3-1-3-22-97 · Riigikohus

3-1-3-22-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. juunil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ja liikmed Jüri Ilvest ning Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja

P.F. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Lääne-Viru Maakohtu 23. jaanuari 1997. a otsusega mõisteti P.F. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi ning teda

karistati kohaldades KrK § 39 sätteid vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks kinnises vanglas.

P.F. mõisteti süüdi selles, et ta 23. juunil 1996. a Rakveres R x-x korteris ühise joomingu ajal tekkinud tülis

lõi tapmise eesmärgil A.K-le kööginoaga rindu, tekitades talle üliraske kehavigastuse. Kuritegu jäi lõpule

viimata põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest.

Esitatud apellatsioonkaebuses taotles kohtualuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Küllike Namm P.F.

kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 lg 1 järgi ning mõistetud karistuse kergendamist.

Apellant leidis, et P.F. ei saa süüdistada tapmiskatses, kuna pole leidnud tõendamist tema tahtlus tappa

kannatanut.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 1997. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu

23. jaanuari 1997. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et P.F. poolt toimepandud kuritegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Oma

otsuses luges ringkonnakohus tõendatuks kohtualuse otsese tahtluse tappa, kuna ta lõi A.K-d 17 cm pikkuse

teraga noaga rindu, s.t elutähtsasse organisse. Veel luges ringkonnakohus tuvastatuks asjaolu, et peale noaga

löömist jäi P.F. magama, jäädes ükskõikseks A.K. surma saabumise suhtes ja kohtualuse loobumine uutest

löökidest ei välista tapmise tahtlust.

P.F. suhtes tehtud kohtuotsus jõustus kassatsioonitähtaja möödumisel.

Avalduses kohtuvea parandamiseks taotleb riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber Lääne-Viru Maakohtu

23. jaanuari 1997. a otsuse ja Viru Ringkonnakohtu kriminalkolleegiumi 27. veebruari 1997. a otsuse

tühistamist ja P.F. kuriteo kvalifitseerimist KrK § 107 lg 1 järgi, jättes karistuse muutmata.

Avaldaja on seisukohal, et vastavalt Kriminaalkoodeksi § 8 lg 2 ja § 15 lg 2 sätetele ning väljakujunenud

kohtupraktikale saab kuriteokatset toime panna üksnes otsese tahtlusega, s.t süüdlane peab aru saama oma

tegevuse laadist ja tähendusest, nägema ette selle tagajärge ning soovima seda, kuid tegu jääb lõpule viimata

põhjusel, mis ei olene süüdlase tahtest. Avaldaja leiab, et puuduvad tõendid selle kohta, et P.F. soovis

kannatanut tappa ning miski ei takistanud tal oma kuritegu lõpule viimast. Prokurör leiab, et süüdimõistetu

tegutses kaudse tahtlusega ning sellest tulenevalt tuleb kuritegu kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele

KrK § 107 lg 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri arvamuse,

milles toetati avaldust kohtuvea parandamiseks,

t u v a s t a s:

Avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kooskõlas oma otsusega 8. oktoobrist 1996. a E. S. süüdistusasjas KrK § 15

lg 2 ja § 100 järgi märgib jätkuvalt, et kuriteokatse on võimalik vaid siis, kui süüdlane tegutseb otsese

tahtlusega ja vastutus kuriteokatse eest on välistatud, kui süüdlane tegutseb kaudse tahtlusega või

ettevaatamatuse tõttu.

P.F. on ennast süüdi tunnistanud kannatanu löömises noaga ja kogu aeg eitanud tahtlust tappa kannatanu. P.F.

väidet kinnitab asjaolu, et tal olnuks võimalus oma tahtlus kannatanu tappa realiseerida, sest olid

kannatanuga ruumis kahekesi ja viimane mingit vastupanu ei osutanud. Nähes, et kannatanu peale lööki

noaga on elus, ei löönud P.F. teda rohkem, vaid asus hoopis kannatanut abistama, misjärel lõpuks raske joobe

tõttu uinus. Seega ei jäänud P.F. poolt toimepandud tegu lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud tema

tahtest. Vastupidi, tema käitumine kinnitab, et olles realiseerinud kogu oma kuritegeliku kavatsuse - lüüa

kannatanut noaga - lõpetas ta igasuguse ründe ja asus kannatanut abistama.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav - motiveeriv osa on aga vastuoluline tahtluse

liigi tuvastamisel. Kohus kirjeldab algul tapmise katset otsese tahtlusega, seejärel aga lisab, et pärast lööki

noaga P.F. uinus, millega näitas oma ükskõiksust kannatanu surma saabumise suhtes. Selline väide viitab aga

kaudsele tahtlusele.

Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et P.F. oleks soovinud kannatanu surma, tegutses ta kaudse tahtlusega ja

toimepandu tuleb kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele KrK § 107 lg 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et Lääne-Viru Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab toimepandud

kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 1997. a otsus ja Lääne-

Viru Maakohtu 23. jaanuari 1997. a otsus Pavel Fi"t"uki süüditunnistamises KrK § 15 lg 2 ja § 100

järgi, kvalifitseerides kuriteo ümber KrK § 107 lg 1 järgi.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Otsus jõustub 3. juunil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe