3-1-1-63-97 · Riigikohus

3-1-1-63-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. mail 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Ü. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Maakohtu 28. veebruari 1997. a otsusega mõisteti Ü. K. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning

teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati 3-aastase katseajaga tingimuslikult

karistuse kandmisest kohustustega mitte vahetada elukohta politseiasutusele teatamata ning hüvitada

tsiviilhagid otsuses toodud tähtaegadel. Karistuse mõistmisel kohus raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid

ei tuvastanud. Samas, mõistes talle karistuse tingimisi, arvestas kohus asjaolu, et Ü. K. on väidetavalt

töökoht ning ta asub koheselt hüvitama kuriteoga tekitatud kahju. Arvestades seda, et kohtualune on varem

kolmel korral kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude eest, pidas kohus vajalikuks kohaldada

tema suhtes maksimaalset karistusmäära koos maksimaalse katseajaga.

Esitatud apellatsioonprotestis taotles Tartu prokurör Arvi Kungla Tartu Maakohtu otsuse tühistamist Ü. K.

mõistetud karistuse osas ja kohtualuse karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega 6 aastaks kinnises

vanglas. Apellant leidis, et maakohus on eiranud KrK § 20 sätteid ning Ü. K. mõistetud karistus on tema

isiksusele mittevastav. Veel leidis apellant, et põhjendamatult pole kohus arvestanud raskendava asjaoluna

kohtualuse kustumata karistatust teiseliigiliste kuritegude eest.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 1997. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu

28. veebruari 1997. a otsus osaliselt ja Ü. K. karistati KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase

vabadusekaotusega kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad need tehiolud ning isikut iseloomustavad

asjaolud, mis võimaldaksid KrK § 47 sätete kohaldamist. Tuginedes KrK § 20 ja § 36 sätetele, pidas

ringkonnakohus õigeks Ü. K. ühiskonnast isoleerimist ja reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist.

Süüdimõistetu Ü. K. kassatsioonkaebuses palutakse Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse

tühistamist talle mõistetud karistuse osas ning Tartu Maakohtu otsuse jõusse jätmist. Kassaator leiab, et tema

ühiskonnast isoleerimine kahjustab kõige enam kannatanute huve, kuna kinnipidamiskohas puudub võimalus

töötada ja tekitatud materiaalset kahju hüvitada. Samas kaotaks ta hästitasustatava töökoha ning perekonna,

mis ei soodustaks õiguskuulekale elule tagasipöördumist ja tekitatud kahjude hüvitamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes

taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on käesolevas asjas karistuse mõistmisel arvestanud nii KrK 4.

peatükis sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid kui ka konkreetseid norme ja tulnud seaduslikulening

põhistatud arvamusele, et Ü. K. suhtes ei saa kohaldada karistusest vabastamist. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub täielikult ringkonnakohtu põhistusega, ega pea vajalikuks seda korrata.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 5, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 1997. a otsus Ü. K. suhtes jätta muutmata,

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 27. mail 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep