3-3-1-16-97 · Riigikohus

3-3-1-16-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. juunil 1997. a.

S. Lotkovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine Välismaalaste seaduse rikkumise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 5. juunil 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Sergei Lotkovi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3õ/27/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Sergei Lotkov ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

esindaja Ivo Pilving.

19. detsembril 1996. a. esitas Vene kodanik Sergei Lotkov Tallinna Halduskohtule kaebuse

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 11. detsembri 1996. a. otsusele haldusõiguserikkumise asjas nr.

331. Selle otsusega leiti, et S. Lotkov "viibib Eestis ebaseaduslikult pikemat aega" ja on sellega

pannud toime teo, mis on karistatav HÕS § 171 lg. 1 alusel. Sama otsusega vabastati S. Lotkov

halduskaristusest

haldusõiguserikkumise

vähese

tähtsuse

tõttu

ja

piirduti

hoiatusega.

Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt rikkus S. Lotkov Välismaalaste seaduse § 9 lg.1.

S. Lotkov elab Eestis alates 1987. aastast. 28. jaanuaril 1989. a. abiellus ta Eesti Vabariigi kodaniku

Olga Lotkovaga (Korobanovaga), neil sündis 25. juunil 1989. a. tütar Helena. S. Lotkov on lõpetanud

1991. a. E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi, töötab õpetajana Keila Vene

Gümnaasiumis ja elab koos abikaasaga Saue linnas Koondise 5-25. Selle aadressi on S. Lotkovi

elukohana registreerinud ka Saue Linnavalitsus.

S. Lotkovilt on 31. märtsil 1995. a. vastu võetud elamis- ja tööloa taotlus, mille kohta on talle antud

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna-Tallinna osakonna poolt vastav tõend. Otsust selle

taotluse lahendamise kohta pole S. Lotkovile saadetud.

S. Lotkovi arvates ei laienenud talle Immigratsiooniseaduse § 2, kuna ta elas Eestis alates 1987.

aastast. Seetõttu tuli tema suhtes kohaldada Välismaalaste seaduse § 20 ja 12 ning anda elamis- ja

tööluba. Haldusvastutusele võtmiseks aga puudus alus, sest HÕS § 6 kohaselt on

haldusõiguserikkumine süüline tegu.

Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 1997. a. otsusega tühistati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

kaevatud otsus ja lõpetati asjas menetlus. Halduskohtunik leidis, et S. Lotkov viibib Eestis Eesti

Vabariigi sissekirjutuse alusel, s. t. seaduslikult ja talle tagatakse elamis- ja tööloa saamine, kuna

vastav alus tekkis Immigratsiooniseaduse ja muude enne Välismaalaste seadust kehtinud õigusaktide

alusel. S. Lotkov on esitanud elamis- ja tööloa saamiseks taotluse ja kuni taotluse kohta otsuse

tegemiseni viibib S. Lotkov Eestis seaduslikult.

Sellele Tallinna Halduskohtu otsusele esitas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 3. veebruaril 1997. a.

apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleneb Välismaalaste seaduse §-st 9 lg. 1, et välismaalase Eestis

viibimise ainsaks seaduslikuks aluseks on viisa või elamisluba. Alates 12. juulist 1996. a. peavad

kõik välismaalased omama viisat või elamisluba. Välismaalased, kellel viisat või elamisluba ei ole,

panevad toime HÕS §-s 171 kirjeldatud haldusõiguserikkumise. S. Lotkovi elukoha registreerimist on

kohus alusetult käsitlenud "Eesti Vabariigi sissekirjutusena", mis ei tulene ühestki Eesti Vabariigi

õigusaktist. Elukoha registreerimisest ei saa järeldada, et S. Lotkov viibis Eestis seaduslikult. Ka

elamis- ja tööloa taotlemisest ei tulene S. Lotkovi õigus viibida Eestis. Samuti polnud S. Lotkovil

alust eeldada, et tema taotlus rahuldatakse. Pealegi on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna-

Tallinna osakonna 1. oktoobri 1996. a. kirjaga nr. 15-6/3353 S. Lotkovile teatatud, et tema taotluse

kohta on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna-Tallinna osakond otsustanud: "Ei saa menetlusse

võtta õigusliku aluse puudumisel, Välismaalaste seadus § 20 lg. 2".

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 1997. a. otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu otsus ja jäeti S. Lotkovi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et S. Lotkovi

Eestis viibimise seaduslikuks aluseks saab olla ainult viisa või elamisluba. Neid aluseid S. Lotkovil ei

olnud. Tallinna Halduskohus on ebaõigesti lugenud S. Lotkovi Eestis seadusliku viibimise aluseks

alalise sissekirjutuse ja elamisloa taotluse esitamise. Paljasõnaline on S. Lotkovi väide, et ta pole

haldusõiguserikkumises süüdi.

11. aprillil 1997. a. esitas S. Lotkov Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele

kassatsioonkaebuse. Kassaator väidab, et kuna ringkonnakohus tühistas varasema kohtuotsuse ja tegi

uue otsuse, pidi ringkonnakohus lahendama HÕS §-s 300 lg. 1 märgitud küsimused. Neid küsimusi

lahendades pole ringkonnakohus pööranud tähelepanu, et tulenevalt HÕS § 256 lg. 2 p. 2, 251 lg. 1 ja

mõttest

ei

või

haldusõiguserikkumise

asjas

otsust

tehaametiisik,

kes

oli

ka

haldusõiguserikkumise protokolli koostaja. Samuti pole ringkonnakohus pööranud tähelepanu, et

rikutud on halduskaristuse määramise tähtaega ja haldusõiguserikkumise protokollis ning otsuses

pole märgitud haldusõiguserikkumise asjaolusid. Kassatsioonkaebuse kohaselt polnud S. Lotkovi

haldusvastutusele võtmiseks alust, sest tema Eestis viibimise õiguslikud tagatised on sätestatud

Välismaalaste seaduse §-s 20 lg. 1.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele selgitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et

haldusõiguserikkumise protokolli koostanud ametiisiku õigus teha samas asjas otsus tuleneb HÕS §-

st 228 lg. 2. Halduskaristuse määramise tähtaega rikutud ei ole, sest S. Lotkovi õiguserikkumine oli

jätkuv. Haldusõiguserikkumise kirjeldus "viibib Eestis ebaseaduslikult pikemat aega" on üheselt

mõistetav ja võimaldab tuvastada rikkumise toimepanemist. Kaebuses Tallinna Halduskohtule pole S.

Lotkov osundanud kassatsioonkaebuses märgitud protsessinormide rikkumisele. Kohtuotsuse

kassatsiooni korras tühistamise aluseks on vastavalt HÕS §-le 325 lg. 1 protsessinormide oluline

rikkumine ja sisuliselt õiget kohtuotsust ei tohi tühistada üksnes vormilistel kaalutlustel, välja arvatud

HÕS §-s 325 lg. 2 loetletud juhtudel. Elamisloa taotluse esitamine ei andnud S. Lotkovile õigust

viibida Eestis. Asjaolu, et S. Lotkov on Eestis elanud 1987. a. ning Eestis elavad tema abikaasa ja

tütar, ei anna samuti alust pidada S. Lotkovi viibimist Eestis seaduslikuks. Välismaalaste seaduse §-st

20 lg. 1 ja kassatsioonkaebusest ei selgu, millistes varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud

õigused, s. h. õigus viibida Eestis, säilisid S. Lotkovile.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

1. Tulenevalt HÕS §-st 263 on haldusõiguserikkumise asja arutamisel ametiisik kohustatud välja

selgitama, kas antud isik on süüdi haldusõiguserikkumise toimepanemises. HÕS § 6 lg. 1 kohaselt on

haldusõigusrikkumine üksnes süüline tegu.

Antud asjas on S. Lotkov esitanud elamis- ja tööloa taotluse, kuid Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Lõuna-Tallinna osakond pole võtnud seda menetlusse ega pole ka motiveerinud

menetlemisest keeldumise otsustust. Kuni otsuse tegemiseni S. Lotkovi taotluse kohta ei saa ta olla

süüdi HÕS § 171 lg. 1 järgi, sest S. Lotkovi tegevus oli suunatud Välismaalaste seaduse täitmisele,

mitte aga selle seaduse rikkumisele. Tulenevalt VS §-st 21 lg. 1 pidi sama seaduse § 20 lg. 1

tunnustele vastav välismaalane esitama elamis- ja tööloa taotluse kahe aasta jooksul, arvates

Välismaalaste seaduse jõustumisest, s. o. 12. juulist 1993. a. Kuna S. Lotkovilt võeti taotlus vastu ja

tähtaja rikkumist ei ole tuvastatud, siis tuleb eeldada, et S. Lotkov on taotluse esitanud õigeaegselt.

Kui pädev riigiasutus viivitab S. Lotkovi taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada

S. Lotkovi kahjuks. Välismaalaste seaduse preambuli kohaselt on see seadus vastu võetud "soovides

luua seadusega kaitstuse tunde nii ajutiselt kui ka alaliselt Eestis elavatele välismaalastele".

Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ringkonnakohtu arvates seisnes S. Lotkovi süü selles, et "S.

Lotkov sai teadlikuks oma Eestis viibimise ebaseaduslikkusest hiljemalt 1. oktoobri 1996. a.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjast ja ei võtnud midagi ette, et seda viibimist seadustada".

Ringkonnakohus on seega andnud ekslikult VS §-s 20 lg. 3 nimetatud otsuse tähenduse otsustusele

keelduda S. Lotkovi taotluse menetlemisest.

2. Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all, kusjuures vanematel on õigus ja kohustus

kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Need õigused ja kohustused on Põhiseaduse § 9 lg. 1

alusel võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul.

Eesti Vabariik on 13. märtsil 1996. a. ratifitseerinud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni. Nimetatud konventsiooni artikli 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema

perekonnaelu, kusjuures võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja

kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi

majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või

kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Artikli 12 kohaselt on abieluealisel mehel ja naisel õigus

abielluda ja luua perekond.

Artiklite 8 ja 12 tõlgendamisel saab aluseks võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. 1988. a. asjas

Berrehab v. Netherlands väitis edukalt marokolasest isa, kes oli Hollandis abiellunud ja kelle abielu

oli lahutatud, kuid kes säilitas tiheda kontakti oma väga noore tütrega ja andis talle regulaarselt

majanduslikku abi, et tema deporteerimine on artikkel 8 rikkumine. 1985. a. asjas Abdulazis, Cabales

and Balkandali v. United Kingdom asus sama kohus seisukohale, et artiklite 8 ja 12 tähenduses "on

mõeldamatu, et õigus luua perekonda ei hõlmaks õigust koos elada" ( p. 62, lg. 2).

Seega ei tulene välismaalase õigus elada Eestis üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka

Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.

Kui S. Lotkov elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda Põhiseadusest ning

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, mitte aga üksnes Välismaalaste seadusest.

Kui Välismaalaste seadus pole kooskõlas Põhiseadusega ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga, siis tuleb kohaldada Põhiseadust ning Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni.

Järelikult on ebatäpne Kodakondsus- ja Migratsiooniameti väide, et S. Lotkovi abiellumine ja tütre

sünd ei anna alust pidada S. Lotkovi viibimist Eestis seaduslikuks.

Eeltoodu

alusel

kuulub

kassatsioonkaebus

rahuldamisele

ja

Tallinna

Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi vaidlustatud otsus tühistamisele. Kuna S. Lotkov ei ole süüdi selles

haldusõiguserikkumises, siis puudub tema teos HÕS §-s 171 lg. 1 sätestatud haldusõiguserikkumise

koosseis ja käesoleva haldusõiguserikkumise asja menetlus tuleb lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

1. Rahuldada Sergei Lotkovi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 1997. a. otsus haldusasjas

nr. II-3õ/27/97 ja lõpetada selles asjas menetlus haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise

tõttu.

3. Tagastada Sergei Lotkovile kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni

ja 50 senti).

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 16. juunil 1997. a.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel