3-1-1-64-97 · Riigikohus

3-1-1-64-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. mail 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. P. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi;

Kristo Priimäe süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 ning 202 järgi ja

M. O. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu kassatsiooni korras AKKS § 40 lg 2 järgi A. P. kassatsioonkaebuse

alusel.

Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu A. P. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. P. on karistatud Järva Maakohtu 4. septembri 1996. a otsusega KrK

§ 197 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 3 kuud. KrK § 47 lg 1 alusel otsustas kohus mõistetud karistust mitte

pöörata täitmisele, kui A. P. üheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda

karistatakse vabadusekaotusega.

8. novembril 1996. a pani A. P. koos K. Priimäe ja M. O. Järvamaal Koigi vallas toime avaliku varguse, mille

eest teda Järva Maakohus 11. veebruaril 1997. a karistas vabadusekaotusega 1 aasta ja 3 kuud. A. P. suhtes

kohaldati KrK § 47 lg 1 sätteid ja määrati, et karistust ei pöörata täitmisele kui ta kolmeaastase katseaja

jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. Selle otsuse

peale esitas apellatsioonprotesti Järva prokurör Kaarel Ilus, kes ei nõustunud kohtualuse vabastamisega

vabadusekaotusliku karistuse kandmisest ja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. P. mõistetud karistuse

osas ning raskema karistuse mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsusega tühistati Järva Maakohtu

11. veebruari 1997. a otsus A. P. mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse osas. KrK § 140 lg p-de 1 ja 2 järgi

mõisteti talle karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti osaliselt Järva

Maakohtu 4. septembri 1996. a otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta ja 4 kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. P. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb temale kergema karistuse

mõistmist, mis ei ole seotud vabadusekaotusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud A. P. seletuse, kes

taotleb jätkuvalt enda karistamist mittevabadusekaotusliku karistusega ja prokuröri arvamuse, mille kohaselt

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele,

l e i d i s:

Isiku vabastamine temale mõistetud vabadusekaotusliku karistuse kandmisest teatud tingimustel ja

katseajaga, toimub kohtu järelduse tulemusena, et vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole

otstarbekohane. Karistusest vabastamisel on eriline tähtsus, toimepandud kuriteo raskuse ja laadi kõrval,

süüdlase isikul. Seejuures on vaja pöörata erilist tähelepanu andmetele, mis iseloomustavad kohtualuse isikut

kui karistamise objekti. Kohtul peab välja kujunema kindel veendumus, et mõistetud vabadusekaotusest

tingimuslik vabastamine tagab süüdimõistetu poolt uute kuritegude mittetoimepanemise.

Järva Maakohus, mõistes 4. septembril 1996. a A. P. süüdi ärandamise eest ja vabastades ta

vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimuslikult, leidis, et karistuse reaalne ärakandmine ei ole

otstarbekohane. Kaks kuud hiljem, katseajal, pani A. P. toime veel raskema tahtliku kuriteo - võõra vara

avaliku varguse, millega kaasnes vägivald. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuses esinevate

järeldustega, et kuriteo toimepanemise asjaolud - täiskasvanu A. P. pani teise astme kuriteo toime

alkoholijoobes, grupis alaealisega, ajal, mil ta kandis kriminaalkaristust, näitavad, et tema varasem

mõjutamine tingimisi karistuse kohaldamise teel ei andnud loodetud tulemust. Vastavalt KrMK § 274 p-le 5

peab kohus ära näitama vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise motiivid juhul, kui kriminaalseaduse

sanktsioon näeb ette ka teisi vabadusekaotusega mitteseotud karistusi. Järva Maakohus ei kohaldanud A. P.

suhtes sanktsioonis ettenähtud alternatiivset karistust - rahatrahvi -motiivil, et kohtualune ei tööta ning

otsuses põhistatakse vajadust mõista karistuseks vabadusekaotus. Siinjuures Riigikohus selgitab, et KrK § 28

lg 3 kohaselt ei saa rahatrahvi mõista üksnes alaealisele, kellel puudub iseseisev sissetulekuallikas. Sama

paragrahvi teine lõige lubab määrata rahatrahvi maksmise ka osade kaupa, arvestades süüdimõistetu isikut,

perekondlikku ja majanduslikku seisundit. Sisuliselt on maakohtu otsuses vastuolu - ühelt poolt

motiveeritakse vajadust mõista A. P. vabadusekaotuslik karistus, kohaldamata sanktsioonis ettenähtud

alternatiivset karistust, teisalt aga - vabastatakse ta karistuse kandmisest arvestades erandlike asjaoludena

tema ilma emata kasvamist ja õppimist kutsekoolis. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohus ei ole

A. P. karistamisel lähtunud karistuse mõistmise üldprintsiipidest ja mõistnud ise seadusliku karistuse,

lähtudes KrK § 47 lg-s 5 ja § 41 lg-s 1 sätestatust.

Kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud kriminaalseadust, siis lähtudes

eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p- st 1 ja § 65 lg- st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsus A. P.

süüdistusasjas.

2. A. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 27. mail 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep