3-2-1-59-97 · Riigikohus

3-2-1-59-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja

K. Grünthali osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 28. aprillil 1997. a.

Kalle Grünthali kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

30. jaanuari 1997. a. otsuse Kalle Grünthali hagis elamuühistu Rukkilill vastu

elamukooperatiivi Rukkilill üldkoosoleku otsuse tühistamiseks ja elamuühistu liikmeks

ennistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusega on tuvastatud, et elamukooperatiiv Rukkilill

(kooperatiiv) registreeriti 1989. a. Kooperatiivi üldkoosolek otsustas 6. jaanuaril 1991. a. võtta Kalle

Grünthali kooperatiivi liikmeks. 18. märtsi 1992. a. otsusega arvati K. Grünthal kooperatiivi liikmete

hulgast välja, kuna ta ei täitnud oma kohustusi. 3. juunil 1993. a. moodustati elamukooperatiivi

Rukkilill asemele elamuühistu Rukkilill, mis registreeriti 25. oktoobril 1993. a. Elamuühistul on 8

liiget. Iga ühistuliikme omandis on korterina 1/8 kooperatiivile kuulunud ridaelamu reaalosast ja 1/8

mõttelist osa reaalosaks mitteolevast ridaelamu osast.

Järva Maakohtule esitatud hagis nõudis K. Grünthal elamukooperatiivi üldkoosoleku 18. märtsi

1992. a. otsuse tühistamist ning enda kooperatiivi liikmeks ennistamist, juhindudes TsÜS §-st 112

lg 1 ja lg 2 p. 1, 2, 3, 5, AÕS §-dest 44 lg 1 ja 45 lg 1 ning elamuehituskooperatiivi Rukkilill

põhikirjast. Hagi kohaselt ei olnud hageja väljaheitmine kooperatiivist põhjendatud, kuna ta täitis

kõik oma kohustused kooperatiivi ees.

Järva Maakohus jättis 22. oktoobri 1996. a. otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt

võeti hageja kooperatiivi liikmeks kui ehitusmaterjalidega varustaja ning arvati kooperatiivist välja,

kuna ta ei täitnud üldkoosoleku otsuseid ning ei tasunud kindlaksmääratud osamaksu tähtaegselt ega

ka hiljem. Kohus leidis, et kooperatiiv rikkus oma põhikirja, jättes teise eksemplari üldkoosoleku

otsusest täitevkomiteele saatmata, kuid see ei tõenda kostja ebaseaduslikku käitumist hageja suhtes.

Kooperatiivist väljaarvamise otsuse tühistamiseks oli hagejal võimalus pöörduda täitevkomitee poole.

Hageja seda ei teinud. Ka ei kuulunud kooperatiivist väljaheitmine täitevkomitee ainupädevusse, sest

kooperatiivi põhikirja kohaselt otsustas selle liikmete üldkoosolek. Elamukooperatiivi asemele on

moodustatud elamuühistu, mille iga liikme omandis on kasutatav korter ja mõtteline osa ülejäänud

ehitisest.

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 1997. a. otsusega jäeti maakohtu otsuse lõppjäreldus

(resolutsioon) muutmata, muudeti aga hagi rahuldamata jätmise põhjusi. Ringkonnakohus leidis, et

kooperatiivi üldkoosoleku 6. jaanuari 1991. a. otsuse ajal kehtinud elamukoodeksi § 111 lg 5 kohaselt

kodanikud, kes võeti tegutsevasse elamukooperatiivi, loeti selle liikmeks alates sellesisulise

üldkoosoleku otsuse kinnitamise momendist kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee poolt.

Sama põhimõte oli sätestatud elamukooperatiivi näidispõhikirja p. 7 lg 4 ning ka elamukooperatiivi

Rukkilill põhikirja p.-s 6 lg 4. Apellatsioonkaebuses leidis hageja, et üldkoosoleku protokollid ja

otsused ei saa olla tõenditeks, kuna neid ei ole esitatud kohalikule täitevkomiteele. Kohtuistungil

kinnitasid hageja ja tema esindaja, et ka üldkoosoleku otsust hageja kooperatiivi liikmeks

vastuvõtmise kohta ei olnud kinnitanud kohalik täitevkomitee. Seega ei ole hagejat elamukooperatiivi

Rukkilill liikmeks vastu võetud, kuigi üldkoosolek oli otsustanud teda liikmeks võtta. 1. juulil

1992. a. jõustunud elamuseadusele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu. Kuna apellant ei ole kunagi

olnud elamukooperatiivi liige, ei ole alust teda ka kooperatiivi õigusjärglase - elamuühistu Rukkilill -

liikmeks ennistada. Lisaks sellele on ridaelamus 8 eluruumi ning elamuühistus Rukkilill 8 liiget,

kellest igaühe omandis on omaette eluruumina ridaelamu reaalosa. Elamuühistu Rukkilill põhikirja

p. 2.1 kohaselt võib ühistu liikmeks olla isik, kellele omandiõiguse alusel kuulub eluruum Paides Kuu

13 asuvas ridaelamus. Hageja ei kuulu selle ridaelamu omanike hulka ning ka seetõttu ei saa teda

ennistada elamuühistu liikmeks.

Kassatsioonkaebuses palus K. Grünthal tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leidis, et kohus on rikkunud TsKS §-i 301 lg 1, leides, et

kassaator ei ole kunagi olnud elamukooperatiivi liige. Sellega väljus kohus kaebuse ja sellele esitatud

vastuväidete piirest. Kassaator ei ole kunagi viidanud asjaoludele, mis seaksid kahtluse alla tema

liikmelisuse. Sama asjaolu ei ole vaidlustanud ka kostja. Samuti leiab kassaator, et elamuühistu

liikmed ei kasuta neile kuuluvat 1/8 ridaelamust omandiõiguse alusel. ES § 27 kohaselt tekib

elamukooperatiivi liikmel osaku täielikul tasumisel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile kui

põhikirjas ei ole sätestatud teisiti. Samas on sätestatud, et omandiõiguse vormistamise korra kehtestab

valitsus, kuid seda ei tehtud ning on kindlaks määramata, milliste dokumentide alusel registreeritakse

korter hooneregistris. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 13 lg 6 ei tee notari poolt

tõestamata üleandmisakt korteriühistu liiget elamu reaalosa omanikuks.

Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuse väidete juurde.

Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Alusetu on kassaatori väide ringkonnakohtu poolt TsKS § 301 lg 1 rikkumise kohta

apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piirest väljumisega. Hageja väitis

apellatsioonkaebuses, et kohus on tuginenud elamukooperatiivi üldkoosoleku protokollidele,

milliseid ei esitatud täitevkomiteele. Asjaolu, et ka hageja kooperatiivi liikmeks vastuvõtmise otsust

ei esitatud täitevkomiteele, kinnitasid hageja ja kostja esindaja ringkonnakohtu istungil. Seega tegi

ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esiletoodud ja ringkonnakohtu istungil tõendamist leidnud

asjaolude pinnalt õigusliku järelduse. See ei ole apellatsioonkaebuse piiridest väljumine.

Ekslik on kassaatori väide, et kuna elamukooperatiivi liikmel tema kasutuses olevale korterile

omandiõiguse vormistamise korda ei kehtestatud, siis ei saanud kooperatiivi liikmel tekkida

omandiõigust tema kasutuses olevale korterile. Omandiõiguse teket kooperatiivkorterile reguleeris

ES § 27. See paragrahv tühistati 24. aprillil 1994. a. jõustunud korteriomandiseaduse §-ga 23. ES

§ 27 esimese lõike kohaselt osaku täielikul tasumisel tekib elamukooperatiivi liikmel omandiõigus

tema kasutuses olevale korterile, kui elamukooperatiivi põhikirjas ei sätestata teisiti. Vabariigi

Valitsuse poolt omandiõiguse vormistamise korra kehtestamata jätmisest, mille kehtestamist nõudis

ES § 27 lg 3, ei järeldu, et sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud tingimuste olemasolul ei

saanud omandiõigust tekkida. Elamukooperatiivi liikmel võis enne 24. aprilli 1994. a. tekkida ES §-s

27 lg 1 sätestatud tingimustel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile ja see võidi vormistada

ka aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud korras.

Asjakohased pole kassaatori väited üleandmise-vastuvõtmise aktide tühisusest AÕS RakS sätetest

lähtudes, kuna ühistuliikmete omandiõigus korterile tekkis enne selle seaduse jõustumist

1. detsembril 1993. a.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinnna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. jaanuari 1997. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik