3-1-1-65-97 · Riigikohus

3-1-1-65-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. juunil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert

Lindmäe, vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. R. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p- de 1 ja 3 § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi,

T. H. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi ning

A. L. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p- de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa vandeadvokaat Rein Napa ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. R., T. H. ja A. L. mõisteti süüdi Tartu Linnakohtu 6. veebruari

1997. a otsusega.

A. R. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 139 lg 2 p- de 1 ja 3 järgi 6 kuu vabadusekaotusega.

Süüditunnistamisel KrK § 141 lg 2 p 1 järgi kohaldati tema suhtes KrK § 39 sätteid ja teda karistati ühe aasta

ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

T. H. ja A. L. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning KrK § 39 sätteid kohaldades karistati neid

vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud poolkinnises vanglas.

KrK § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati A. R., T. H. ja A. L. süüdi selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja koos

22. veebruaril 1994. a kella 23.00 paiku X linnas X tänaval, olles alkoholijoobes, tungisid võõra vara

röövimise eesmärgil kallale K. P. Nad lõid teda näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus, ja röövisid seejärel

botased, käekella ja püksirihma koguväärtuses 425 kr. Löömisega tekitati K. P. ülahuule limaskesta

põrutushaav ja verevalum, nahamarrastused otsmikul, vasaku sarna piirkonnas ja vasakul põsel. Eksperdi

arvamuse kohaselt kuulusid vigastused kergete terviserikkega kehavigastuste liiki.

Linnakohtu otsuse peale esitas A. R. apellatsioonkaebuse ja Tartu abiprokurör Alar Häidberg

apellatsioonprotesti. A. R. taotles temale süüksarvatud röövimise ümberkvalifitseerimist avalikuks varguseks

ja mõistetud karistuse kergendamist. Prokurör leidis, et puuduvad kuriteo raskust oluliselt vähendavad

erandlikud tehiolud. Linnakohtu poolt KrK § 39 sätete kohaldamisega mõistetud karistused ei vasta kuriteo

raskusele ja süüdimõistetute isiksustele.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 1997. a otsusega tühistati osaliselt linnakohtu otsus.

Ringkonnakohus kvalifitseeris kohtualustele inkrimineeritud röövimise ümber avalikuks varguseks ning

karistas A. R., samuti T. H., avaliku varguse eest 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega ja A. L. üheaastase

vabadusekaotusega. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et: "vaatamata

sellele, et meditsiiniliselt kuuluvad kannatanu kehavigastused kergete kehavigastuste liiki, ei saa

nahamarrastusi, verevalumit ja ülahuule limaskesta põrutushaava käesoleval juhul lugeda kannatanu tervisele

ohtlikuks, kuna need ei põhjustanud kannatanule mingeid olulisi vaegusi ega muudatusi tema igapäevases

elukorralduses. Samuti ei tinginud need vigastused kannatanul vajadust arstiabi järele".

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee, kes taotleb Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse osalist tühistamist - röövimise ümberkvalifitseerimist ja KrK

§ 140 lg 2 järgi mõistetud karistuste muutmist. Prokuröri arvates on iga terviserikkega kehavigastus ohtlik

tervisele, ja seda sõltumata sellest, kas kannatanu kasutab arstiabi või mitte. Protestis leitakse, et ei kohus ega

kannatanu saa võtta endale õigust meditsiinilist eriharidust vajavate küsimuste ümberhindamiseks. Samuti ei

saa kannatanu otsustada kuriteo kvalifikatsiooni üle

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

kes toetab protesti ning advokaadi, kelle arvates esitatud protest ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s:

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 12. septembrist 1995. a D. A. ja O. S. süüdistusasjas

ning 26. novembri 1996. a otsusega A. M. ja V. M. süüdistusasjas, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

veelkord vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb igal konkreetsel juhtumil

kindlaks teha, kas vägivald oli elule või tervisele ohtlik. Vägivalla ohtlikkuse üle elule ja tervisele

otsustatakse füüsilise vägivalla korral nii faktiliselt saabunud kui ka vägivalla kasutamise ajal reaalselt

võimaliku tagajärje alusel. See on igas konkreetses asjas fakti küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb

füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle laadi ja vahendeid, mis on ründaja käes.

Käsitletavas kriminaalasjas on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ühte rusikahoopi näkku, mis

põhjustas kannatanule mitteolulise tervisekahjustuse - marrastused, kriimustused, verevalumi ja limaskesta

põrutushaava - ei saa lugeda elule ja tervisele ohtlikuks vägivallaks. Vastupidi protestis esitatud väitele, et

kohtul puudub õigus hinnata kasutatud vägivalla ohtlikkust elule ja tervisele, on Riigikohus seisukohal, et

lähtudes kehtivast kriminaalõigusest, on see õiguslik küsimus, mis on kohtu pädevuses. Eksperdid annavad

arvamuse kehavigastuse liigi kohta. Antud juhul tekitati kannatanule kerge kehavigastus. Kuid kas see

vägivald, mida vara hõivamiseks kasutati ja mis põhjustas kerge kehavigastuse, oli elule ja tervisele ohtlik

või mitte, on fakti küsimus, mille lahendab kohus. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud,

miks kasutatud vägivald ei olnud kannatanu elule ja tervisele ohtlik ning Riigikohus nõustub otsuses toodud

põhistustega. Motiveeritult on kohtualustele mõistetud toimepandud avaliku varguse eest reaalne

vabadusekaotuslik karistus ja Riigikohtul puudub seaduslik alus mõistetud karistuste muutmiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p- st 1 ja § 65 lg- st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 1997. a otsus A. R., T.

H. ja A. L. süüdistusasjas.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 3. juunil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe