises lepingujärgsesse hoiukohta ja tuleohutuseeskirjade kehtestamata jätmises,

kuid kumbki väidetavatest minetustest polnud põhjuslikus seoses tulekahju tekkimise ja saabunud tagajärjega. Seejuures kohtuotsusest

ei nähtu, millised teenistusalased kohustused jättis kohtualune täitmata ja milliseid kohustusi täitis ta mittevastavalt.

Kohtuotsuse kohaselt käis süüdimõistetu V. R. hooletult ringi lahtise tulega, mis oli tulekahju põhjuseks. Lahtise tulega hooletu

ringikäimise keeld on sedavõrd elementaarne, et see ei vaja eraldi eeskirja kehtestamist. Plahvatuse, seega kahju ulatuse suurenemise

põhjuseks ei olnud mitte lõhkematerjali üleandmata jätmine, vaid selle hoidmine ruumis, kus tulekahju tekkis. Samas ei põhjustanud

ka lõhkematerjali hoidmine ruumis plahvatuse iseendast. Seega on kohus andnud põhjuslikule seosele väära hinnangu.

Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohus, mõistes N. V. süüdi KrK § 209 lg 2 ja § 260 lg 1 järgi, teinud ilmselt vahet kuritegude

ideaalkonkurentsi ja kriminaalõiguslike normide konkurentsi vahel.

Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ekslikult, et Vabariigi Valitsuse 12. mai 1992. a määrusega nr 150

kinnitatud Lõhkematerjalide valmistamise ja kasutamise kord laienes lõhkematerjali hoidmist ja vedu reguleerivate sätete osas ka

kaitsejõududele.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole N. V. süüdimõistmisel KrK § 260 lg 1 järgi arvestanud asjaolu, et kaitsejõududes kehtib

range alluvusvahekord ja personaalne vastutus. Lõhkematerjal kuulus Kaitseliidule, mitte Kaitseliidu X Malevale, ja seda käsutas

Kaitseliidu Peastaabi pioneerteenistuse ülem major U.-M. L., kes ei allunud malevapealikule. Kohus ei ole põhjendanud, millise

määrustiku alusel saanuks N. V. anda korraldusi Kaitseliidu Peastaabi ohvitserile. Kohus on individuaalse vastutuse printsiipi eirates

asunud seisukohale, et sõjaväelise struktuuriüksuse juht kannab vastutust ka juhul, kui tema alluv või talle mittealluv kõrgem ülem ei

täida oma teenistusalaseid kohustusi vastavalt. Samuti ei ole kohus pidanud tähtsaks asjaolu, kas N. V. faktiliselt täitis oma

teenistuskohustusi X Maleva pealikuna või mitte.

Kuna riik ei loonud tingimusi relvade, laskemoona ja lõhkematerjali säilitamiseks ja hoidmiseks, ei ole ta õigustatud kasutama

repressiooni riigiteenistuja suhtes, kellel ei ole seetõttu võimalik oma kohustusi nõuetekohaselt täita.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil põhjendas süüdimõistetu N. V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus oma seletuses

kassatsioonkaebuses esitatud väiteid ning taotles Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsuse tühistamist

N. V. süüdimõistmises KrK § 209 lg 2 ja § 260 lg 1 järgi.

Riigiprokuratuuri prokurör M. Püss leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb jätta muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus Kaitseliidu X Maleva pealiku N. V.

süüdimõistmises KrK § 260 lg 1 järgi on põhjendatud ja seaduslik ning ei kuulu tühistamisele.

Lähtudes kassatsioonkaebuses esitatud väidetest, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada järgmist.

N. V. KrK § 260 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteo objektiivne külg seisneb oma teenistuslaste kohustuste täitmata jätmises, s. o

tegevusetuses, selle mittetegemises, mida ta malevapealikuna vastavalt temale pandud ülesannetele pidi tegema. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium, pidades silmas AKKS § 29 lg 5 sätteid, ei korda selles osas oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi.

Siinjuures märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Kaitseliitu puutuvates õigusaktides on esitatud otsesõnu need ülesanded, mis

N. V. on jätnud lohakuse tõttu täitmata ja mille täitmatajätmine moodustab KrK § 260 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse külje. Nii

on Vabariigi Valitsuse poolt 2. mail 1931. a kinnitatud Kaitseliidu põhikirja § 40 p-de 1 ja 2 järgi malevapealiku ülesanne maleva

tegevuse juhtimine ning maleva relvade, laskemoona ja kõigi muu sõjalise varustuse valitsemine. Maleva tegelikuks ja vastutavaks

juhiks kõigil aladel on malevapealik. Tema ülesanne on maleva üldise tegevuse juhtimine (Kaitseliidu kodukord § 149 p 1).

Ühtlasi on maleva pealiku ülesanne maleva staabi ja ladude julgeoleku eest hoolitsemine, samuti maleva relvade, laskemoona ja kõige

muu Kaitseliidu või Kaitseliidule kasutamiseks antud varanduse valitsemine (Kaitseliidu kodukord § 149 p-d 16 ja 24). Kaitseliitlane

on kohustatud hoidma tema kätte usaldatud Kaitseliidu varandust nii, et see ei oleks kahjulik varandusele ja tahtmatult ohtlik

ümbrusele (Kaitseliidu kodukord § 132).

Nendest sätetest ilmneb, et Kaitseliidu kodukorras ei tehta vahet Kaitseliidu ja Kaitseliidu maleva varanduse vahel, nagu ekslikult

nenditakse kassatsioonkaebuses. Samuti sätestatakse Kaitseliidu põhikirjas ja kodukorras Kaitseliidu malevapealiku individuaalse

vastutuse printsiip.

Teenistusalaste kohustuste täitmata jätmine moodustab KrK §-s 260 sätestatud kuriteokoosseisu üksnes siis, kui KrK § 245 lg-s 1

täheldatud isikul oli võimalik neid kohustusi täita.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et N. V. puudusid oma kohustuste täitmiseks nõutavad tingimused. Nii väidab kassaator, et

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pole N. V. süüditunnistamises KrK § 260 lg 1 järgi arvestanud asjaolu, et sõjaväes kehtib range

alluvusvahekord ja personaalne vastutus. Lõhkematerjali käsutas major U.-M. L., kes alates 13. maist 1993. a oli Kaitseliidu Peastaabi

pioneerteenistuse ülem. Tal oli omaette kapp lõhkematerjali hoidmiseks. Samuti olid tal eriteadmised lõhkematerjali omaduste kohta.

Major U.-M. L. oli auastmelt kõrgem ega allunud X Maleva pealikule. Seetõttu ei saanud leitnant N. V. anda temast kõrgemale

ohvitserile korraldusi ja juhiseid. Ka kohus ei ole põhjendanud, milliste määrustike alusel saanuks N. V. anda korraldusi Kaitseliidu

Peastaabi ohvitserile. Samuti märgib kassaator, et individuaalse vastutuse printsiipi eirates ei omistanud kohus tähtsust asjaolule, kas

N. V. faktiliselt täitis oma teenistuskohustusi X Maleva pealikuna või mitte. Kuigi Kaitseliit loeti vastavalt Vabariigi Valitsuse

28. aprilli 1992.a määrusega nr 128 Kaitseliidu kohast riigi kaitsesüsteemis kaitsejõudude koostisosaks, ei loonud riik Kaitseliidule

nõuetekohaseid tingimusi lõhkematerjali hoidmiseks ja säilitamiseks.

Kassatsioonkaebuses esitatud sellesisulised väited ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Eesti Kaitseliidu ülema 15. mai

1994. a käskkirja nr 128 p-st 5 nähtub, et U.-M. L. toodi üle X Maleva instruktori ametikohalt ja määrati Kaitseliidu Peastaabi

1. osakonna pioneerteenistuse ülema ametikohale tagantjärele, 13. maist 1993. a (2. kd tl 257). Seega oli U.-M. L. 1993.a suvel

tegelikult X Maleva instruktor ja allus malevapealikule. Sama nähtub ka 4. mail 1993. a Kaitseliidu X Maleva ja X Teedevalitsuse

vahel lõhkematerjali hoiustamise kohta sõlmitud lepingust, mille sõlmimisel U.-M. L. esindas hoiuleandjana Kaitseliidu X Malevat (2.

kd tl 203). Eesti Kaitseliidu ülema major J. K. 2. augusti 1993. a käskkirjaga nr 146 määrati X Maleva pealik N. V. major J. K.

ajutiseks asetäitjaks (3. kd tl 443). Ka sellest tulenevalt allus major U.-M. L. N. V-le.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab asjaolu, et Sisemäärustiku järgi ei takista ka alluvusvahekord malevapealikul täitmast oma

teenistuskohustusi ja nõudmast korda auastmelt kõrgemalt ohvitserilt. Nii nähtub kaitseväelase üldkohustustest, et kui noorem

kaitseväelane, kes on pandud korra järele valvajaks, paneb tähele korrarikkumist vanema poolt, siis peab ta esinema vanemale ja

teatama talle, mille põhjal on keelatud viimase tegevus. Kui sellele vaatamata korrarikkumine vanema poolt jätkub, teatab noorem

kaitseväelane sellest viibimata oma vahetule ülemale (Sisemäärustiku § 60). Kohustuste mittetäitmisel ei saa kaitseväelane end

vabandada tarvilike teadmiste ja oskuste puudumisega. Ta on õigustatud igasuguste arusaamatuste ja tekkivate raskuste puhul ülemalt

või vanemalt nõu küsima (Sisemäärustiku § 51).

Seega oli N. V. võimalus küsida nõu lõhkematerjali hoidmisse puutuvates küsimustes U.-M. L. või Kaitseliidu ülemalt, juhtima U.-

M. L. tähelepanu sellele, et lõhkematerjali hoidmine staabiruumis on keelatud ning vajadusel teatama sellest, et staabiruumis hoitakse

lõhkematerjali, Kaitseliidu ülemale.

Samuti väidetakse kassatsioonkaebuses alusetult, et Kaitseliidu X Maleval puudusid tingimused lõhkematerjali nõuetekohaseks

hoidmiseks laos. Vastavalt Kaitseliidu X Maleva ja X Teedevalitsuse vahel sõlmitud lepingule 4. maist 1993. a oli X Maleval võimalik

ladustada lõhkematerjalid X Teedevalitsuse lõhkeainete laos. X Teedevalitsuse 20. jaanuari 1994. a õiendist ilmneb, et seda lepingut ei

ole lõpetatud (2. kd tl 204). Seejuures nähtub X Maavalitsuse 21. jaanuari 1994. a õiendist, et Kaitseliidu X Malev ei ole kuni hoones

plahvatuse toimumiseni pöördunud X Maavalitsuse poole kirjalikult malevale lõhkeainete laoruumide eraldamiseks (2. kd tl 211).

Kaitsejõudude Peastaabi ülema kolonel Ants Laaneotsa 18.juuni 1993.a käskkirjast nr 142 selgub, et Kaitseliidu X Maleva pealik

N. V. viibis vastavalt kaitseväe juhtkonna ettevalmistusplaanile 6-kuulistel ohvitseride väljaõppe- ja täienduskursustel. Kõik kursuste

lõpetajad pidid ilmuma oma töökohta 5. juulil 1993. a (3. kd tl 447). Eesti Kaitseliidu ülema major J. K. 29. juuni 1993. a käskkirjaga

nr. 137 lubati X Maleva pealik N. V. alates 26. juunist 1993. a korralisele puhkusele (3. kd tl 450). Eesti Kaitseliidu ülema major J. K.

2. augusti 1993. a käskkirja nr 146 järgi määrati X Maleva pealik N. V. Eesti Kaitseliidu ülema major J. K. ajutiseks asetäitjaks kuni

tema puhkuselt tulekuni (4. kd tl 538). Kriminaalasja materjalidest ei ilmne, millal N. V. puhkus lõppes. Küll nähtub N. V. ütlustest, et

ta oli tööl 1993. a juulikuu keskpaigast (3. kd tl 364). Nagu nähtub vaatlusprotokollist, toimetati 15. juulil 1993. a seoses X

Teedevalitsuse lõhkeainete laost toimepandud vargusega X Maleva kaitseliitlaste poolt X valla X külast leitud ja Kaitseliidu X Maleva

staabiruumi paigutatud lõhkematerjali vaatlust (1. kd tl 64). N. V. enda väidetel oli ta selle juures, kui toodi ära peidikust leitud

varastatud lõhkematerjal (2. kd tl 267). Lõhkematerjal paigutati staabiruumi hoiule N. V. teadmisel ja nõusolekul (2. kd tl 130p, 138p

ja 266p). Vastavalt Kaitseliidu kodukorra §-le 76 ja Sisemäärustiku §-le 55 loetakse kaitseliitlane teenistuskohustuste täitmisel olevaks

momendist, millal ta lõpetas oma isikliku töö ja tegevuse ning asus ettenähtud Kaitseliidu ülesande täitmisele. Sellest tulenevalt ei ole

oluline, kas N. V. oli 14. juulil 1993. a veel korralisel puhkusel või mitte.

KrK § 260 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje moodustavad kuritegelik käitumine, raske tagajärg ning põhjuslik seos

selle teo ja tagajärje vahel. Seejuures on põhjusliku seose tuvastamisel määrav, kas konkreetne tegu oli vajalik tingimus, milleta

tagajärg poleks saabunud.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse põhjendatult, et lõhkematerjali hoidmine staabiruumis on põhjuslikus

seoses plahvatusest põhjustatud purustustest tingitud suure varalise kahju tekitamisega.

Samas sedastas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et N. V. teenistusalane lohakus seisnes veel tuleohutuseeskirjade kehtestamata

jätmises.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tuleohutuseeskirjade kehtestamine ei ole nähtustevahelistes seostes selline tingimus,

mis iseendast oleks ära hoidnud suure varalise kahju. Küll tuleb tulekahju üheks tingimuseks pidada asjaolu, et N. V. ei taganud

staabiruumis ranget tuleohutusre"iimi.

Tulekahjuekspertiisi teinud eksperdid andsid arvamuse, et tulekahju teke on põhjuslikus seoses tuleohutuseeskirjade eiramisega.

Ekspertiisiaktis märgitakse, et hoone ekspluatatsiooni eest vastutav isik oleks Kaitseliidule ruumide eraldamisel pidanud välja töötama

ja kehtestama spetsiaalsed tuleohutuseeskirjad, mis tulenevad ruumide ekspluatatsiooni iseärasustest (1. kd tl 85 ja 87).

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei arvestanud ekspertide sellesisulise järeldusega. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole motiveerinud eksperdiarvamusega mittenõustumist, kuigi seda KrMK § 59 lg-s 6 otsesõnu

nõutakse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et juhul, kui ekspert teeb kompetentsiväliselt õigusliku järelduse, siis niisugune

järeldus ei ole kasutatav tõendamisel eksperdiarvamusena. Sellise järelduse kõrvalejätmine on põhjendatud ja kohus ei pea

seda kooskõlas KrMK § 59 lg-ga 6 motiveerima.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mõistis N. V. süüdi KrK § 260 lg 1 järgi seetõttu, et ta jättis

lõhkematerjali üle andmata lepingujärgsesse hoiukohta ning § 209 lg 2 järgi ilmselt sellepärast (kohtuotsusest see üheselt ei selgu), et

ta hoidis lõhkematerjali administratiivhoones. Vaatamata käitumise erinevale sõnastusele on tegemist ühe ja sama süüksarvatud teoga.

Ilmneb, et kohus ei teinud nähtavasti vahet kuritegude ideaalkonkurentsi ja kriminaalõiguslike normide konkurentsi vahel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et N. V. süüdimõistmine KrK § 209 lg 2 järgi ei ole põhjendatud. Vabariigi Valitsuse 12. mai

1992. a määrusega nr 150 kinnitatud Lõhkematerjalide valmistamise ja kasutamise korra p 54 sätestab, kuidas tuleb lõhkematerjali

hoida lao tingimustes. Seetõttu ei sisusta see säte N. V. KrK § 209 lg 2 järgi süüksarvatud teo puhul selle paragrahvi blanketset

dispositsiooni. Kuna N.V. jättis lõhkematerjali lattu üle andmata oma teenistusalastesse kohustustesse lohaka suhtumise tõttu, on see

asjaolu hõlmatud KrK § 260 lg-s 1 sätestatud koosseisutunnustega ega vaja eraldi kvalifitseerimist KrK § 209 lg 2 järgi. Tema

käitumises ei esine samaaegselt nii KrK § 209 lg 2 kui ka § 260 lg 1 koosseisutunnused. Sellest tulenevalt on kuritegude ideaal- või

kriminaalõiguslike normide konkurents välistatud.

Järva Maakohtu 11.veebruari 1997.a otsusega karistati N. V. KrK § 260 lg 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega KrK § 47 sätteid

kohaldades tingimisi ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga. Kuna süüdistuse maht on sisuliselt jäänud samaks, puudub Riigikohtu

kriminaalkolleegiumil KrK §-s 36 sätestatud karistuse mõistmise üldsätetest lähtudes õiguslik alus N. V. mõistetud karistuse

kergendamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsus N. V. süüdimõistmises KrK § 209 lg 2 järgi.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 10. juunil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm. Herbert Lindmäe