3-3-1-14-97 · Riigikohus

3-3-1-14-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 30. mail 1997. a.

Ida - Viru Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse läbivaatamine relvaloa tühistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Harri Salmann ja Hele-Kai Remmel

vaatas 29. mail 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Ida-Viru Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse

Viru Ringkonnakohtu 7. märtsi 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-5/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ida-Viru Politseiprefektuuri esindajad Eduard East ja

Herman Piirsalu ning Arnold Janes.

28. aprillil 1995. a. esitas Arnold Janes Ida-Viru Politseiprefektuurile avalduse, milles palus

kalastamisel 27. veebruaril 1995. a. juhtunud õnnetuse ajal Peipsi järve kaotatud püstol arvelt maha

võtta. 10. mail 1995. a. kinnitas Ida-Viru Politseiprefekt "Tulirelva hoiuloa annuleerimise

kokkuvõtte", millega tühistati A. Janesele antud relvaluba "eraldi nimekirjas olevatele relvadele",

kuna A. Janesel puudusid relvade hoidmiseks nõuetekohased tingimused, ta ei teatanud elukoha

muutumisest ja kaotas relva, millest teatas alles kaks kuud hiljem.

19. septembril 1996. a. esitas A. Janes Ida-Viru Maakohtule kaebuse, milles palustühistada Ida-Viru

Politseiprefekti määruse relvaloa annulleerimise kohta ja taastada kaebuse esitaja õigus relvade

hoidmiseks. Kaebuse kohaselt läks püstol kaduma õnnetusjuhtumi tõttu, mitte aga lohakuse

tagajärjel. Seetõttu ei olnud kaebuse esitaja arvates tegemist relva kaotamisega. Kaebuse kohaselt oli

relvaloa annulleerimise alus - Politseiameti 12. oktoobri 1992. a. käskkirjaga nr. 414 kinnitatud

Tulirelvalubadealase töö juhendi p. 38. 1- Põhiseaduse vastane, kuna isiku õigusi ja vabadusi tohib

piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega, juhend aga annab politseile võimaluse oma äranägemisel

piirata isiku õigusi.

Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku 20. detsembri 1996. a. otsusega jäeti A. Janese kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et Politseiseaduse § 13 lg. 1 p. 17 kohaselt on politseil õigus anda

relvalubasid ja relvi ära võtta relvaeeskirjade rikkumise korral. Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992.

a. määrusega nr. 256 kinnitatud Tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omandamise,

hoidmise ja kandmise ajutiste eeskirjade p. 21 kohaselt tuleb kaotatud, hävinud või varastatud relvast

või relvaloast teatada 24 tunni jooksul, A. Janes tegi seda aga alles 2 kuu pärast. Tulirelvalubadealase

töö juhendi p. 45 sätestab nõude hoida enam kui 5 relvast koosnevat kogu relvakapis selleks

väljaehitatud

või

kohandatud

tehniliselt

kindlustatud

ruumis,

mis

on

võetud

pideva

valvesignalisatsiooni alla. Sellised tingimused 12 relva hoidmiseks A. Janesel puudusid. 8. veebruaril

1996. a. andis A. Janes relvad politseiprefektuuriga kooskõlastamatult lasketiiru hoiule. A. Janese

väide, et ta teatas politseile elukoha muutumisest, on ümber lükatud kirjalike tõenditega.

Tulirelvalubadealase töö juhendi p. 38. 1 kohaselt võidakse relvaluba tühistada relva kaotsimineku,

hävinemise või varguse tõttu sellest ilmajäämise korral.

Sellele kohtuotsusele esitas A. Janes 27. detsembril 1996. a. apellatsioonkaebuse, milles palus

kohtuotsus muuta ja tunnistada Tulirelvalubadealase töö juhendi p. 38. 1 Põhiseaduse vastaseks.

Apellandi arvates rikkus kohus Põhiseaduse § 146. Apellant väitis, et juba 1992. a. paigutas ta oma

relvad politseiprefekti suulisel loal lasketiiru. Samuti väitis apellant, et tema elukoht on endiselt Ida-

Viru Politseiprefektuuri teeninduspiirkonnas ja relvade hoiukoht pole muutunud. Relvaloa

pikendamine oli aga kooskõlas Tulirelvalubadealase töö juhendi punktiga 36.

Viru Ringkonnakohtu otsusega 7. märtsist 1997. a. rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Ida-Viru

Maakohtu halduskohtuniku 20. detsembri 1996. a. otsus ja tehti uus otsus. A. Janese kaebus rahuldati

ja Ida-Viru Politseiperfekti poolt 10. mail 1995. a. kinnitatud "Tulirelva hoiuloa annuleerimise

kokkuvõte" tunnistati täielikult seadusevastaseks. Ringkonnakohus leidis, et tulirelva hoiuloa

annulleerimise otsus kui haldusakt peab olema motiveeritud, s. t. selles peab olema ka viide seaduse

sättele. Sellist viidet aga prefekti poolt kinnitatud otsuses pole. Relvaloa tühistamisel ei saa kohaldada

Tulirelvalubadealase töö juhendit, sest seda pole avaldatud. Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a.

määrusega nr. 256 kinnitatud eeskirjad ei näe ette "Tulirelva hoiuloa annuleerimise kokkuvõtte"

koostamist relvaloa tühistamise otsusena. Selles kokkuvõttes loetletud asjaolud ei saa aga olla

relvaloa tühistamise aluseks. Samuti pole kokkuvõttes osundatud, milliste relvade kohta see käib,

kuna puudub kokkuvõtte lisa, s.o. relvade nimekiri. Asjas puuduvad tõendid, et A. Janes ei teatanud

elukoha muutumisest, millegagi ei ole ümber lükatud apellandi väidet, et püstol kukkus kalastamisel

juhtunud õnnetuse ajal Peipsi järve ja ta on püüdnud seda korduvalt sealt kätte saada.

Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas Ida-Viru Politseiprefektuur 7. aprillil 1997. a.

kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus teeks uue otsuse ja jätaks A. Janese kaebuse

rahuldamata. Kassatsioonkaebuses selgitatakse, et Politseiameti poolt kinnitatud Tulirelvalubadealase

töö juhendi aluseks on Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a. määrusega nr. 256 kinnitatud ajutiste

eeskirjade lõppsätted. Nimetatud juhend ei kuulunudki avaldamisele, sest avaldamise nõue ei laiene

"ametkondlikele käskkirjadele". Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et relvaloa

annulleerimise otsus ei või olla vormistatud "Tulirelva hoiuloa annuleerimise kokkuvõttena", samuti

ka järeldus, et kokkuvõtte lisa puudub. Seda lisa, s.o. relvade nimekirja, pole kohus

politseiprefektuurilt nõudnud.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele on A. Janes seisukohal, et relvaloa võib tühistada ainult siis,

kui relva omanik on toime pannud haldusõiguserikkumise. Tulirelvalubadealase töö p. 38. 1 annab

politseiprefektile "piiramatud õigused relva omanike lubade tühistamisel oma äranägemisel". See

juhendi säte ei arvesta vajadust selgitada, kas relva kaotsiminekus on relva omanik süüdi. Juhend on

vastuolus Põhiseaduse §-ga 11.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

1. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega,

kusjuures need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse § 32 lg. 2 alusel võib seadusega sätestada

kitsendusi igaühe õigusele enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Relvade omandi- või

valdamisõiguse subjektide ring ja nende õigused on määratletud Relvaseadusega. Selle seaduse §-s

20 lg. 2 sätestatakse, et Eesti kodanikul, kes on vähemalt 21-aastane või tegevteenistuse läbi teinud,

on õigus soetada ja omada piiratud käibega tsiviilrelva üksnes tingimustel ja korras, mis on

kehtestatud Relvaseadusega. Seega on igaühe õigus omada relvi praegu kitsendatud Relvaseadusega.

Relvaseadus jõustus 1. jaanuaril 1996. a. A. Janes kaotas püstoli 27. veebruaril 1995. a. ja tema

relvaluba annulleeriti 10. mail 1995. a., seega enne Relvaseaduse jõustumist. Enne Relvaseadust

reguleeriti seda valdkonda Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a. määrusega nr. 256 kinnitatud

Tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omandamise, hoidmise ja kandmise ajutiste

eeskirjadega, mis tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1996. a. määruse nr. 28

punktiga 6.

Tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on

aga esmane põhiseaduslik väärtus. Sellise erilise ohu kõrvaldamiseks mõistlike piirangute

kehtestamine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning see ei moonuta antud juhul piiratava õiguse

olemust. Kuna kõrgeim põhiseaduslik väärtus on igaühe elu, tuli antud asjas kohaldada vastava

seaduse puudumisel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud ajutisi relvaeeskirju, kuigi Põhiseaduse

§ 32 lg. 2 kohaselt sai sellised piirangud kehtestada üksnes seadusega. Samadel põhjustel ei saa

politseiametnike tegevust Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud ajutiste relvaeeskirjade täitmisel

pidada riigivõimu omavoliks Põhiseaduse § 13 lg. 2 mõttes.

Politseiseaduse §-ga 13 lg. 1 p. 17 on politseile antud õigus anda relvalubasid ja võtta ära relvad

nende hoidmise või kasutamise eeskirjade rikkumise korral. Sellest sättest tuleneb ka politsei õigus

ära võtta relvaluba. Asjaolust, et enne Relvaseaduse jõustumist polnud seadusega määratud, millistel

konkreetsetel juhtudel võib relva ja relvaloa ära võtta, ei tohi relvadest tuleneva erilise ohu tõttu teha

järeldust, et relvi ja relvalube ei võinudki politsei Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud ajutiste

eeskirjade rikkumise korral Politseiseaduse § 13 lg. 1 p. 17 alusel ära võtta enne, kui relvaloa

äravõtmise konkreetsed alused sätestati seadusega. Seega ei ole põhjendatud A. Janese seisukoht, et

relvaloa äravõtmiseks puudus üldse seaduslik alus. Sisuliselt toimus relvaloa äravõtmine

Politseiseaduse § 13 lg. 1 p. 17 alusel, mitte aga Politseiameti käskkirjaga kinnitatud juhendi alusel.

Seepärast ei saa ka politseiametnike tegevust relvaloa äravõtmisel pidada riigivõimu omavoliks.

2. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et relvaloa annulleerimise otsus kui haldusakt peab olema

motiveeritud, s.t. selles peab olema ka viide seaduse sättele. Haldusakti motiveerimine on vajalik

selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on

haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik kellele on haldusakt adresseeritud, saaks

aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab

haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas

haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse.

Motiveerimata haldusakt on seadusevastane seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel

õiguslikul alusel on haldusakt antud. Selles haldusasjas on "Tulirelva hoiuloa annulleerimise

kokkuvõttes" märgitud, miks haldusakt anti, kuid pole märgitud akti andmise õiguslikku alust.

Selleks aluseks pidanuks 10. mail 1995. a. olema Politseiseaduse § 13 lg. 1. p. 17 ja Vabariigi

Valitsuse poolt kinnitatud ajutised relvaeeskirjad. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et politsei ei

võinud relvaeeskirjadena kohaldada Tulirelvalubadealase töö juhendit. See järeldub asjaolust, et

nimetatud juhendi täitjateks olid üksnes politseiametnikud, mitte aga igaüks. Seepärast pole

asjakohane ka A. Janese väide, et Tulirelvalubadealase töö juhendi punkt 38. 1 on Põhiseaduse

vastane. Ametiasutus võib seaduse või muu õigusakti ühtlase kohaldamise eesmärgil anda alluvatele

ametnikele juhiseid.

Selles haldusasjas on tuvastatud, et A. Janes töötas politseiprefektuuri lubade üksuses kuni 7.

veebruarini 1994. a. Seega pidi A. Janes endise politseiametnikuna tundma nii Politseiseadust kui ka

relvaeeskirju ja mõistma, milline oli "Tulirelva hoiuloa annuleerimise kokkuvõtte" õiguslik alus ka

siis, kui seal oli märgitud üksnes relvaloa annulleerimise faktiline alus ja polnud märgitud õiguslikku

alust. Nende erandlike asjaolude tõttu polnud takistatud A. Janese võimalus saada aru, kas tema

õigusi on piiratud kooskõlas seadusega, ja vajadusel oma õigusi kaitsta.

Eelosundatud erandlike asjaolude tõttu ei tähenda antud haldusasjas "Tulirelva hoiuloa annuleerimise

kokkuvõttes" õigusliku aluse märkimata jätmine iseenesest selle haldusakti seadusevastasust.

3. Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992. a. määrusega nr. 256 kinnitatud ajutised eeskirjad ja

Politseiameti 12. oktoobri 1992. a. käskkirjaga nr. 414 kinnitatud juhend ei sätestanud relvaloa

annulleerimise otsuse vorminõudeid. Seega otsustuse vormistamine "Tulirelva hoiuloa annuleerimise

kokkuvõttena" ei tähenda iseenesest kokkuvõtte seadusevastasust.

Enne Relvaseadust oli relvaloa äravõtmise aluseks Politseiseaduse § 13 lg. 1 p. 17. Selle sätte

kohaselt oli politseil õigus relvaeeskirjade rikkumise korral relv ära võtta. Õigus võtta ära relv

tähendab antud sätte mõttes ka õigust võtta ära relvaluba. Enne Relvaseadust ei olnud sätestatud,

millistel konkreetsetel juhtudel võib relvaloa tühistada. Relvaseaduse § 33 lg. 1 p. 2 kohaselt on

politseiprefektuuril õigus tühistada relvaluba, kui loa omanik ei vasta Relvaseadusega kehtestatud

nõuetele. Sama seaduse §-s 28 on loetletud relvaloa andmist välistavad asjaolud. Relvaseaduse § 28

lg. 2 p. 1 alusel võib relvaloa andmisest keelduda isikule, kellele varem väljaantud relvaloa kehtetuks

tunnistamine oli tingitud relva hoidmist, kandmist või kasutamist reguleerivate õigusaktide

rikkumisest. Seega tuleneb Relvaseaduse §-de 33 ja 28 mõttest, et ka enne Relvaseadust kehtinud

ajutiste relvaeeskirjade rikkumine võib olla põhjuseks, miks isik ei vasta Relvaseadusega kehtestatud

relvaloa omaniku nõuetele.

Selles haldusasjas on esimese astme halduskohus tuvastanud, et A. Janes rikkus Vabariigi Valitsuse

27. augusti 1992. a. määrusega nr. 256 kinnitatud ajutiste eeskirjade p. 21, mille kohaselt tuli kaotatud

relvast 24 tunni jooksul teatada vastavale politsei linna- või maakonnaprefektuurile. Järelikult oli

politseiprefektuuril õigus annulleerida A. Janese relvaluba, sest Politseiseaduse § 13 lg. 1 p. 17 alusel

oli politseil relvaeeskirjade rikkumise korral relvaloa tühistamise õigus. Seepärast pole õige

ringkonnakohtu seisukoht, et "Tulirelva hoiuloa annuleerimise kokkuvõttes" viidatud asjaolud ei

saanud olla relvaloa tühistamise aluseks.

4. Arvestades seda, et käesolevas haldusasjas pole vaja koguda täiendavaid tõendeid, samuti asjaolu,

et A. Janese relvaloa annulleerimisest on möödunud 2 aastat ja relvaloa annulleerimise ajal anti

Vabariigi Valitsuse 20. septembri 1994. a. määruse nr. 333 p. 11 alusel relvalubasid kehtivusega 2

aastat, teeb Riigikohtu halduskolleegium selles haldusasjas uue otsuse asja uueks arutamiseks

saatmata.

Lõppjäreldustes on õige Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku otsus, kuid selle kohtuotsusega on

ekslikult kohaldatud Tulirelvalubadealase töö juhendit, mis oli täitmiseks üksnes politseiametnikele.

Eeltoodu alusel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Viru Ringkonnakohtu otsus tühistamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 7. märtsi 1997. a. otsus haldusasjas nr. II-3-5/97.

3. Jätta rahuldamata A. Janese kaebus Ida-Viru Politseiprefekti poolt 10. mail 1995. a.

kinnitatud "Tulirelva hoiuloa annuleerimise kokkuvõtte" peale, millega annulleeriti A. Janese

relvaluba.

4. Tagastada Ida-Viru Politseiprefektuurile tema poolt tasutud kassatsioonikautsjon 423 (

nelisada kakskümmend kolm) krooni.

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 9. juunil 1997. a

Tõnu Anton, Harri Salmann, Hele-Kai Remmel