3-2-1-60-97 · Riigikohus

3-2-1-60-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat R. Markuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 28. aprillil 1997. a.

AS-i Vikta kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

19. detsembri 1996. a. otsuse AS-i Rutsan hagis AS-i Vikta vastu 84 339 krooni saamiseks.

12. juunil 1995. a. esitas AS Rutsan Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i Vikta vastu kahju 84 339

krooni hüvitamiseks TsK §-de 222, 227, 380, 448 ja 458 alusel. Pooled sõlmisid 9. märtsil 1995. a.

kaubaveolepingu, mille kohaselt pidi AS Vikta vedama AS-i Rutsan kaupa Tallinnast Mogiljovi ja

tagasi. Tagasiteel toimus 19. märtsil 1995. a. auto tehnilise rikke tõttu liiklusõnnetus, milles veoseks

olnud kanamunad osaliselt riknesid või läksid kaduma. Saatedokumentide järgi oli veoseks 570 kasti

kanamune, millest hageja sai kätte 328 kasti. Puudu oli 242 kasti, s.o. 87 120 muna.

Tallinna Linnakohus rahuldas 30. novembri 1995. a. otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja 75 794 krooni. Kohus leidis, et auto varjatud tehniline rike vabastab süüst autojuhi, kuid

ei vabasta vastutusest kostjat kui suurema ohu allika valdajat, sest tehnilist riket ei saa käsitleda

vääramatu jõuna. Pooled olid kokku leppinud, etkostja toimetab hagejale 205 200 muna, mille

realiseerimisest kanamuna keskmise hinnaga võinuks hageja saada tulu 178 524 krooni. Kostja andis

hagejale üle 87 120 muna vähem. Nende realiseerimisest võinuks hageja saada keskmiselt 75 794

krooni. Hageja ei tõendanud, et ta kanamunade vigastuste tõttu neid keskmisest tunduvalt madalama

hinnaga müüs.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 1996. a. otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud ja täiendavat motiveerimist ei vaja.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 20. juuni 1996. a. otsusega ringkonnakohtu otsuse

materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kolleegium leidis, et kohtud jätsid tähelepanuta, et poolte vahel olid lepingulised suhted, millest

tulenevad vaidlused lahendatakse lepingu, rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni

(edaspidi konventsioon) ja vedu reguleerivate tsiviilkoodeksi sätete alusel ning vajadusel ka kohustise

rikkumise puhul vastutust reguleerivate üldnormide alusel. Seetõttu on kohtud vääralt kohaldanud

TsK § 459 sätteid, millised ei ole kohaldatavad kaubaveolepingust tulenevatele suhetele. Kuna kohtud

kohaldasid vääralt materiaalõigusnorme, siis jäid kohaldamata ja tähelepanuta need konventsiooni

sätted, mis reguleerivad hüvitamisele kuuluva kahjusumma määramist (konventsiooni art. 23).

Asja uuel arutamisel jättis Tallinna Ringkonnakohus 19. detsembri 1996. a. otsusega linnakohtu

otsuse muutmata. Poolte vahel oli autokaubaveoleping, milles viidati konventsioonile. Seetõttu tuleb

nii vastutuse õigusliku aluse kui kahju ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda lepingust ja

konventsioonist. Linnakohus on õigesti kindlaks määranud kaotsiläinud munade arvu. Samuti on

õigesti lähtutud Eesti Konjunktuuriinstituudi esitatud andmetest kanamunade hinna kohta Eesti turul.

See ei ole vastuolus konventsiooni art.-s 23 p. 1 ja 2 sätestatuga, kuna Valgevenes, kus veos vastu

võeti, ei määratud konventsioonis sätestatud tingimuste kohaselt kindlaks kauba maksumust ning ka

kostja ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid. Tollideklaratsioonide alusel ei saa kindlaks teha

tegelikult üleantud kaupa ega selle turuväärtust.

Kassatsioonkaebuses palus AS Vikta tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 1996. a.

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Vastavalt konventsiooni art.-le 23 p. 1 ja 2

määratakse kauba osalise või täieliku kaotsiminekuga tekitatud kahju kindlaks kauba hankimise koha

ja aja järgi. Kaotsiläinud veose maksumust võib tõendada ainult art.-s 23 p. 1 ja 2 ettenähtud

tõenditega. Apellatsioonikohtu poolt määrati kahju suurus kindlaks alustel, mis ei ole

konventsiooniga ette nähtud. Vastavalt konventsiooni art.-tele 6 p. 1 ja 23 p. 2 ei pea veose

dokumentides tingimata märkima veose maksumust. Haginõude tõendamine lasub hagejal ning kohus

ei või seda panna kostjale. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kõik dokumendid, mis

olid seotud kauba hankimisega, kaasa arvatud tollideklaratsioon, täitis hageja esindaja. Kui hageja on

hinnanud oma veose ja märkinud selle ära ametlikus dokumendis, siis on arusaamatu selle

arvestamata jätmine. Peale selle ei ole kostja süüdi kahjulike tagajärgede saabumises, kuna kaupa

vedanud auto oli tehniliselt korras ning tal ei olnud defekte, mis andnuksid alust autoavariid ette

näha.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS Rutsan, et vastavalt konventsiooni art.-le 17 p. 1 vastutab

vedaja kauba säilimise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Vedaja seda

kohustust ei täitnud. AS Vikta võttis kauba vedada selle maksumust määramata. Kauba maksumust

konventsiooni art. 23 p. 1 alusel veoks vastuvõtmise kohas ja ajal Valgevenes ei ole võimalik määrata

tingituna Valgevene valuuta muutlikkusest ja mittekonverteeritavusest. Konventsiooni art. 23 p.-d 1

ja 2 reguleerivad erinevaid olukordi. Punkt 1 juhtu, kui kauba maksumust on võimalik määrata veoks

vastuvõtmise kohas ja ajal, ning punkt 2 juhtu, kui seda võimalik teha ei ole. Seetõttu tulebki kauba

maksumus määrata vastavalt konventsiooni art.-le 23 p. 2 Eesti Konjunktuuriinstituudi esitatud

andmete alusel.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse

normi rikkumise tõttu.

Alusetu on kostja väide, et vedaja ei vastuta kahju eest, mis oli tingitud auto tehnilisest rikkest, kui

kaupa vedanud auto oli tehniliselt korras ning tal ei olnud defekte, mis andnuks võimaluse

autoavariid ette näha. Konventsiooni art. 17 p. 3 kohaselt ei vabane vedaja vastutusest, kui kauba

täielik või osaline kaotsiminek või vigastamine oli tingitud sõiduki defektsusest. Apellatsioonikohus

märgib otsuses õigesti, et vastutuse õigusliku aluse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

lepingust ja konventsioonist. Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et kuna vedaja võttis kauba

Valgevenes vastu konventsioonis sätestatud tingimustel selle maksumust määramata, siis tuleb

lähtuda kanamunade hinnast Eesti turul. Kolleegium leidis, et konventsiooni art. 23 p. 1 kohaselt

võetakse hüvitamisele kuuluva kahju suuruse määramisel aluseks kauba maksumus veoks

vastuvõtmise kohas ja ajal. Sama artikli p. 2 sätestab milline hind kauba maksumuse määramisel

kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal tuleb aluseks võtta. Nimetatud konventsiooni sätet

kohaldatakse ka siis, kui kauba maksumust veoks vastuvõtmisel ei määratud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 1996. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Vikta 15. jaanuaril 1997. a. tasutud kautsjon 758 (seitsesada viiskümmend

kaheksa) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik