3-1-3-13-97 · Riigikohus

3-1-3-13-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. mail 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm

vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

Roman Strepetovi süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 139 lg 2 p 2; § 188 ja § 202 järgi;

O.S. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p -de 1 ja 2 järgi ning

V.O. süüdistuses KrK § 188 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning vandeadvokaadid

Kaido Kooga ja Artur Umur"adjants.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu 6. märtsi 1996. a otsusega tunnistati süüdi

R. Strepetov KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 139 lg 2 p 2; § 188 ja § 202 järgi ning karistati kuritegude

kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas; tunnistati süüdi

O.S. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks

noortevanglas ning KrK § 47 alusel vabastati kaheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest

koos kohustusega registreerida end igakuiselt elukohajärgses politseiasutuses; tunnistati süüdi V.O. KrK

§ 188 järgi ja karistati arestiga kolmeks kuuks, KrK § 45 alusel loeti eelvangistusaega arvestades karistus

kantuks ning ta vabastati kohtusaalis vahi alt; tunnistati süüdi I.V. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati

vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks poolkinnises vanglas ning KrK § 47 alusel vabastati

kaheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest koos kohustusega registreerida end igakuiselt

elukohajärgses politseiasutuses; mõisteti tõendamatuse tõttu õigeks O.S. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja

2; § 140 lg 3 p 2 ning § 142 lg 3 p 3 järgi; mõisteti õigeks I.V. süüdistuses KrK § 140 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi.

Apellatsioonkaebusi ega proteste Ida-Viru Maakohtu 6. märtsi 1996. a otsuse peale ei esitatud.

Avalduse kohtuvea parandamiseks Ida-Viru Maakohtu 6. märtsi 1996. a otsuses on 4. märtsil 1997. a

esitanud Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Avalduses märgitakse, et R. Strepetov, O.S. ja V.O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 140 lg 3 p 2 ja § 142

lg 3 p 3 järgi ka selles, et nemad, olles teada saanud 1995. a augustis varguse toimepanemisest Xxxxxxx

asuvast ja A.K-le kuuluvast "K" baarist, otsustasid hõivata baari omaniku poolt varguses kahtlustatava R.K.

vara justnagu A.K-le vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Eesmärgi saavutamiseks viidi R.K. viimase

kasutuses olnud sõiduautoga Xxxxxx-Xxxxxx T puiestee läheduses paiknevale metsalagendikule ning nõuti

kättemaksu ähvardusel varguse toimepannud isikute nimesid. R.K. väite peale, et tema ei ole varastanud ega

tea nimetada ka varaste nimesid, võeti R.K-lt ära auto tehniline pass, võtmed ja hõivati ka auto.

Seejärel, 17. augustil 1995. a, ähvardades tervisele ohtliku vägivallaga, nõudsid vennad S-id ja V.O. R.K-lt

10 000 kr suuruse summa eest "auto väljaostmist". Samas teatas R. Strepetov R.K-le, et kuigi tegelikud

vargad on varastatud esemed A.K-le juba tagastanud, peab R.K. nimetatud summa ikka maksma ja hiljem

soovi korral selle varastelt sisse nõudma. Ähvarduse mõjul palus R.K. auto omanikku S.K-t, et ta volitaks

R. Strepetovit kasutama kõnealust autot koos edasimüügi õigusega. Notar tõestas 24 augustil 1995.a volikirja

ja 25. augustil 1995. a müüsid kohtualused auto 8000 kr eest ning jagasid saadud raha omavahel.

Ülalkirjeldatud R. Strepetovi ning V.O. tegevus kvalifitseeriti Ida-Viru Maakohtu 6. märtsi 1996. a otsusega

ümber KrK § 188 järgi, O.S. aga mõisteti õigeks.

Avaldaja leiab, et maakohtu otsuses ei ole motiveeritud R. Strepetovi ja V.O. tegevuse ümberkvalifitseerimist

ega O.S. õigeksmõistmist ja seega on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumisega. Samuti leiab avaldaja, et R. Strepetovi ja V.O. tegevuse ümberkvalifitseerimise ja O.S.

õigeksmõistmise tulemina on aset leidnud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. Nimelt on avaldaja

seisukohal, et vennad Strepetovid ja V.O. ei teostanud R.K. suhtes mitte oma oletatavat õigust, vaid panid

toime väljapressimise. Oma seisukoha põhjenduseks märgib avaldaja esiteks seda, et A.K. ei volitanud

süüdimõistetuid kannatanult vara välja nõudma. Teiseks, jätkasid vennad Strepetovid varaliste nõudmiste

esitamist R.K-le ka siis, kui nad olid teadlikud A.K-le vargusega tekitatud kahju hüvitamisest. Kolmandaks

märgib avaldaja, et ähvarduse teel äravõetud auto müügist saadud raha ei andnud nad mitte A.K-le, vaid

jagasid selle omavahel.

Avaldaja taotleb Ida-Viru Maakohtu 6. märtsi 1996. a otsuse tühistamist R. Strepetovi ja V.O.

süüdimõistmises ja karistamises KrK § 188 järgi, O.S. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 3 p-de 1 ja 2 ja § 142

lg 3 p 3 järgi ning kriminaalasja saatmist Ida-Viru Maakohtule tühistatud osas uueks arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

kes toetas esitatud avaldust ja vandeadvokaadid, kes leidsid, et avaldus ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s:

Kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga (Riigikohtu otsus 14. novembrist 1995. a R.P süüdistusasjas),

märgib kriminaalkolleegium, et põhimõtteline erinevus omavoli ja väljapressimise vahel seisneb selles, et kui

omavoli korral KrK § 188 järgi käsitletakse oma tõelist või oletatavat õigust, siis väljapressimise korral

KrK § 142 järgi käsitletakse võõrast vara või varalist õigust. Väljapressimine kui varavastane kuritegu

eeldab võõra vara pööramist isiklikuks kasuks.

Antud kriminaalasja materjalidest nähtub, et R. Strepetovil, O.S.il ega V. Oni"t"ukil ei olnud tõelist ega

oletatavat õigust R. Ka"irovi vara suhtes ja nende poolt R. Ka"irovilt väljapressimise tulemusena saadud auto

müügiraha oli võõras vara.

Ida - Viru Maakohtu järeldused, et R. Strepetovi ja V.O. tegevus kannatanu R.K. suhtes tuleb kvalifitseerida

omavolina KrK § 188 järgi, ei tulene faktilistest asjaoludest ja on motiveerimata. Väide, et "kohtualuste

R. Strepetovi ja V.O. tegevuses puuduvad KrK § 140 ja § 142 ettenähtud kuriteo tunnused ja nende

kuritegelik tegevus tuleb kvalifitseerida kui omavoli KrK § 188 järgi", on paljasõnaline konstateering.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub avalduses toodud väitega, et kohtuotsuses on põhistamata ka O.S.

õigeksmõistmine. KrMK § 274 p 4 kohaselt peab kohtualuse õigeksmõistmisel kohtuotsuses sisalduma,

millistel kaalutlustel kohus loeb mitteusaldusväärseks tõendid, millel põhines süüdistus, samuti süüdistuse

muutmise motiivid.

Kuna Ida-Viru Maakohtu poolt on ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust ja rikutud oluliselt

kriminaalmenetluse norme, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65

lg-st 3 ning § 77-9, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Ida - Viru Maakohtu 6. märtsi 1996. a otsus Roman Strepetovi, O.S. ja V.O.

süüdistusasjas R. Strepetovi ja V.O. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 188 järgi ning O.S.

õigeksmõistmises KrK § 140 lg 3 p-de 1, 2 ja § 142 lg 3 p 3 järgi ja saata kriminaalasi selles osas

uueks sisuliseks arutamiseks Ida - Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 13. mail 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Jüri Ilvest, Lea Kalm