3-2-3-8-97 · Riigikohus

3-2-3-8-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 19. mail 1997. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Lääne Maakohtu

18. jaanuari 1995. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Taimar Meister'i vastu kahju

hüvitamiseks.

27. mail 1994. a. maksis Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) liikluskindlustuse seaduse (LKS)

§ 18 lg 3 alusel AS-le Valter välja liikluskindlustuse hüvitise 11170 krooni seoses 28. veebruaril

1994. a. toimunud liiklusõnnetusega, milles oli süüdi Taimar Meister, kelle tsiviilvastutus oli

kindlustamata.

Lääne Maakohtule esitatud hagis palus ELKF Taimar Meistrilt regressi korras välja mõista TsK §-de

448, 458 ja 460 alusel 11170 krooni ja kindlustuse käsitluskulu 1675 krooni.

Maakohus jättis hagi rahuldamata LKS § 29 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt piirab LKS § 29

kindlustusandja regressiõigust, mille kohaselt, kui juhi tsiviilvastutus oli kindlustamata, siis ei saa

regressinõuet esitada. Kohus leidis, et hageja viide TsK §-le 460 (regressiõigus) ei ole asjakohane,

sest liikluskahjude hüvitamist reguleerib liikluskindlustuse seadus.

Kohtuvea parandamise avalduses palus ELKF maakohtu otsuse tühistada. Hageja leidis, et TsK § 460

on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude

õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud

teistsugust määra. Õnnetuse ajal kehtinud LKS § 29 sätestas kindlustusandja regressiõiguse piiramise

isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga, mitte aga muude kahjutekitajate vastu.

LKS § 29 lg 2 kehtestas omakorda lg 1 suhtes erandid, mis andsid kindlustusandjale ja ELKF-le

õiguse esitada regressinõudeid kahju tekitaja vastu, sõltumata tsiviilvastutuse kindlustamisest. Lõige

2 kehtestas, et kindlustusseltsil ja ELKF-il oli õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes oli

tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu

tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole

LKS § 29 lg 2 TsK § 460 suhtes erisäte ja puudub mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki

juht olema vabastatud regressikohustusest. Kindlustatud tsiviilvastutuse puhul on regressi piiramine

õigustatud, sest see välistatakse tasulise kindlustuslepinguga.

Vastuses kohtuvea parandamise avaldusele leidis kostja, et maakohtu otsus on õige.

Liikluskindlustuse seadus sätestab kohustusliku kindlustuse kõikidele sõidukitele, mis tähendab, et

sõiduki kindlustab riik ja kehtestab ka vastavad õigusaktid, mida peab täitma ka

ELKF. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ei näinud ette regressiõigust kahju

põhjustanud sõidukiomaniku vastu, kes oli jätnud kindlustuslepingu sõlmimata, mistõttu kostja ei

vastuta ELKF-i ees.

Kolleegium leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu.

Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt ei olnud ELKF-il regressiõigust

kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi

regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille

kohaselt ELKF-il , kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu. LKS

§ 29 lg 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase

käitumisega, aga mitte erandi sellest, kas auto oli kindlustatud või mitte.

Kostja vastulauses esitatud mõttekäik ei ole õige. LKS § 1 lg 1 kohaselt sätestati liikluskindlustus

sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanutele tagada liikluskahju hüvitamine

võimalikult kiiresti ja täielikult. LKS § 5 lg 1 kohaselt on sõiduki liikluskindlustuse lepingu

sõlmimise eest vastutav sõiduki omanik, kelle volitusel võib omaniku nimel lepingu sõlmida ka teine

isik. LKS § 6 lg 1 kohaselt kohustub kindlustusvõtja tasuma kindlustuslepingus märgitud

kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama

kannatanule liikluskahju. Eeltoodust tulenevalt ei kindlusta sõidukeid mitte riik, vaid sõidukite

omanikud seaduse sunnil. LKS § 27 lg 6 kohaselt hüvitab kannatanule tekitatud liikluskahju ELKF,

kui kahju tekitati kindlustamata sõidukiga. Liikluskindlustus loob eelise vaid sellele, kes on sõlminud

kindlustuslepingu ja isik, kes lepingu sõlmimata jättis, vastutab seaduses sätestatud üldalustel.

Kindlustusandja ja ELKF-i regressiõigus kahju tekitanud isiku vastu on sätestatud vastavalt

liikluskindlustuse seaduses ja tsiviilkoodeksis. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse ajal 1994. aastal kehtisid

samad põhimõtted.

Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Lääne Maakohtu 18. jaanuari 1995. a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 1. aprillil 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik