3-3-1-15-97 · Riigikohus

3-3-1-15-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 6. juunil 1997. a.

SODIKO N.V. esindaja kassatsioonkaebuse

läbivaatamine tolli poolt peremeheta kauba

realiseerimise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 5.

juunil 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi SODIKO N.V. esindaja vandeadvokaat Aivar Ennoki

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/26/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa SODIKO N.V. esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok ja

Tallinna Tolliinspektuuri esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik.

14. septembril 1995. a. pidas Tallinna Tolliinspektuur kinni Tallinna Kesklinna Kaubasadama

territooriumil 21 konteinerit alkoholiga, millised saabusid RAS Eesti Merelaevanduse kaubalaevaga

Kapten Konga. 3. oktoobril 1995. a. saatis firma FALKON INT Eesti Tolliametile faksi, milles teatas,

et 21 konteinerit jookidega mootorlaeval Kapten Konga on ekslikult saadetud Tallinna, selle asemel

et saata nad Riiga.

9. jaanuaril 1996. a. tegi Tallinna Tolliinspektuuri juhataja T. Udu otsuse nr. 43 peremeheta kauba

realiseerimise kohta. Otsuses märgitakse, et "14.09.1995 peeti Tallinna Kesklinna Kaubasadama

territooriumil kinni 21 konteinerit alkoholiga (konteinerite nimekiri lisas nr.1). Võttes arvesse asjaolu,

et 3 kuu jooksul ei ole õnnestunud antud kauba omanikku kindlaks teha, siis lähtudes ülaltoodust ning

EV Tolliseaduse § 68 lg. 1 Tallinna Tolliinspektuuri juhataja otsustas: realiseerida 21 konteineris olev

kaup (alkohol) peremeheta kaubana ning suunata RE Liviko. Alus: EV Valitsuse määrus nr. 251 22.

juunist 1995 - erikonfiskeeritud alkoholi ja tubakatoodete kasutamise kord.".

22. märtsil 1996. a. pöördus SODIKO N.V. esindaja Tallinna Tolliinspektuuri poole, teatades, et

septembris 1995. a. kinnipeetud konteineritest on 14 toodetud ja kuuluvad ettevõttele SODIKO N.V.

Kauba vedamise sihtpunkti pidi organiseerima laevandus- ja kaubandusfirma FALKON, kelle töötaja

hooletuse tõttu saabus last ekslikult Tallinna koos valede saatedokumentidega. Konteinerid paluti

saata tagasi Antverpeni sadamasse firmale SODIKO ja peatada kauba ümbertöötlemine.

RAS Eesti Merelaevanduse liinilaeva veokirjadest nähtub, et konteinerite MMMU nr. 3777435/5 ja

MMMU nr. 361733/1 kaubasaatjaks on märgitud BE Invest ja kaubasaajaks A/O Vitar, Moskva;

konteinerite MMMU nr. 560353/2, MMMU nr. 402519/4, MMMU nr. 703722/3 kaubasaajateks A/O

Stimo, Minsk, Valgevene; konteinerite MMMU nr. 560222/2, MMMU nr. 560416/4, MMMU nr.

560317/3 kaubasaatjaks MIC Trade ja kaubasaajaks A/O Tartarino, Bobruisk, Valgevene; konteinerite

MMMU nr. 128249/7, MMMU nr. 336593/9, MMMU nr. 560301/8 kaubasaatjaks Lockert

Corporation ja kaubasaajaks A/O Ella,Smolensk; konteinerite MMMU nr. 161700/8, MMMU nr.

363292/7, MMMU nr. 703857/5 kaubasaatjaks BE Invest ja kaubasaajaks Kaminvest INC,

Dnepropetrovsk.

3. mail 1996. a. esitas SODIKO N.V. esindaja Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tunnistada Tallinna Tolliinspektuuri juhataja T. Udu 9. jaanuari 1996. a. otsuse nr. 43 täielikult

seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt onSODOIKO N.V. nimetatud otsuses loetletud 14 konteineri

alkoholi omanik. Kaebaja leidis, et ebaõige on tolli väide, et tal ei õnnestunud kolme kuu jooksul

kauba omanikku kindlaks teha. Laevandus- ja kaubandusfirma FALKON, kes pidi kokkuleppel

ettevõttega SODIKO N.V. organiseerima kauba vedamise sihtpunkti, informeeris Eesti Tolliametit 3.

oktoobril 1995. a. faksiga, et last saabus Tallinna valede saatedokumentidega ja palus saata last tagasi

Antverpeni. Veel leidis kaebaja, et kauba kinnipidamise ja realiseerimise aluseks ei saa olla Vabariigi

Valitsuse 22. juuni 1995. a. määrus nr. 251, sest kauba erikonfiskeerimise otsust ei ole vastu võetud.

12. novembri 1996. a. halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse kohaselt ei pöördunud kaebuse esitaja ettenähtud tähtaja jooksul Tallinna

Tolliinspektuuri poole. Firma FALKON, kes teatas eksitusest kaubasaatmisel ja palus saata

konteinerid tagasi Antverpenisse, on laeva Kapten Konga manifesti kohaselt märgitud kaubasaatjana

ainult konteineri MMMU nr. 714257/4 suhtes, kuid seda konteinerit ei ole SODIKO N.V.

vaidlustanud. RAS Eesti Merelaevanduse poolt esitatud liinilaeva veokirjades ei kajastu

kaubasaatjana firma FALKON. Kaebaja poolt kohtule esitatud kauba saatedokumentide - Euroopa

Ühendusest väljavedaja eksemplaride kohaselt on kauba saatjaks SODIKO N.V. ja kaubasaajaks MIC

TRADE A/O WAKERS, Gorki, Venemaa. Koondarved on esitatud MIC TRADE A/O Wakers,

St.Ternovskaja, Gorki, Rusland nimele. Koondarvete p. 6 kohaselt jäävad kaubad müüja omandiks,

kuni ostja pole müüjale nõutavat summat täielikult tasunud. Kohtuotsuses leiti, et Tallinna

Tolliinspektuurile ja kohtule ei ole esitatud tõendeid SODIKO N.V. omandiõiguse kohta vaidlusaluse

14 konteinerile alkoholiga. Viide koondarvele ei ole arvestatav, sest saatedokumentide ja arvete

kohaselt on kauba saajate ja hankijatena nimetatud mitmeid erinevaid firmasid ning aadresse.

Asjakohane ei ole ka kaebaja viide liinilaeva veokirja tingimustele, mille kohaselt tuleb konteinerid

kailt ära viia 7 päeva jooksul, vastasel korral toimetatakse konteinerid tagasi lastimissadamasse

kaubasaatja nimele. See säte reguleerib vedaja ja kaubasaatja vahelisi õigussuhteid ning ei lähtu

Tolliseadusest. Tolliseaduse § 17 lg. 3 kohaselt on isik, kes toimetab kauba tolliterritooriumile,

kohustatud pärast tollipiiri ületamist esitama ülddeklaratsiooni lähimale selleks ettenähtud

tolliasutusele. Kuna RAS Eesti Merelaevanduse poolt esitatud dokumendid olid ebaadekvaatsed, siis

oli tollil õigus ja kohustus kaup kinni pidada, et selgitada, kas rikuti või taheti rikkuda tollieeskirju.

Kuna omanikku ei suudetud välja selgitada, siis tollieeskirjade rikkumise eest kedagi ei karistatud. Ka

ei ole tehtud otsust kauba erikonfiskeerimise kohta. Tolliseaduse § 68 lg. 1 alusel tegi Tallinna

Tolliinspektuuri juhataja õiguspärase otsuse peremeheta kauba realiseerimiseks. See säte on

tolliinspektuuri otsuse õiguslikuks aluseks. Vabariigi Valitsuse 22. juuni 1995. a. määrus nr.251

selgitab korda, mis annab õiguse suunata kinnipeetud kaup riigiettevõttele Liviko.

21. novembril

1996.

a.

esitas

SODIKO

N.V.

esindaja

apellatsioonkaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada

kaebus. Apellandi arvates jättis kohus ebaõigesti arvestamata kaebuses toodud väited selle kohta, et

SODIKO N.V. on antud kauba omanik, sest selle kauba eest ei ole täielikult tasutud. Asjaolu, et

saatedokumentides ja arvetes on kauba saajate ja tarnijatena märgitud mitmeid firmasid ja aadresse, ei

lükka ümber esitatud väiteid SODIKO N.V. omanikuks olemise kohta. Veel leidis apellant, et kohus

jättis ebaõigesti arvestamata liinilaeva veokirjas sätestatud tingimustega, mille kohaselt tuleb

konteinerid toimetada tagasi lastimissadamasse kaubasaaja nimele, kui need ei ole kailt 7 päeva

jooksul ära viidud. See aitab ära hoida dokumentide vormistamisel või kauba pealelaadimisel

tekkinud eksituste tõttu kauba võimalikku kaotsiminekut. See säte oleks võimaldanud lahendada

tekkinud segaduse, kuid toll näitas üles ebaseaduslikku põhjendatud aktiivsust kaupade

kinnipidamisel ja realiseerimisel.

Kohtuotsuses toodud väljend - "Kauba omanikku ei suudetud välja selgitada", eeldab tollipoolset

aktiivset tegevust omaniku väljaselgitamiseks. Asja materjalidest ja tolli esindaja seletustest ei nähtu,

et toll oleks võtnud midagi ette kauba omaniku väljaselgitamiseks.

Kuigi kohus leidis, et kauba erikonfiskeerimise otsust ei ole tehtud, on ta nõustunud viitega Vabariigi

Valitsuse 22. juuni 1995. a. määrusele nr. 251, mis andvat õiguse suunata kinnipeetud kaup

riigiettevõttesse Liviko. Nimetatud määruse p. 1 kohaselt tuleb Tolliseaduse § 65 lg. 1 alusel

kinnipeetud alkohol ja tubakatooted suunata tolli poolt erikonfiskeerimise otsuse vastuvõtmiseni AS

Liviko lattu. Pärast sellekohase otsuse vastuvõtmist toimub alkoholi ja tubakatoodete edasine

käitlemine RAS Liviko kaudu. Apellant leidis, et asjas on leidnud tõendamist, et mingit

tollieeskirjade rikkumist tolli poolt tuvastatud ei ole ja erikonfiskeerimise otsust tehtud ei ole.

Seetõttu on tolliinspektuuri otsuse alus ebaseaduslik ja põhjendamatu. Tolliseaduse § 68 lg. 1 ja

Vabariigi Valitsuse nimetatud määrus välistavad teineteist.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. märtsi 1997. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et Tolliseaduse § 68 lg. 1 kohaselt kuulub kaup, mille omanikku ei

ole õnnestunud kindlaks teha kolme kuu jooksul, realiseerimisele. Asjas on õigesti kindlaks tehtud, et

seaduses ettenähtud kolmekuulise tähtaja jooksul ei ole kaebuse esitaja tolliameti poole pöördunud.

Samuti ei ole firma FALKON, kes väidetavalt organiseeris kauba vedamist sihtkohta, esitanud tollile

dokumente kauba omaniku kohta. Seega leidis toll otsuse tegemise ajal põhjendatult, et tegemist oli

peremeheta kaubaga, mis kuulus Tolliseaduse § 68 lg. 1 alusel realiseerimisele. Tolliinspektuuri

otsuse seaduslikkuse hindamise seisukohalt ei oma tähtsust, ka SODIKO N.V. on käesolevaks ajaks

esitanud omandiõigust tõendavad dokumendid või mitte. Õige on halduskohtu seisukoht, et viide

liinilaeva veokirjas sätestatud tingimustele on asjakohatu, kuivõrd see reguleerib vedaja ja

kaubasaatja vahelisi suhteid ja ei lähtu Tolliseadusest. Kuigi antud juhul ei ole kauba suhtes tehtud

erikonfiskeerimise otsust, on tolliinspektuuri otsusega põhjendatult suunatud realiseerimisele kuuluv

alkohol riigiettevõttele Liviko, sest Tarbijakaitse seadusega on nõuetekohaste kvaliteeti tõendavate

dokumentideta alkoholi müük keelatud.

Sellele Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse SODIKO N.V. esindaja

vandeadvokaat A. Ennok. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus.

Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

1. Tolliseaduse § 68 lg. 1 eeldab tolliametipoolset aktiivset tegevust kauba omaniku

väljaselgitamiseks. Toll ei ole selleks midagi ette võtnud, kuigi ekspediitorfirma FALKON poolt

saadetud faksis olid olemas kõik vajalikud rekvisiidid nendega ühenduse saamiseks. Tolliinspektuur

pole kordagi palunud saata kohale kauba omandiõigust tõendavaid dokumente. Seetõttu on vale kohtu

väide, et tollil ei ole õnnestunud kauba omanikku välja selgitada. Toll ootas tegevusetult kolme kuu

möödumist, et siis kaup ebaseaduslikult realiseerida. Kauba omanikul oli õiguspärane ootus, et Eestis

järgitakse Põhiseaduse § 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

2. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi antud juhul erikonfiskeerimise otsust ei tehtud, on kaup

suunatud realiseerimisele riigiettevõttesse Liviko põhjendatult. Vabariigi Valitsuse nimetatud määrus

eeldab erikonfiskeerimise otsuse vastuvõtmist, kuid antud asjas on leidnud tõendamist, et

erikonfiskeerimise otsust ei ole vastu võetud. Ei ole ka tuvastatud mingit tollieeskirjade rikkumist.

Seetõttu puudub alus käsitada antud kaupa kui erikonfiskeeritut ja realiseerida seda nimetatud

määruse alusel.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

1. Tolliseaduse § 68 lg. 1 sätestab: "kaup või veok, mille erikonfiskeerimise otsus on jõustunud või

mille omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha kolme kuu jooksul või mida valdaja ei ole sama

seaduse §-s 65 ettenähtud tähtaja jooksul tollilt välja nõudnud, kuulub realiseerimisele. Kiiresti

riknevate kaupade realiseerimiseks kehtestab Tolliamet lühemad tähtajad.".

Nimetatud säte annab tollile õiguse realiseerida kaup, mille omanikku ei ole tal õnnestunud kolme

kuu jooksul kindlaks teha. Sellest sättest tuleneb, et sellise kauba realiseerimise otsusele peab

eelnema tollipoolne tegevus, mitte tegevusetus. Tegevuse all tuleb käsitleda aktiivset käitumist,

tegevusetuse all passiivset käitumist. Seega peab toll tegelema aktiivselt kauba omaniku

väljaselgitamisega kolme kuu jooksul, mitte ootama passiivselt kauba omaniku pöördumist tolli

poole.

Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus peab kohus välja selgitama kõik asjaolud seoses nimetatud

kauba tunnistamisega peremeheta kaubaks. Samuti peab ringkonnakohus koguma tõendeid tolli

tegevuse kohta peremeheta kauba omaniku väljaselgitamisel kolme kuu jooksul. Ringkonnakohus

peab hindama kogutud tõendeid, et kindlaks teha, kas kaup on tunnistatud peremeheta kaubaks

õigesti ja kas toll tegi vajalikud toimingud kauba omaniku väljaselgitamiseks.

2. Tallinna Tolliinspektuuri kaevatud otsuses on kauba realiseerimise alusena märgitud Vabariigi

Valitsuse 22. juuni 1995. a. määrus nr. 251 "Erikonfiskeeritud alkoholi ja tubakatoodete kasutamise

kord". Nimetatud määrus on antud Tarbijakaitseseaduse § 18 Tolliseaduse § 65 alusel.

Selle määruse punkt 1 sätestab: "Tarbijakaitseseaduse paragrahvi 18 lõikes 3 loetletud ametiisikute

poolt äravõetud või Tolliseaduse § 65 lg. 1 alusel tolli poolt kinnipeetud alkohol ja tubakatooted

suunatakse erikonfiskeerimise otsuse vastuvõtmiseni riikliku aktsiaseltsi "Liviko" lattu. Pärast

erikonfiskeerimise otsuse vastuvõtmist Tolliameti selleks õigust omava ametiisiku või

halduskohtuniku poolt toimub erikonfiskeeritud alkoholi ja tubakatoodete edasine käitlemine riikliku

aktsiaseltsi "Livikot" kaudu.".

Selle määruse rakendamine alkoholi realiseerimiseks eeldab erikonfiskeerimise otsuse tegemist.

Antud asjas on tõendatud, et kinnipeetud alkoholi kohta ei ole tehtud erikonfiskeerimise otsust.

Seetõttu on Tallinna Tolliinspektuuri otsuses märgitud alus alkoholi realiseerimise kohta ebaõige.

Ebaõige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et "kuigi antud juhul ei ole kauba suhtes tehtud

erikonfiskeerimise otsust, on tolliinspektuuri otsusega põhjendatult suunatud realiseerimisele kuuluv

alkohol RE - le Liviko, sest Tarbijakaitse seadusega on nõuetekohaste kvaliteeti tõendavate

dokumentideta alkoholi müük keelatud.". Ringkonnakohtu see seisukoht on vastuolus Tolliseaduse §-

dega 68 ja 69. Tolliseaduse § 68 lg. 2 kohaselt kehtestab kauba, mille omanikku ei ole õnnestunud

kindlaks teha kolme kuu jooksul, hindamise ja realiseerimise korra rahandusminister. Sama seaduse §

68 lg. 4 ja lg. 5 kohaselt kantakse sellise kauba realiseerimisest laekunud summad pärast hoiu- ja

realiseerimiskulude mahaarvamist riigieelarvesse ja kauba omanikul säilib realiseerimisest

riigieelarvesse kantud summade tollilt väljanõudmise õigus kolme kuu kestel pärast selle kauba

realiseerimist. Kaup, mida ei ole võimalik realiseerida sekundaartoormena, hävitatakse. Hävitamise

kohta tuleb koostada rahandusasutuse esindaja osavõtul akt, mille kinnitab Tolliameti peadirektor.

Tolliseaduse § 69 sätestab, et kui tollieeskirjad ei näe ette teisiti, realiseeritakse sama seaduse §-s 68

lg. 1 nimetatud kaup tollioksjonil, mille korraldamise juhendi kinnitab rahandusminister.

Rahandusministri 10. novembri 1994. a. määrusega nr. 199 kinnitati "Tollioksjoni korraldamise

juhend" (RTL 1994, 53, lk. 1794). Selle juhendi punkti 2 kohaselt realiseeritakse riigi omandiks

pööratud kaupu ja veokeid tollioksjonil, kusjuures "tollioksjonil ei ole lubatud realiseerida

spetsiaalselt invaliididele ja vanuritele mõeldud kaupu.". Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus kontrollima, kas nimetatud kauba realiseerimisel peeti kinni rahandusministri poolt

kinnitatud juhendist.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu otsus antud

asjas kuulub tühistamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 1997. a. otsus haldusasjas nr. II-3/26/97 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

3. Tagastada advokaadibüroole Aivar Ennok AS kassatsioonikautsjon 422.50 ( nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti).

Määrus jõustub 16. juunil 1997. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann