3-3-1-17-97 · Riigikohus

3-3-1-17-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 6. juunil 1997. a.

Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse

inspektori T. Liidja kassatsioonkaebuse

läbivaatamine HÕS § 30 lg. 1 ja lg. 4

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 5. juunil 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse

inspektori Toomas Liidja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. märtsi

1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3õ/35/97.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse inspektor Toomas

Liidja.

11. detsembril 1996. a. koostas Looduskaitseinspektsiooni riiklik inspektor Toomas Liidja

haldusõiguserikkumise protokolli nr. 2 selle kohta, et Munitsipaalettevõte Tallinna Eriautobaas

käitleb (kogub, veab, ladustab, matab) Tallinnas tööpäeviti jäätmeid ilma Jäätmeseaduses ja Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud korras välja antud jäätmeloata. Seega ei oma ME Tallinna Eriautobaas

Jäätmeseaduse §-s 15 lg. 2 sätestatud jäätmekäitluse õigust. Haldusõiguserikkumise protokollis

kvalifitseeriti ME Tallinna Eriautobaasi haldusõiguserikkumine Jäätmeseaduse § 191 lg. 1 järgi.

Tallinna Halduskohus arutas 7. veebruaril 1997. a. avalikul kohtuistungil Looduskaitseinspektsiooni

riikliku inspektori T. Liidja 11. detsembril 1997. a. koostatud protokolli nr. 2 jäätmeseaduse nõuete

rikkumises ja 10. veebruaril 1997. a. kuulutatud otsusega lõpetas haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-

558/96 menetluse HÕS § 218 p. 1 alusel. Kohus leidis, et Jäätmeseaduse § 15 lg. 2 alusel annab

jäätmekäitlusõiguse ettevõttele jäätmeluba, mida tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt taotleda

ettevõtte asukoha maavalitsuselt. Lähtuvalt Jäätmeseaduse §-st 15 lg. 4 oli Vabariigi Valitsus

kohustatud kehtestama jäätmeloa ja ohtlike jäätmete litsentsi andmise korra, mida aga ei ole tehtud.

ME Tallinna Eriautobaas esitas 13. veebruaril 1996. a. jäätmeloa taotluse Tallinna Linnavalitsusele,

kes pole seda edastanud Harju Maavalitsusele. Keskkonnaministeerium, Harju Maavalitsus ja

Tallinna Linnavalitsus on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt jäätmelube väljastab Tallinna

Keskkonnaamet. Kohtuotsuses märgiti, et tunnistaja M. Järve, kes töötab Tallinna Keskkonnaametis

osakonnajuhatajana, ütlustega on tõendatud, et Tallinnas väljastab jäätmelube Tallinna

Keskkonnaamet ning et 13. veebruaril 1996. a. väljaantud jäätmeluba nr. 1b andis ME Tallinna

Eriautobaasile õiguse jäätmekäitluseks. Kohus leidis, et HÕS § 6 lg. 1 kohaselt on

haldusõiguserikkumine süüline - tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või

tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus. Eriautobaasi tegevuses ei ole

tuvastatud tema süülist käitumist Jäätmeseaduse nõuete täitmisel. Ettevõte taotles jäätmeluba ega

vastuta oma kõrgemalseisva ametkonna või teiste ametkondade tegevuse eest jäätmelubade

väljastamisel. Halduskohus asus seisukohale, et kuna asjas ei ole tõendatud, et vajaliku jäätmeloa

puudumise põhjustas ettevõtte tegevus, kuulub menetlus antud asjas lõpetamisele HÕS § 218 p. 1

alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.

1. jaanuaril 1997. a. jõustunud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse §-ga 1 p. 10 muudeti

Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev Looduskaitse Inspektsioon Keskkonnainspektsiooniks.

Keskkonnainspektsioon

esitas

Tallinna

Halduskohtu

10. veebruari

1997.

a.

otsusele

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada selle otsuse ja teha uus otsus. Apellant väitis, et

keskkonnakaitse inspektor T. Liidja tegi kindlaks, milliseid jäätmeid ME Tallinna Eriautobaas

konkreetselt käitles. Jäätmeseaduse § 15 lg. 1 kohaselt on jäätmeloa taotlemise kohustus oma asukoha

järgselt

maavalitsuselt

ettevõtja

kohustus,

mitte

aga

kohaliku

omavalitsuse

kohustus.

Keskkonnaministeeriumi, Harju Maavalitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse poolt 1994. a. augustikuus

sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Harju Maavalitsus delegeeris oma keskkonnakaitsealased

ülesanded ja vastutuse Tallinna Keskkonnaametile, ei tugine seadusele ja on seetõttu ebaseaduslik.

Seega ei olnud jäätmeluba nr. 1 b kontrolli momendil kehtiv. Kuna ME Tallinna Eriautobaas käitles

jäätmeid ilma Jäätmeseaduse § 15 lg. 2 kohase jäätmekäitlusõiguseta, siis on tuvastatud ettevõtte

süüline käitumine haldusõiguserikkumise toimepanemises.

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 1997. a. otsusega rahuldati Keskkonnainspektsiooni

apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et HÕS § 264 lg. 1 kohaselt

koostatakse haldusõiguserikkumise asja arutamise protokoll, kui asja arutamisel kuulatakse

kannatanut, tunnistajaid, eksperti, samuti juhul, kui seda nõuab isik (või tema esindaja), kelle asja

arutatakse. Halduskohtu otsuse põhjal kuulati kohtuistungil tunnistajana üle M. Järv. Asja

materjalidest aga ei nähtu, et oleks koostatud protokoll haldusõiguserikkumise asja arutamise kohta.

Seega on tegemist protsessiõiguse normide olulise rikkumisega, mis igal juhul toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise. Samuti leidis ringkonnakohus, et haldusõiguserikkumise asja nr. 4-558/96

materjalidest (Tallinna Halduskohtu toimiku lk. 13) nähtub, et seda haldusõiguserikkumise asja

arutati ühel ja samal istungil koos haldusõiguserikkumise asjaga nr. 4-551/96. Sellega rikuti kohtuliku

arutamise katkestamatuse nõuet, mille kohaselt enne alustatud asja läbivaatamise lõpetamist või enne

asja arutamise edasilükkamist, ei või see kohtukoosseis (halduskohtunik) teisi asju arutada.

Ringkonnakohus leidis, et kuna halduskohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusnormide rikkumise

tõttu, siis ei kontrolli halduskolleegium apellatsioonkaebuses esitatud motiive. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et kuna " halduskaristuse määramiseks HÕS §-s 3 lg. 4 sätestatud tähtaeg on möödunud,

tuleb lõpetada asjas menetlus." Juhindudes HÕS §-st 30726 p. 4 tühistas halduskolleegium Tallinna

Halduskohtu 10. veebruari 1997. a. otsuse haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-558/96 ja lõpetas asjas

menetluse.

Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor T. Liidja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 31.

märtsi 1997. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada see kohtuotsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse

kohaselt

rikkus

ringkonnakohus

protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu otsuses märgitud halduskohtu otsuse tühistamise motiivid on

väärad. Need motiivid ei andnud alust tühistada halduskohtu otsust. Kassaator leiab, et HÕS § 30725

sätestab ammendavalt protsessiõiguse normide rikkumised, mis igal juhul toovad kaasa apellatsiooni

korras läbivaadatava kohtuotsuse tühistamise. Kuna asja arutamise protokolli mittekoostamine ei

kuulu nende rikkumiste hulka, ei tugine see ringkonnakohtu seisukoht seadusele. Kassaator väidab, et

ringkonnakohus juhindus otsuse tegemisel vaid Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-st 170 lg. 3 ning

leidis, et halduskohus rikkus kohtuliku arutamise katkestamatuse nõuet. Antud juhtumil tulnuks

juhinduda ka HÕS §-st 27 lg. 2 ja TsKS §-st 149 lg. 3. Halduskohtunik toimis nimetatud sätete järgi.

Ringkonnakohtu seisukoht, et kuna halduskohtu otsus kuulus tühistamisele menetlusnormide

rikkumise tõttu ja seetõttu ei saa halduskolleegium kontrollida apellatsioonkaebuse motiive, ei tugine

seadusele. Tegelikult vaatas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi. Kohtuistungil

kontrolliti apellatsioonkaebuses esitatud motiive ja see kajastub ka asja arutamise protokollis. Seega

toimis ringkonnakohus asja arutamisel ühtmoodi, otsuses jõudis aga iseenda tegevusega

vastuolulisele järeldusele. Küll aga jättis ringkonnakohus tähelepanuta asjaolu, et halduskohus ei

algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Kassaator leiab, et kohtuotsuse tegemisel

rikkus ringkonnakohus HÕS § 30721 lg. 1 ja § 301 lg. 4, mille kohaselt peavad kohtuotsuses olema

protsessiosaliste nõudmised ja põhjendused, samuti motiivid, mille järgi kohus ühed või teised

tõendid tagasi lükkas. Nii ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta asja materjalide juures tõendiks

oleva Keskkonnaministeeriumi 13. novembri 1992. a. määruse nr. 31 "Jäätmeloa andmise korrast"

kohta, kuigi apellant põhjendas, miks see määrus on vastuolus Põhiseaduse §-ga 94. Kohus pidi selle

tõendi tagasi lükkama ja seda kohtuotsuses motiveerima. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsuses

haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamise õigusliku alusena märgitud HÕS §-s 3, mis

reguleerib seaduslikkuse tagamist haldusvastutusele võtmisel, puudub lõige 4. Kassaator märgib, et

HÕS § 30 lg. 3 sätestab tähtaja juhtudeks, kui karistuse määramise esialgne otsuskehtestatud korras

tühistatakse. Antud asjas ei olnud tegemist karistuse määramise otsuse tühistamisega, vaid menetluse

lõpetamise otsuse tühistamisega. Nii jääb konkreetsel juhul võimalus halduskaristuse määramisel

kohaldada HÕS §-s 30 lg. 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, mis on möödunud. Kassaator leiab, et

haldusõiguserikkumise asja peab kohus arutama sisuliselt ka siis, "kui karistuse määramiseks

sätestatud tähtaeg on möödas ja selgitama välja, kellel on õigus. Alles seejärel võib lõpetada asja

menetluse HÕS paragrahv 218 punktis 7 sätestatud asjaoludel valides HÕS paragrahv 265 lõikes 1

sätestatud variantide vahel." Kuna ringkonnakohtute praktika on HÕS §-s 30 sätestatud karistuse

määramise tähtaegade kohaldamisel erinev, siis on seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt tähtis

Riigikohtu lahend.

ME Tallinna Eriautobaasi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. märtsi 1997. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Ebaõige on kassaatori väide, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas Tallinna

Halduskohtu 10. veebruari 1997. a. otsuse alusetult.

HÕS § 263 kohaselt on haldusõiguserikkumise asja arutamisel ametiisik või halduskohtunik

kohustatud välja selgitama, kas on toime pandud haldusõiguserikkumine, kas antud isik on süüdi selle

toimepanemises, kas ta kuulub haldusvastutusele võtmisele, kas on vastutust kergendavaid või

raskendavaid asjaolusid, millise seaduse paragrahvi järgi kuulub haldusõiguserikkumine

kvalifitseerimisele, kas on tekitatud varalist kahju ning ka muud asjaolud, millel on tähtsust asja

õigeks lahendamiseks. Haldusõiguserikkumise asja arutamisel koostatakse HÕS § 263 lg. 1 alusel

protokoll, kui asja arutamisel kuulatakse kannatanut, tunnistajaid, eksperti, samuti juhul, kui seda

nõuab isik, kelle asja arutatakse, või tema esindaja. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt märgitakse

protokollis asja arutamise aeg ja koht, asja arutava ametiisiku või halduskohtuniku nimi, arutatava

asja sisu, andmed asjas osalevate isikute kohaleilmumise kohta, asja arutamises osalevate isikute

seletused, nende taotlused ja taotluste läbivaatamise tulemused, asja arutamisel uuritud dokumendid

ja asitõendid, andmed tehtud otsuse kuulutamise ning selle peale edasikaebamise korra ja tähtaegade

selgitamise kohta, märge tõlgi osavõtu kohta, kui viimane osales asja arutamisel, ja märge otsuse

ärakirja postitamise kohta. Kuna Tallinna Halduskohtu otsusest haldusasjas nr. 4-558/96 nähtub, et

asja arutamisel on kohus kuulanud tunnistajat, leidis ringkonnakohus põhjendatult, et asja arutamisel

tulnuks halduskohtul koostada HÕS § 264 lg. 1 kohaselt protokoll. Asja arutamise protokollist oleks

nähtunud ka arutatava asja sisu. Protokoll oleks kajastanud, kas haldusõiguserikkumise asja nr. 4-

558/96 arutamisel arutas halduskohtunik samal istungil ka mõnda teist haldusõiguserikkumise asja.

Asjaolu, et 27. detsembril 1996. a. määras halduskohtunik arutada haldusõiguserikkumise asja nr. 4-

558/96 koos haldusõiguserikkumise asjaga nr. 4- 551/96 ( Tallinna Halduskohtu toimik lk. 13 ), ei

tõenda, et 7. veebruaril 1997. a. arutatigi neid kahte haldusõiguserikkumise asja koos ühel istungil.

Kuna halduskohtu toimikus haldusõiguserikkumise asja nr. 4- 558/96 materjalide hulgas puudus

haldusõiguserikkumise asja arutamise protokoll, tühistas ringkonnakohus õigesti halduskohtu otsuse

protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

2. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsuses on ebaõigesti märgitud haldusõiguserikkumise

asja menetluse lõpetamise õigusliku alusena HÕS § 3, kuna see säte reguleerib seaduslikkuse

tagamist haldusvastutusele võtmisel.

HÕS § 5 kohaselt kannavad juriidilised isikud haldusvastutust eriseadustega ettenähtud alustel ja

korras. ME Tallinna Eriautobaasi poolt toimepandud väidetav haldusõiguserikkumine kvalifitseeriti

Jäätmeseaduse § 191 lg. 1 p. 2 järgi. Sama seaduse § 191 lg. 3 alusel rakendatakse, vaidlustatakse

ning täidetakse selle paragrahvi 1. lõikes loetletud õiguserikkumiste eest ettenähtud sanktsioone

Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud menetluskorda järgides. Halduskaristuse määramise

tähtajad on kehtestatud HÕS §-s 30. Ringkonnakohtu otsuses märgitud selle paragrahvi lõige 4

sätestab, et ühelgi juhul peale sama seadustiku §-s 141 sätestatud haldusõiguserikkumiste ei või

halduskaristust määrata, kui haldusõiguserikkumise päevast, jätkuva haldusõiguserikkumise korral

selle avastamise päevast, on möödunud üks aasta või rohkem aega. Antud juhtumil avastati väidetav

haldusõiguserikkumine ja koostati haldusõiguserikkumise protokoll 11. detsembril 1996. a. ning

ringkonnakohtu halduskolleegium tegi otsuse 31. märtsil 1997. a. Seega ei saanud konkreetsel

juhtumil kohaldada HÕS § 30 lg. 4.

HÕS § 30 lg. 1 kehtestab, et halduskaristuse, välja arvatud §-s 141 sätestatud haldusõiguserikkumiste

eest, võib määrata mitte hiljem kui kahe kuu jooksul haldusõiguserikkumise päevast arvates, jätkuva

haldusõiguserikkumise korral aga mitte hiljem kui kahe kuu jooksul selle avastamise päevast arvates.

Haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldavad asjaolud on sätestatud HÕS §-s 218. Selle

paragrahvi punkti 7 kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja menetlust algatada ja algatatud

menetlus tuleb lõpetada, kuihaldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks on möödunud HÕS §-

s 30 ettenähtud tähtajad. Kuna halduskohus lõpetas antud haldusõiguserikkumise asja menetluse HÕS

§ 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu ja selle haldusõiguserikkumise

asja arutamise momendiks ringkonnakohtus oli möödunud HÕS §-s 30 lg. 1 ettenähtud tähtaeg, oli

ringkonnakohtu poolt asjas menetluse lõpetamine HÕS § 218 p. 7 alusel põhjendatud.

3. Väär on kassaatori väide, et ringkonnakohtul tulnuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus põhjusel, et Keskkonnaministeeriumi 13. novembri 1992. a. määrusega nr. 31

kinnitatud "Jäätmeloa andmise kord" on vastuolus Põhiseaduse §-ga 94.

Kui kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on vastuolus Põhiseadusega, peab halduskohus

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lg. 1 ja 2 kohaselt tunnistama selle

põhiseadusevastaseks ja jätma kohaldamata ning algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

Riigikohtus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas põhjendatult halduskohtu otsuse

protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kuna haldusõiguserikkumise asja arutamise

momendiks ringkonnakohtus esines haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldav asjaolu, pidi

halduskolleegium lõpetama haldusõiguserikkumise menetluse. Antud juhtumil ei menetlenud

ringkonnakohus haldusõiguserikkumise asja sisuliselt ega selgitanud välja, kas ME Tallinna

Eriautobaas pani toime Jäätmeseaduse § 191 lg. 1 p. 2 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise.

Ringkonnakohus ei kohaldatud otsuse tegemisel materiaalõiguse norme. Seetõttu ei saanud

ringkonnakohus võtta seisukohta ka selles, kas Keskkonnaministeeriumi 13. novembri 1992. a.

määrus nr. 31 on kooskõlas või vastuolus Põhiseadusega.

Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HÕS §-dest 311 lg. 3 ja 324 lg. 1 p. 1, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. märtsi 1997. a. otsus

haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/35/97 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti )

riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 16. juunil 1997. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann