3-2-3-7-97 · Riigikohus

3-2-3-7-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 28. aprillil 1997. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Rapla Maakohtu

2. juuni 1995. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Johannes Nuga vastu tekitatud

kahju 11 040 krooni hüvitamiseks.

Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) maksis 27. aprillil 1994. a. Anneli Ilvesele välja

kindlustushüvitise 9600 krooni seoses 28. märtsil 1994. a. toimunud liiklusõnnetusega, milles oli

süüdi Johannes Nuga, kelle tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli kindlustamata.

Vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKS) §-le 18 lg 3 hüvitab ELKF kindlustamata sõidukiga

tekitatud liikluskahju. Hageja taotles regressi korras kostjalt liikluskahju 9 600 krooni ja

käsitluskulude 1 440 krooni väljamõistmist LKS § 29 lg 1 ja TsKS §-de 448, 458 ja 460 alusel.

Rapla Maakohtu 2. juuni 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

sätestavad TsK § 448 ja 458 lepinguvälise kahju hüvitamise. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud

ning TsK § 448 ja 458 kohaldamiseks puuduvad alused. Kannatanule hüvitise väljamaksmine on

hageja kohustus, mis tuleneb LKS §-st 18 lg 3. Samal põhjusel ei kuulu kohaldamisele ka TsK § 460,

kuna kostja õigus regressinõude esitamiseks tuleneb samast eriseadusest ning hageja esindaja ei ole

tõendanud LKS §-s 29 lg 2 nimetatud aluseid kostja vastu nõude esitamiseks.

Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF maakohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi

väära kohaldamise tõttu. ELKF leidis, et TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on

hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus (regress) selle isku vastu,

väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Õnnetuse ajal

kehtinud LKS § 29 sätestas kindlustusandja regressiõiguse piiramise isiku vastu, kes on lepingulistes

suhetes kindlustusandjaga. Sellekohane regressiõiguse piiramine ei olnud absoluutne, kuna

seadusandja piiras regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki

kindlustusvõtja vastu, mitte aga muude kahjutekitajate vastu. LKS § 29 lg 2 kehtestas omakorda

eelneva lõike suhtes erandid, mis andis kindlustusandjale ja ELKF-le õiguse esitada regressinõudeid

kahju tekitaja vastu, sõltumata tsiviilvastutuse kindlustamisest. LKS § 29 lg 2 kohaselt oli

kindlustusseltsil ja ELKF-l õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes oli tekitanud

liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu

tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole

LKS § 29 lg 2 erisäte TsK § 460 suhtes.

Puudub mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki omanik või juht olema vabastatud

regressikohustusest juhul, kui kahju hüvitajaks on ELKF või kindlustusselts, kui muudel juhtudel ei

ole regressiõigust piiratud. Kindlustusvõtja vastase regressiõiguse piiramine on õigustatud, kuna

regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepinguga. Seega omab ELKF regressiõigust

kindlustamata kahjutekitaja vastu, kelle eest ta on kannatanule hüvitanud tekitatud materiaalse kahju.

Kolleegium leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt ei olnud ELKF-l regressiõigust

kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi

regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille

kohaselt ELKF-l , kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu. LKS

§ 29 lg 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase

käitumisega, aga mitte erandi lähtudes sellest, kas auto suhtes oli liikluskindlustuse leping sõlmitud

või mitte.

Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Rapla Maakohtu 2. juuni 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 5. märtsil 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: A. Kull, T. Vernik