3-1-1-55-97 · Riigikohus

3-1-1-55-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. mail 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

V. I. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3;

E. K. süüdistus KrK § 142 lg 3 p 1 ja § 17 lg 5 - § 141 lg 2 p 2;

J. K. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3;

A. K. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3;

S. O. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ja

M. O. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. I. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga,

süüdimõistetute J. K. ja A. K. kaitsja vandeadvokaat Artur Umuradjants, süüdimõistetu S. O. kaitsja

vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kohtu alla süüdistatuna

järgmises.

8. aprillil 1996. a kella 01.00 ajal kokkuleppel ja koos kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikuga, Ida-

Viru maakonnas V. vallas baaris A. kutsus viimane baarist välja kannatanu S. M.-i, lõi teda rusikaga näkku ja

nõudis 5000 USA dollari tasumist tema äritegevuse eest. Seejärel, väljudes baarist, lõid V. I., E. K., J. K., A.

K., S. O. ja M. O. kanntanut näkku ja pähe. Samal ajal kui M. O. ähvardas kannatanut pingiga lüüa, lõid V. I.,

M. O., S. O., E. K., J. K. ja A. K. ning kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik S. M.-le rusikatega pähe

ja kehasse ning nõudsid endiselt 5000 USA dollarit. Kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik, lõi

kannatanule jalaga vastu põlve, võttis maast kivi ning põletas sigaretiga kannatanu nägu ning ähvardas

S. M.-i tappa. Peale seda, võttis V. I. autobussist Ford püstolisarnase eseme, pani selle kannatanu rinna vastu

ning ähvardas teda tappa. Kõik ülejäänud eelnimetatud isikud tirisid kannatanu bussi juurde ning ähvardasid

vägistamisega ning arveteõiendamisega juhul, kui ta peaks pöörduma politseisse. J. K. ja kriminaalmenetluse

käigus tuvastamata isik nõudsid S. M.-lt sõiduauto Ford Sierra dokumente ja võtmeid, V. I. nõudis võlakirja

kirjutamist 5000 USA dollarile. Eitava vastuse saamisel, peksid kõik koos kannatanut rusikatega pähe ja

näkku ning nõudsid võlakirja kirjutamist. Olles ähvarduse mõju all, kirjutas S. M. V. I. dikteerimisel

võlakirja 5000 USA dollari peale ja andis ära nõutud autodokumendid, -võtmed ja isikliku passi.

Kuriteoosalised hõivasid sõiduauto Ford Sierra maksumusega 80000 krooni ning põgenesid sündmuskohalt.

Eelkirjeldatud tegevusega tekitati S. M.-le kerge kehavigastus.

Kohtueelsel uurimisel kvalifitseeriti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. tegevus KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja

4 järgi; V. I., J. K., A. K., S. O. ja M. O. tegevus KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning E. K. poolt

toimepandu KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi.

Ida-Viru Maakohtu 23. septembri 1996. a otsusega mõisteti E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistuses

KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samal alusel mõisteti õigeks V. I.,

J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning E. K. süüdistuses KrK § 17

lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi.

Maakohus leidis, et kannatanu, kelle kohtueelsetel ütlustel süüdistus rajanes, ei suutnud kohtus seletada iga

kohtualuse tegevust konkreetselt ning täiendavate süüstavate tõendite puudumise tõttu tuleb kohtualused

õigeks mõista.

Sama otsusega kvalifitseeriti V. I. tegevus KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati

vabadusekaotusega kaheks aastaks, vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta tingimisi karistuse kandmisest 3-

aastase katseajaga.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Ida-Viru Maakohtu 23. septembri 1996. a otsuse tühistamist, V. I., E.

K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamist neile eeluurimisel esitatud süüdistustes ja karistamist

sanktsiooni piires.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu otsus

ning tehti uus otsus.

V. I. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega

ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest teda karistati 6-aasta ja 6- kuulise vabadusekaotusega.

KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

E. K. tunnistati süüdi KrK 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aastase vabadusekaotusega ning KrK

§ 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel

mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

J. K., A. K., S. O. ning M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest neid kõiki karistati 5-aasta

ja 3-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest neid kõiki karistati 6-aasta

ja 3-kuulise vabadusekaotsega. KrK § 40 alusel mõisteti neile kõikidele lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 8

kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

A. K.-le liideti KrK § 41 alusel osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa ning

lõplikuks karistuseks mõisteti 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium rajas oma süüdimõistva kohtuotsuse muuhulgas kannatanu S. M.-i poolt eeluurimisel

antud ütlustele kuriteo tehiolude kohta. Samas leidis ringkonnakohus, et S. M.-le ei tekitatud kuriteoga suurt

varalist kahju ning nimetatud kvalifitseeriv tunnus tuleb kohtualuste süüdistusest väljapressimises välja jätta.

Ringkonnakohus tuli järeldusele, et on tõendatud kohtualuste poolt kannatanu elule ja tervisele ohtliku

vägivalla rakendamine. Ringkonnakohus pidas õigeks kvalifikatsiooni KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi,

leides et kui väljapressimine on seotud otseselt kannatanu vara äravõtmisega, siis see tegevus tuleb

täiendavalt kvalifitseerida sõltuvalt tekitatud vägivalla iseloomust.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

kannatanu S. M., süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga, E. K. ja tema kaitsja Svetlana

Paruhhina, J. K. ja A. K. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Umuradjants, S. O. ja tema kaitsja

vandeadvokaat A. Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov.

Kõik süüdimõistetud ja nende kaitsjad taotlevad Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetluse seaduse rikkumise ja kohtu järelduste faktilistele asjaoludele

mittevastavuse tõttu ning leiavad, et mõistetud karistused ei vasta süüdlaste isikutele. Kannatanu S. M. oma

kaebuses ei vaidlusta kuritegude juriidilist kvalifikatsiooni, kuid palub kohtualustele mõistetud karistuste

kergendamist.

Süüdimõistetud taotlevad oma kassatsioonkaebustes Ida-Viru Maakohtu otsuse jõusse jätmist ning nende

karistusest vabastamist vastavalt KrK § 47 sätetele.

Vandeadvokaat A. Jaroslavski ja vandeadvokaadi vanemabi S. Belov oma kassatsioonkaebustes leiavad, et

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkus kriminaalmenetluse norme sellega, et vastuolus KrMK

§ 278 lg 1 sätetele kuulutati kohtuotsus ainult kahe kriminaalkolleegiumi liikme juuresolekul ja

seadusevastane oli nende kaitsealuste suhtes tõkendina vahi alla võtmise kohaldamine kohtuistungil.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

t u v a s t a s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei ole

vastavuses kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ja see on toonud kaasa kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise ning ühtlasi on kriminaalasja läbivaatamisel rikutud ka kriminaalmenetluse norme.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas õigeks kvalifitseerida kohtualuste käitumise kahe erineva

kuriteona - väljapressimise ja röövimisena. Samas nähtub kannatanu ütlustest (tl 8-9 jne) ja koostatud

võlakirjast (tl 88), et kohtualused nõudsid 5000 USA dollari üleandmist ja kannatanule kuulunud sõiduauto

sunniti üle andma selle nõudmise tagamiseks. Sõiduauto omandamise tahtlus kohtualustel puudus ja auto

võtmete ning dokumentide üleandmise nõue tulenes kannatanult nõutava rahasumma mittesaamisest.

Ülaltoodust järeldub, et kohtualuste käitumises puudus röövimise kuriteokoosseis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

on kriminaalasja kohtulikul arutamisel rikkunud kriminaalmenetluse seadust.

KrMK § 278 lg 1 sätestab, et kohtuotsus kuulutatakse pärast selle allakirjutamist ja loetakse ette kogu

kohtukoosseisu juuresolekul istungisaalis. Nagu nähtub kriminaaltoimikus olevast haiguslehest (tl 620),

viibis kriminaalasja arutamisel osalenud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi liige Eeva Levina

17. veebruaril 1997. a Tartu Ülikooli Endokrinoloogiahaigla statsionaaris. Kohtuistungi protokollist nähtub,

et kohus lahkus 14. veebruaril 1997. a nõupidamisele ja 17. veebruaril 1997. a kohtuistung jätkus. Tulenevalt

ülaltoodust tekib põhjendatud kahtlus, et kohtunik E. Levina ei osalenud 17. veebruaril 1997. a jätkunud

kohtuistungil ja seda kahtlust ei ole võimalik kriminaalasja materjalidega kõrvaldada.

Veel nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistuste mõistmisel kohtualustele ei ole ringkonnakohus

järginud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest tulenevat karistuste individualiseerimise printsiipi ja on

mõistnud M. O.-le, S. O.-le, E. K.-le ja J. K.-le ühesugused karistused.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks jätkuvalt kooskõlas oma otsusega 22. aprillist 1997. a V. V.

süüdistusasjas märkida, et eelvangistusaja arvestamisel ärakandmisele kuuluva karistuse hulka tuleb

eelvangistuse algus- ja lõpupäev arvestada eraldi kantud karistuse hulka. Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses seda tehtud ei ole.

Ei saa nõustuda ringkonnakohtu otsuses tl. 534 avaldatud seisukohaga, et kohtualuste ütlused ei ole

tähelepanuväärsed ja seetõttu ei saa neile tugineda otsuse tegemisel. Vastupidiselt ringkonnakohtule rõhutab

Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtualuste ütlustesse tuleb alati suhtuda suure tähelepanuga - olenemata

sellest, kas tõendite kogumis hindamise tulemusena kohus peab kohtualuse ütlusi usaldusväärseks või mitte,

kusjuures viimast tuleb kohustuslikult otsuses motiveerida.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1, 2 ja 3 ning KrK § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsus V. I., E. K., J. K., A.

K., S. O. ja M. O. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Süüdimõistetute, nende kaitsjate ja kannatanu kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 13. mail 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep