3-1-1-59-97 · Riigikohus

3-1-1-59-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. mail 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

G. D. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 15. novembri 1996. a otsusega mõisteti G. D.

süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 207 1 lg 3 järgi ning karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel

vabadusekaotusega 6 aastat ja 6 kuud kinnises vanglas.

G. D. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et tema 18. jaanuaril 1996. a koos isikuga, kelle suhtes

on kriminaalasja materjalid eraldatud, kasutas elule ja tervisele ohtlikku vägivalda Tallinnas X tn N asuvas

ühistu X kauplusbaaris valvur-müüja A. V. suhtes, hõivas ühistu vara 6014 kr 50 s väärtuses. Elule ja

tervisele ohtlik vägivald seisnes selles, et G. D. koos kaaslasega peksid kannatanut rusikatega pähe ja

kehasse, sidusid kinni tema käed ja jalad, nõudsid šeifivõtit ja raha ning kägistasid kannatanut kitlivööga

kaelast.

KrK § 207 1 lg 3 järgi tunnistati ta süüdi selles, et eelpoolkirjeldatud röövkallaletungi ajal, kasutades

kannatanu A. V. elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas kannatanule kuuluva tulirelva - püstoli CLOCK-

1,9 koos 12 padruniga.

Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid süüdimõistetu ja tema kaitsja Jelena Benevolenskaja

apellatsioonkaebused, milles nad taotlesid G. D. õigeksmõistmist KrK § 207 1 lg 3 järgi ja talle röövimise

eest mõistetud karistuse kergendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 1997. a otsusega mõisteti G. D. KrK § 207 1

lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos - tulirelva ja laskemoona röövimises õigeks. Ringkonnakohus leidis, et

kohtualusel puudus tahtlus omastada relva. Ta võttis tulirelva ära enesekaitseks, kuna eelnevalt oli kannatanu

teda püstolist korduvalt tulistanud. Röövimise eest mõistetud karistust, 6 aastat vabadusekaotust,

ringkonnakohus ei vähendanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis oleksid lubanud mõista

karistuse alla sanktsioonis ettenähtud alammäära.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused vandeadvokaadid Jelena Benevolenskaja ja

Nadežda Kikkas. Kaitsja J. Benevolenskaja, vaidlustamata kuriteo kvalifikatsiooni, taotleb röövimise eest

G. D. karistuse mõistmisel KrK § 39 või § 47 sätete kohaldamist. Kaitsja N. Kikkas aga vaidlustab G. D.

inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni. Kaitsja arvates on tegemist täideviija ekstsessiga ja G. D. tegevus

tuleks kvalifitseerida mitte röövimisena, vaid avaliku vargusena. Kassatsioonkaebuses taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokuröri seletuse,

kelle arvates ringkonnakohtu otsus ei kuulu tühistamisele ja kaebused rahuldamisele,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et käsitletavas kriminaalasjas ei vaidlustatud apellatsiooni korras

G. D. süüdimõistmist röövimises. Jätkuvalt ei vaidlustanud kuriteo kvalifitseerimist röövimisena

süüdimõistetu üks kaitsjatest ka kassatsioonmenetluses. Süüdimõistetu teine kaitsja, vandeadvokaat

N. Kikkas, on aga kassatsioonimenetluses esmakordselt vaidlustanud G. D. süüksarvatud kuriteo

kvalifikatsiooni ja taotleb Riigikohtult õigusliku hinnagu andmist ringkonnakohtu otsusele ka selles osas,

mida pole apelleeritud ega ringkonnakohtus sisuliselt arutatud.

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 37 sätestab kassatsiooni korras

edasikaebamise ja protestimise õiguse. Nimetatud paragrahvi teine lõige näeb ette nii vormilise kui ka

sisulise piirangu menetlusosalistele kassatsiooniks. Võimatus kasseerida otsust, mida ei ole

vaidlustatud apellatsiooni korras, tuleneb kassatsioonmenetluse põhimõttest - Riigikohus vaatab

õiguslikult läbi ja annab hinnangu ringkonnakohtu lahendile. Ainult siis, kui ringkonnakohus on

tühistanud või muutnud esimese astme kohtu otsuse, avaneb menetlusosalistel võimalus kasseerida

otsust selle muudetud või tühistatud osas, sõltumata apellatsiooni esitamisest.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mõistis G. D. õigeks KrK § 207 1 lg 3 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos, kuid ei muutnud linnakohtu otsust G. D. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 141 lg 2 p 1 järgi.

Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium vandeadvokaat N. Kikkase kaebuse kassatsiooni korras

sisuliselt läbi vaatamata.

1. D. on KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistatud sanktsiooni alammäära piires. Mingeid kuriteoraskust

vähendavaid erandlikke tehiolusid, samuti asjaolusid, mis tingiksid karistuse mõistmise kas alla

alammäära või karistusest tingimuslikult vabastamise, ei esine.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium,

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 1997. a otsus G.

D. süüdistusasjas.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 20. mail 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Herbert Lindmäe, Peeter Vaher