3-2-1-61-97 · Riigikohus

3-2-1-61-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, K. Aameri

esindaja vandeadvokaat A. Tammeri osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 5. mail 1997. a.

Kaljo Aameri esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. veebruari 1997. a. otsuse Kaljo Aameri hagis Eesti

Vabariigi vastu 69000 krooni saamiseks.

2. mail 1996. a. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Kaljo Aamer põhiseaduse (PS) § 25 alusel

Eesti Vabariigilt välja mõista 69 000 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt algatati hageja suhtes

ebaseaduslikult kriminaalasi ning menetlus selles asjas kestis üle aasta. Tallinna Linnakohtu 18. mai

1994. a. otsusega mõisteti hageja õigeks. Kaitseks uurimisorganite poolt alusetult esitatud süüdistuste

vastu pöördus hageja Advokaadibüroo Heta poole õigusabi saamiseks ning tasus advokaadiabi (kaitse

eeluurimisel ja kohtus) eest kokku 69 000 krooni. Süüdistuse esitamise ja kohtu alla andmisega

tekitati hagejale moraalset ja varalist kahju hagetavas summas. Riigiorganite ebaseadusliku tegevuse

tõttu oli hageja sunnitud pöörduma advokaadi poole ning kandma põhjendamatult rahalisi kohustusi.

Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus leidis, et kuna

kriminaalmenetluses ei olnud hagejale kaitsja määratud kooskõlas KrMK §-ga 361 lg 2, siis kaitsja

tasu riigi kanda ei võeta. Kohus leidis ka, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja K. Aameri esindaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus pidas ebaõigeks apellandi väidet, et riigi kohustus

hüvitada hagejale tekitatud kahju täies ulatuses tuleneb seaduse analoogia põhjal kohaldamisele

kuuluvatest TsK §-dest 448, 449 ja 450. Apellatsioonikohus leidis, et riigi kohustus hüvitada

täielikult ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega tekitatud kahju tuleneb TsK §-st 451, mis on

erisätteks TsK §-de 448 ja 449 suhtes. TsÜS § 3 kohaselt tuleb üld- ja erisätte olemasolul kohaldada

erisätet. Kuna vaidlusalust õigussuhet reguleeriv säte on olemas, ei rakendata vastavalt TsÜS §-le 4

lg 1 seaduse analoogiat. TsK §-de 461 ja 222 lg 2 kohaselt mõistetakse hüvitamisele kuuluvate

kahjude all ka kreeditori poolt tehtud kulutusi, kuid seaduse mõtte kohaselt vaid üksnes neid kulutusi,

mida kreeditor kahju eest vastutava isiku õiguserikkumise tõttu tegema pidi, mitte teha võis või

soovis. Seega peab õiguserikkumise ja tehtud kulutuste vahel olema põhjuslik seos, mis tähendab, et

õiguserikkumine pidi kulutused põhjustama ehk vältimatult kaasa tooma. Kui kulutuste tegemine

sõltus neid teinud isiku soovist, siis ei ole kulutuste ja õigusrikkumise vahel põhjuslikku seost. Isiku

kriminaalvastutusele võtmine ei too talle vältimatult kaasa kulutusi advokaadiabile. Nii määratakse

KrMK § 361 lg 2 kohaselt kahtlustatavale, süüdistatavale või kohtualusele nimetatu taotlusel kaitsja

riigi kulul. Kohtualuse õigeksmõistmise korral jäävad advokaadikulud riigi kanda. Kahtlustataval,

süüdistataval ja kohtualusel on õigus palgata end kaitsma advokaat omal kulul, kuidkokkuleppe

alusel advokaadile makstud honorar ei ole vaadeldav vältimatu kulutusena, mida vastutusele võetud

isik tegema pidi. Seega ei ole see ka vaadeldav kahjuna, mille riik peaks hüvitama. Samast

põhimõttest on lähtutud rahandusministri 16. juuni 1993. a. määrusega kehtestatud "Juurdlus-,

uurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega isikutele tekitatud kahju suuruse

kindlaks määramise ja hüvituse väljamaksmise ajutises korras", mille kohaselt ebaseaduslikult

süüdistatavana vastutusele võetud isikule hüvitatakse seetõttu kaotatud töötasu ja konfiskeeritud vara,

mida ei ole võimalik tagastada. Nimetatud kord ei ole küll seadus otseses mõttes, mahub aga

normatiivaktina mõiste "seadus" alla selle laias tähenduses.

Kassatsioonkaebuses palutakse apellatsioonikohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks

läbivaatamiseks. Kassaator leiab, et soovi olemasolu kulutuste tegemiseks ei tähenda põhjusliku

seose puudumist õigusvastase käitumise ja kulutuste tegemise vahel. Isik võib soovida kulutuste

tegemist selleks, et taastada kahju tekitamisele eelnenud olukord, kusjuures sellist soovi ei tekiks, kui

kahju ei oleks tekitatud. Isiku kriminaalvastutusele võtmisel tuleb tema kulutusi õigusabile eeldada.

PS § 21 kohaselt tuleb kuriteos kahtlustatavale anda viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja

kohtuda temaga. Hageja kasutas kaitsjat valides oma põhiseaduslikku õigust. Isikule ei too tema

õigeksmõistmisel õigusabi kasutamine kaasa kulutusi siis, kui kaitsja talle määratakse. Kaitsja aga

määratakse isikule, kui kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on KrMK § 38 järgi kohustuslik või kui

kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune taotleb kaitsja osavõttu, kuid tal ei ole kaitsjat. Väide, et

isiku kriminaalvastutusele võtmine ei too talle vältimatult kaasa kulutusi õigusabile, lähtub ebaõigest

eeldusest, et isikul on ennekõike võimalus kaitsjast loobuda või lasta endale määrata kaitsja riigi

kulul. See on vastuolus kaitsja vaba valiku printsiibiga. Seaduse Eesti Advokatuuri kohta § 8 lg 1

kohaselt on üksikisikul õigus kokkuleppel vabalt valida advokaat. Seadusega on advokaadile ja

kliendile antud õigus õigusabi hinnas kokku leppida. Kokkuleppe alusel kliendi poolt advokaadile

maksmisele kuuluv tasu õigusabi eest on kliendi jaoks vältimatu kulutus, kuna seadusega on talle

ühelt poolt antud õigus vabalt valida kaitsja ja teiselt poolt kaitsjaga õigusabi hinnas kokku leppida.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 4 lg 1 ja TsK § 451 ning rikkunud KrMK § 451 lg 2. KrMK

§-s 451 lg 2 sätestatakse, et kahju hüvitatakse seaduses ettenähtud korras. Seadusega ei ole isiku

õigeksmõistmise korral kahju hüvitamise korda kehtestatud. Rahandusministri 16. juuni 1993. a.

määrusega nr. 91 kehtestatud "Juurdlus-, uurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike

tegudega isikutele tekitatud kahju suuruse kindlaks määramise ja hüvituse väljamaksmise ajutine

kord" ei reguleeri õigusabile tehtud kulutuste hüvitamist. Seega ei ole õigusabile tehtud kulutuste

hüvitamise korda õiguslikult reguleeritud ning seaduse analoogia alusel tuleb, lähtudes TsK §-st 448

ja PS §-st 25, kulutused õigusabile hüvitada täies ulatuses.

Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Vastuse kohaselt ei olnud kassaatoril kohustust

endale advokaati valida, kuna aga kassaator seda tegi, siis ei ole tema poolt advokaadile kokkuleppe

alusel makstud honorar kahju, mille riik peaks hüvitama.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada ja ringkonnakohtu otsuse

tühistada.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 1 alusel tühistamisele

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et riigi kohustus hüvitada ebaseadusliku kriminaalvastutusele

võtmisega tekitatud kahju tuleneb TsK §-st 451. Nimetatud paragrahvi kohaselt kuulub ebaseadusliku

kriminaalvastutusele võtmisega tekitatud kahju seadusega kehtestatud korras riigi poolt täielikule

hüvitamisele ametiisikute süüst olenemata. Ringkonnakohtul on jäänud aga tähelepanuta, et

seaduseks TsK § 451 mõttes, millega on kehtestatud isikule ebaseadusliku kriminaalvastutusele

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise kord, on NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 18. mai 1981. a.

seadlus "Kahju hüvitamise kohta, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklikud ja

ühiskondlikud organisatsioonid, samuti ametiisikud oma ametikohustuste täitmisel" ning sellega

kinnitatud "Juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega

kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra põhimäärus". Need õigusaktid toimisid Eestis

põhiseaduse vastuvõtmisel 28. juunil 1992. a. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt

kehtivad põhiseaduse vastuvõtmisel Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid pärast põhiseaduse

jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise

seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse. Ka

rahandusministri 16. juuni 1993. a. määrusega nr. 91 kinnitatud "Juurdlus-, uurimis- ja

prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega isikutele tekitatud kahju suuruse kindlaks

määramise ja hüvituse väljamaksmise ajutises korras" on märgitud, et nimetatud ajutine kord

täpsustab seni kehtivat "Juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike

tegudega kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra põhimääruse" järgi hüvitamisele kuuluva

töötasu ja vara summa suuruse kindlaksmääramist. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 18. mai

1981. a. seadluse p. 2 kohaselt tekib isikul õigus ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega

tekitatud kahju hüvitamisele õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel; kriminaalasja lõpetamisel

kuriteosündmuse puudumise tõttu, teos kuriteokoosseisu puudumise tõttu või kui ei ole tõendatud

isiku osavõtt kuriteo toimepanemisest. "Juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu

ebaseaduslike tegudega kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra põhimääruse" 2. punkti

5. alapunkti järgi kuuluvad ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise korral hüvitamisele ka

summad, mis isik on maksnud õigusnõuandlale õigusabi eest. Need sätted ei ole põhiseadusega

vastuolus. Samas ei toimunud "Juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu

ebaseaduslike tegudega kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra põhimääruse" kehtestamisel

õigusabi tasustamine poolte kokkuleppel. See tähendab, et kannatanul on õigus tema poolt seoses

õigusabiga kantud põhjendatud kulutuste hüvitamisele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb vaidlus lahendada eelnimetatud õigusaktide sätetest lähtudes.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. veebruari 1997. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Heta 5. märtsil 1997. a. tasutud kautsjon 690 (kuussada

üheksakümmend krooni).

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull