3-2-1-79-97 · Riigikohus

3-2-1-79-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. juunil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 2. juunil 1997. a.

AS-i Tallinna Pank esindaja vandeadvokaat Meelis Margi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 1997. a. otsuse AS-i Tallinna Pank hagis AS-i

Stevpal vastu eesõigusnõude tunnustamiseks AS-i Andres Metsar & Ko pankrotimenetluses.

Ringkonnakohtu otsuse järgi kuulutati Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 1996. a. otsusega välja AS-i

Andres Metsar & Ko pankrot. 3. juuni 1996. a. nõuete kaitsmise koosolekul vaidles AS Stevpal vastu

AS-i Tallinna Pank nõude tunnustamisele eesõigusnõudena. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis

palus AS Tallinna Pank tunnustada vaidlustatud nõuet PankrS § 84 alusel eesõigusnõudena. Hagi

põhjenduste kohaselt sõlmis AS Tallinna Pank 24. augustil 1994. a. ASga Andres Metsar & Ko

laenulepingu, mille alusel viimane sai 4 miljonit krooni laenu intressiga 25 % aastas

tagastamistähtajaga 17. august 1997. a. Kohustise täitmise tagamiseks sõlmiti hageja ja AS-i

Desintegraator vahel 24. augustil 1994. a. kommertspandileping nr. 0741314 ja hoonete pandileping

nr. 173-1314 ning hageja ja pankrotivõlgniku vahel 24. augustil 1994. a. hoone Tallinnas Pikk tn

4/6/8 rendilepingust tulenevate õiguste pandileping nr. 075-1314, 6. oktoobril 1994. a.

kommertspandileping nr. 109-1314 ja 5. jaanuaril 1995. a. kommertspandileping nr. 198-1314.

4. augustil 1995. a. suurendati laenusummat 8 ja poole miljoni kroonini tagastamistähtajaga 30. juuli

2000. a. ja intressimäära vähendati 18 %-ni. Hageja leidis, et kogu tema nõue on tagatud nimetatud

pandilepingute alusel tekkinud pantidega.

Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

eesõigusnõudena hageja ja võlgniku vahel 6. oktoobril 1994. a. sõlmitud kommertspandilepinguga nr.

109-1314 tagatud osas. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on vastavalt Ettevõtteregistri teatisele

pandilepingust nr. 109-1314 tulenev pant 7. oktoobril 1994. a. kantud kommertspandi registrisse

järjekohale nr. 1. Selle lepingu alusel on seega tekkinud registerpant ning pandi esemeks oleva vara

müügist saadud raha osas on hagejal eesõigusnõue pandiga tagatud nõude osas. Pandilepingu nr. 075-

1314 kohaselt on pandi esemeks rentniku õigused vastavalt hoone Pikk tn 4/6/8 rendilepingule,

pandiliigiks nõudeõiguste pant ja registreerijaks Ettevõtteregistri kommertspandi osakond. Kohtule

esitatud pandilepingul puudub märge registrisse kandmise kohta, samuti ei nähtu Ettevõtteregistri

teatisest selle pandi registreerimist. Seetõttu ei ole nimetatud lepingu alusel AÕS § 299 kohaselt

registerpanti tekkinud ja see ei saa olla aluseks eesõigusnõudele. AS-ga Desinegraator sõlmitud

pandileping ei saa olla võlgniku pankrotimenetluses eesõigusnõude aluseks, sest kolmandale isikule

kuuluvat vara ei ole selles menetluses halduril võimalik müüa. Eesõigusnõude aluseks ei saa olla ka

pandileping nr. 198-1314, kuna ei ole tõendatud nõuet, mille tagamiseks nimetatud pant on seatud.

Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 1997. a. otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt rendiseaduse §-st 9 võib

rentnik renditud varaga tehinguid teha vaid rendileandja nõusolekul. Ei ole tõendatud, et rendileandja

oleks nõusoleku andnud. Seega on linnakohus põhjendatult jätnud nõude pandilepingu nr. 075-1314

järgi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses palub AS-i Tallinna Pank esindaja tühistada ringkonnaohtu otsuse 24. augustil

1994. a. sõlmitud pandilepinguga nr. 075-1314 tagatud nõude eesõigusnõudena tunnustamata jätmise

osas ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on valesti

tõlgendanud materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi. Ringkonnakohus ei

ole otsuse tegemisel andnud hinnangut hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ning muutnud

täielikult linnakohtu hagi rahuldamata jätmise põhjendusi, leides, et rendiseaduse § 9 kohaselt on

rentniku varaliste õiguste pantimiseks vajalik rendileandja nõusolek. Kassaator leiab, et

ringkonnakohtu poolt nimetatud sätte laiendav tõlgendamine on ebaõige, kuna rentnik ei andnud

hagejale midagi allrendile, vaid pantis rendilepingust tulenevad rentnikule kuuluvad õigused. AÕS

§ 277 lg 1 järgi on lubatud pantida varalisi õigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud ning

pandilepingu vorm, kui see ei tulene teistest seadustest, on jäetud lepingupoolte otsustada.

Nõudeõiguste pandi registreerimine või registreerimata jätmine ei mõjuta pandilepingu kehtivust, kui

lepingu pooled ei ole lepingutingimustes sellist tagajärge ette näinud.

Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja

leiab, et järgitud ei ole AÕS §-s 299 sätestatud ettevõtte varaliste õiguste pandi registreerimise nõuet.

Seega ei ole pandileping jõustunud ning hageja nõue on alusetu.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel osalisele

tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et pandilepingust nr. 075-1314 tuleneva nõude jättis linnakohus põhjendatult

rahuldamata. Apellatsioonikohus põhjendas oma seisukohta rendiseaduse §-le 9 tuginedes. Väär on

apellatsioonikohtu seisukoht, et vaidlusaluse pandilepingu järgne nõue ei kuulu rahuldamisele

tulenevalt rendiseaduse §-st 9, mille kohaselt rentnik võib renditud varaga tehinguid teha vaid

rendileandja nõusolekul. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et pandilepingu esemeks oli rendileandja vara,

siis rendiseaduse § 9 kohaldamisele ei kuulu. Rendilepingust tulenevad rentniku õigused ei kuulu

rendileandjale.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks jäävad tähelepanuta apellandi väited, et linnakohus on

AÕS § 277 lg 1 vääralt tõlgendades ekslikult leidnud, et vaidlusalune pandileping oli suunatud

registerpandi seadmisele, mitte aga varaliste õiguste pantimisele. Tulenevalt TsKS §-dest 301 lg 1 ja

228 lg 1 oleks apellatsioonikohus pidanud apellandi väidetele otseselt vastama ja oma seisukohti

põhjendama.

Vastavalt AÕS §-le 277 lg 1 võib pantida asju, väärtpabereid ja varalisi õigusi, mille pantimine ei ole

seadusega keelatud. Vaidlusaluse pandilepingu sõlmimise ajal 24. augustil 1994. a. kehtinud AÕS §-

st 309 tulenevalt võis ettevõtte vallasvarale seada registerpandi (kommertspant). Pandilepingu nr.

075-1314 esemeks olid rendilepingust tulenevad rentniku õigused. Otsuses ei ole põhjendatud kohtu

järeldust, et pandileping oli suunatud registerpandi seadmisele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt tuvastada, millist liiki pandi seadmisele oli vaidlusalune

pandileping suunatud ja missuguseid rendilepingust tulenevaid rentniku õigusi pandilepingu pooled

pantida soovisid ning seejärel anda õiguslik hinnang pandi tekkimisele tehingu tegemise ajal kehtinud

asjaõigusseaduse pandiõiguse sätetest lähtudes.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium,

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 1997. a. otsus osas, millega

jäeti rahuldamata AS-i Tallinna Pank hagi 24. augusti 1994. a. pandilepinguga nr. 075-1314

tagatud nõude tunnustamiseks eesõigusnõudena AS-i Andres Metsar ja Ko pankrotimenetluses

ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Tallinna Pank 2. aprillil 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull