3-2-1-70-97 · Riigikohus

3-2-1-70-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hageja esindaja

vandeadvokaat A. Tammeri ja kostja esindaja vandeadvokaat L. Biini osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 19. mail 1997. a.

VE Rahumäe HS esindaja vandeadvokaat Leino Biini kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu 21. veebruari 1997. a. otsuse Peeter Männiko hagis VE Rahumäe HS vastu

varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 13. jaanuaril 1996. a. suri Peeter Männiko

abikaasa Eva Männiko. 16. jaanuaril 1996. a. leppis hageja kostja töötajaga kokku haua täpse

asukoha Tallinna Siselinna Kalmistul matmisplatsil nr. 10147. Matuse ajal 18. jaanuaril 1996. a.

selgus, et toimus pealematmine P. Männiko ema hauale. Hageja nõudis kostja töötaja süülise

käitumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 18 700 krooni ning ka moraase kahju

hüvitamist, mida olid sunnitud üle elama peale hageja ka surnu alaealine tütar ning teised

matuselised. Surnule lähedaste isikute moraalse kahju hüvitamiseks nõuti TsÜS § 24 lg 1 ja 3 ning

TsK §-de 448 lg 1 ja 449 alusel 20 000 krooni.

Linnakohus jättis 18. novembri 1997. a. otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt leidis kohtus

tõendamist Eva Männiko pealematmine hageja 1986. a. surnud ema hauale. Hagejale sellega varalise

kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostja tegevust ei saa käsitleda hageja eraelu puutumatuse

rikkumise või kahjustamisena, mis annaks hagejale õiguse nõuda moraalse kahju hüvitamist.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue

moraalse kahju hüvitamiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 000 krooni moraalse kahju

hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus moraalse kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmises ei vasta TsKS § 228 lg 1 nõuetele. Kohus on küll õigesti leidnud, et hageja

eraelu puutumatust ei rikutud, kuid eksinud selles, et hagejal puudub õigus nõuda moraalse kahju

hüvitamist. TsKS § 228 mõtte kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, millist

seadust kohaldada. Moraalse kahju olemasolu tõendas hageja usaldusväärsete seletustega linnakohtu

ja apellatsioonikohtu istungitel. Hagejale tugeva psüühilise trauma põhjustamine on hinnatav

moraalse kahju tekitamisena ja see kuulub hüvitamisele põhiseaduse § 25 alusel. Hageja pidi kostja

töötaja süülise käitumise tagajärjel üle elama närvivapustuse. TsK § 449 kohaselt peab kostja

hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötaja süül töökohustuste täitmisel. Hageja moraalseid

kannatusi ei ole võimalik korvata kostja poolt kahju heastamiseks pakutud ümbermatmise

võimalusega.

Kassatsioonkaebuses palub VE Rahumäe HS esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on rikkunud protsessiõiguse norme.

Hageja oli täpselt määratlenud nõude sisu ja aluse, taotledes moraalse kahju 20 000 krooni hüvitamist

TsÜS § 24 lg 1 ja 3 alusel. Apellatsioonikohus muutis viitega TsKS §-dele 228 lg 1 ja 229 hageja

tahteta hagi alust. Lisaks sellele on apellatsioonikohus muutnud ka nõude suurust. Apellatsioonikohtu

otsuse kohaselt on moraalne kahju tekitatud üksnes hagejale ning vaid talle on välja mõistetud 20 000

krooni. Selline otsus on vastuolus hageja tahtega, kes hindas matusest osavõtnud isikutele tekitatud

moraalse kahju suuruseks 20 000 krooni. Hagi aluse ning nõude suuruse muutmise õigus on TsKS

§ 70 lg 2 kohaselt ainult hagejal. Peale selle ei põhine ringkonnakohtu otsus ka tõenditel. Hageja ei

kasutanud meditsiinivaldkonda kuuluvaid mõisteid tugev psüühiline trauma ja närvivapustus ning

nende diagnoosimise kohta tõendeid ei esitanud.

Vastustaja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei ole muutnud hagi alust,

kuna TsÜS § 23 lg 1 ja 3 sätted tulenevad põhiseaduse §-st 25. Samuti ei ole muudetud nõude

suurust, kuna see on kogu aeg olnud 20 000 krooni. Moraalse kahju hindamisel tuleb lähtuda eelkõige

isiku enese ütlustest, sest kellegi hingeseisundi diagnoosimine on raske, kui mitte võimatu.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude temale endale, tema tütrele ja teistele matuselistele tekitatud

moraalse kahju 20 000 krooni hüvitamiseks. Tulenevalt põhiseaduse §-st 25 kuulub õigusvastaselt

tekitatud moraalnekahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Seega on väär teistele

matuselistele tekitatud moraalse kahju hüvitamine Peeter Männikole.

Arvestatav pole kassaatori väide apellatsioonikohtu poolt hagi aluse muutmise kohta. Hagi

rahuldamine põhiseaduse § 25 alusel hageja nõutud TsÜS § 24 lg 1 ja 3 asemel pole hagi aluse

muutmine. Tulenevalt TsKS §-st 146 lg 2 p. 5 kuuluvad hagi alusesse asjaolud, millega hageja

põhjendab oma nõuet. Hageja poolt esiletoodud ja kohtu poolt tuvastatud asjaolude pinnalt otsustab

TsKS § 229 kohaselt kohus, millist seadust tuleb asjas kohaldada. Küll on kohus lugenud tõendatuks

hageja närvivapustuse, tuvastamata asjaolusid, milliste põhjal sellise meditsiinilise järelduseni jõuti.

Sellega on rikutud TsKS §-s 232 lg 4 sätestatut, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendavas osas

märgitakse ka kohtu tuvastatud asjaolud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 1997. a. otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada VE-le Rahumäe HS 19. märtsi 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull